Ülestähendusi põranda alt. Fjodor Dostojevski

      I

      PÕRANDAALUNE 1

      I

      Ma olen haige inimene… Ma olen tige inimene. Ebameeldiv inimene olen ma. Ma arvan, et mul valutab maks. Oma haigusest ei tea ma muide midagi, ja mul pole õieti õrna aimugi, mis mul valutab. Ma ei ravi end ega ole kunagi ravinud, kuigi ma arstiteadusest ja doktoritest lugu pean. Peale selle olen ma veel äärmiselt ebausklik, noh, vähemalt sedavõrd, et arstiteadusest lugu pidada. (Olen selleks küllalt haritud, et mitte ebausklik olla, ja ometi olen ma ebausklik.) Aga ei, puhtast tigedusest ei taha ma end ravida lasta. Teile pole see võib-olla üldse mõistetav. Noh, aga mulle on. Muidugi ei oska ma teile seletada, kellele ma antud juhul tahan oma tigedusega tuska teha; ma tean ju väga hästi, et ega ma sellega doktorite meelt hapuks ei tee, kui ma nende juures ei käi; ma tean paremini kui keegi teine, et sellega teen ma ainuüksi iseendale kurja, ja mitte kellelegi teisele. Aga ikkagi, ma ei ravi ennast, ja seda puhtast tigedusest. Maks valutab, noh, las ta siis valutab veel kõvemini!

      Nii elan ma juba ammust aega – oma kakskümmend aastat. Praegu olen neljakümnene. Enne käisin ametis, nüüd enam ei käi. Ma olin tige ametnik. Ma olin jäme ja tundsin sellest lõbu. Altkäemaksu ma ei võtnud, niisiis tuli see vähemalt selle lõbuga tasa teha. (Kehv teravmeelsus, aga ma ei tõmba seda maha. Panin ta kirja, arvates, et on hästi tabav; aga praegu, kus ma ise näen, et sellest tuli ainult ilge praalimine, jätan ta meelega maha tõmbamata!) Kui laua juurde, mille taga ma istusin, tulid mingid tunnistuste mangujad, kiristasin ma nende peale hambaid ja tundsin ohjeldamatut naudingut, kui mul õnnestus kellelegi meelehärmi valmistada. Õnnestus peaaegu alati. Enamalt jaolt oli see pelglik rahvas – abipalujad, arusaadav. Kuid oli ka ässasid, ja nende hulgast ei kannatanud ma eriti üht ohvitseri. Ta ei tahtnud kuidagi alla jääda ja täristas vastikult oma mõõka. Selle mõõga pärast käis mul temaga poolteist aastat sõda. Viimaks jäin mina peale. Ta lakkas täristamast. See juhtus muide minu nooruses. Aga kas teate, härrased, mis oli peamine minu tigeduses? See’p see asi on, see ongi see kõige suurem jõledus, et ma kogu aeg, ka kõige suurema sapisuse hetkel pidin endale häbiga tunnistama, et ma pole üldse tige inimene, et ma pole isegi tigestunud, et ma hirmutan asja ees, teist taga ainult varblasi ja lepin sellega. Suu on mul vahus, aga tooge mulle mõni nukuke, andke suhkur ja tee ette, ja ma jään kohe rahule. Härdun kogunisti, kuigi ma vist hiljem iseenda peale hambaid kiristan ja häbi pärast mitu kuud unetuse all kannatan. See on juba minu moodi.

      Seda ma ennist valetasin enda kohta, et ma olin tige ametnik. Valetasin tigeduse pärast. Ma lõbutsesin niisama nende abipalujatega ja selle ohvitseriga, aga sisimas ei suutnud ma kunagi tigedaks saada. Kogu aeg tajusin ma endas tohutut hulka sellele risti vastukäivaid algeid. Tundsin, et nad lausa kihavad minus, need vastakad alged. Teadsin, et eluaeg on nad minus kihanud ja minu seest välja kippunud, kuid mina ei ole lasknud, ei ole, meelega ei ole ma neid välja lasknud. Nad piinasid mind nii, et ma punastasin häbist, nad panid mind kramplema ja tüütasid mind viimaks ära – koledal kombel tüütasid! Kas teile, härrased, ei tundu, et ma teie ees nüüd juba nagu midagi kahetsen, et ma teilt midagi nagu andeks palun?.. Ma olen kindel, et just nii see teile tundub… Aga mul on muide ükskõik, ma kinnitan teile, tundugu pealegi…

      Mitte ainult tigedaks – ma pole suutnud üldse millekski saada, ei heaks ega kurjaks, ei lurjuseks ega aumeheks, ei kangelaseks ega putukaks. Nüüd ma siis elan oma urkas, õrritades end tigeda ja mitte kuhugi kõlbava lohutusega, et tark inimene ei võigi tõsiselt millekski saada, ainult loll saab millekski. Jajaa, üheksateistkümnenda sajandi tark inimene peab ja on moraalselt kohustatud olema esmajoones iseloomutu olevus; iseloomuga inimene, asjamees, on aga esmajoones piiratud olevus. See on minu neljakümne eluaastaga omandatud veendumus. Ma olen nüüd neljakümneaastane, aga nelikümmend aastat – see on ju terve elu, see on ju ülim vanadus. Üle neljakümne aasta elada on sündsusetu, labane, ebamoraalne! Kes elab üle neljakümne – vastake ausalt ja avameelselt? Ma ütlen teile, kes: lollid ja lurjused elavad. Ma ütlen seda kõigile vanadele otse näkku, kõigile neile auväärsetele vanadele, kõigile neile hõbehiukselistele ja hoolitsetud vanakestele. Ütlen kogu maailmale näkku! Mul on õigus seda öelda, sest ma elan ise kuuekümneaastaseks. Seitsmekümneaastaseks elan ma! Kaheksakümneaastaseks elan ma!.. Oot-oot, las ma tõmban hinge…

      Te vist mõtlete, härrased, et ma tahan teid naerma ajada? Eksite ka seekord. Ma pole üldse nii huumorimeelne inimene, nagu teile näib või nagu teile võib näida; muide, kui te nüüd kõigest sellest lobast ärritatuna (ma tunnen juba, et see ärritab teid) kavatsete mult küsida, kes ma siis õieti olen, siis ma vastan teile: üks kolleegiumiassessor. Tööl käisin ma selleks, et oleks midagi süüa (ainuüksi selleks), ja kui üks mu kaugeid sugulasi jättis mulle testamendiga kuus tuhat rubla, läksin kohe erru ja tõmbusin oma urkasse. Selles urkas elasin ma ennegi, nüüd aga tõmbusin täiesti oma urkasse. Tuba on mul vilets ja armetu, linna servas. Mu teenija on vanaeit, külast pärit, rumalusest tige, ja peale selle ta haiseb. Mulle räägitakse, et Peterburi kliima mõjub mulle pikapeale halvasti ja et minu napi varanduse juures on Peterburi elu liiga kallis. Ma tean seda, tean paremini kui kõik need kogenud ja ülitargad nõuandjad ning peavangutajad. Aga ma jään Peterburi, ma ei sõida Peterburist kuhugi! Ei sõida sellepärast… Eeh, see on ju täitsa ükskõik, kas ma sõidan või ei sõida.

      Aga muide – millest üks korralik inimene kõige suurema mõnuga räägib?

      Vastus: iseendast.

      Noh, eks räägin siis minagi iseendast.

      II

      Ma tahan teile nüüd nimelt selgitada, kas see meeldib teile, mu härrased, või ei, miks ma pole suutnud isegi putukaks saada. Teatan teile pidulikult, et ma olen sada korda tahtnud putukaks saada. Aga isegi see au pole mulle osaks saanud. Vannun teile, härrased, et liiga arenenud eneseteadvus on haigus – tõeline ja tõsine haigus. Inimese igapäevaseks tarviduseks oleks enam kui küll täitsa tavalisest inimteadvusest, see on pool või isegi veerand sellest portsjonist, mis on langenud meie õnnetu üheksateistkümnenda sajandi haritlase osaks, kes pealegi elutseb veel oma kahekordseks õnnetuseks Peterburis, mis on kõige abstraktsem ja ebaorgaanilisem linn tervel maakeral. (Linnu on orgaanilisi ja ebaorgaanilisi.) Piisaks näiteks täiesti sellisestki teadvusest, millega elavad kõik niinimetatud otsemõtlevad inimesed ja asjamehed. Vean kihla, te mõtlete nüüd, et ma kirjutan seda kõike praalimishimust, et teravmeelitseda asjameeste üle, ja et ma halvamaitselisest praalimisest täristan veel mõõkagi nagu see mu ohvitser. Aga, härrased, kes hakkab siis omaenda haigustega edvistama või koguni praalima?

      Muide, mis ma ajan: kõik teevad seda; haigustega just edvistataksegi, ja mina võib-olla rohkem kui teised. Pole mõtet vaielda: minu vastuväide oli totter. Kuid siiski olen ma kindlalt veendunud, et mitte ainult ülemäärane teadvus, vaid igasugune teadvus üldse on haigus. Ja selle juurde ma jään. Ent jätame selle hetkeks kõrvale. Öelge mulle parem üht asja: millest see tuleb, et just siis, jah, just neil hetkil, kus mu teadvus oli ülimalt, kuni finessideni aldis «kõigele kaunile ja ülevale»2, nagu meil omal ajal ikka öeldi, et mu teadvus just siis nagu kiuste lakkas, ja ma tegin hoopis kõige näotumaid tegusid, selliseid, mida nojah, ühe sõnaga, mida küll vist kõik teevad, ent mida mina nagu kiuste tegin juhtumisi just siis, kui ma olin ülimalt teadlik, et neid ei tohiks kuidagi teha? Mida teadlikumaks ma headusest ja kõigest sellest «kaunist ja ülevast» sain, seda sügavamale oma mudasse ma vajusin ja seda võimelisem ma olin sinna täiesti uppuma. Ent peamine oli see, et see kõik nagu ei olnud minu puhul juhuslik, vaid justkui pidigi nõnda olema. See oli justkui minu kõige normaalsem olek ja mitte midagi haiguslikku või rikutut, nii et ma viimaks enam ei katsunudki selle rikutusega võidelda. Lugu lõppes sellega, et ma hakkasin juba peaaegu uskuma (aga võib-olla uskusingi), et küllap see on tõesti minu normaalne olek. Aga esiotsa, aga algul – kui piinarikas see võitlus mulle oli! Ma ei uskunud, et teistegagi võib see nõnda olla, ja seepärast varjasin ma seda eluaeg eneses nagu saladust. Ma häbenesin seda (võib olla, et häbenen praegugi); ma jõudsin niikaugele, et tundsin vahel pisukest ebanormaalset kõlvatut salanaudingutki – jõuda mõnel jäledal Peterburi-ööl oma urkasse ja saada sellest teravdatult teadlikuks, et näe, tänagi sain jälle jõledusega hakkama, et tehtut ei saa enam kuidagi olematuks teha, ja siis järada iseennast selle eest salaja, närida ja pureda oma seesmust niikaua, kuni minu kibedus muutub lõpuks neetult ja patuselt magusaks ning lõppude lõpuks tõeliseks ja selgeks naudinguks.

1

Nii ülestähenduste autor kui ka «Ülestähendused» ise on välja mõeldud. Sellegipoolest on niisugused isikud nagu nende kirjapanija meie ühiskonnas mitte üksnes mõeldavad, vaid koguni paratamatud, kui võtta arvesse neid asjaolusid, mis meie ühiskonda üldjoontes on kujundanud. Ma tahaksin publiku silme ette tuua, nähtavamalt, kui see kombeks on, ühe äsja möödunud ajastu karakteri. Ta on tänini elava põlvkonna esindajaid. Käesolevas fragmendis, mille pealkiri on «Põrandaalune», tutvustab see isik iseennast ja oma vaateid ning püüab nagu selgitada neid põhjusi, mille tõttu ta selline on ja peabki meie keskkonnas olema. Järgmises fragmendis tulevad juba selle isiku tõelised «ülestähendused» oma mõningatest elusündmustest.

2

Vihje Immanuel Kanti traktaadile «Kaunist ja ülevast». See väljend oli 30-40-ndate aastate vene kriitikute artiklites laialt kasutusel. Toim.