Villu võitlused. Eduard Bornhöhe

otsekohe silmadesse ja olid väga heas tujus. Samal ajal veerles kalli viina ankur mööda libedat õue ja oleks vist hoo-pis unustusse jäänud, kui mitte Priidu teda halastades oma hoole alla poleks võtnud ja kohe prunti välja kis-kuma hakanud.

      «Maria! Aga Maria!!» hüüdis vihane hääl ukse vahelt

      Seal seisis teine Mai, kuid vananenud näoga, kräsus kulmude ja tigeda pilguga.

      «Taevake, kas minu Mai peaks ka vana poole niisuguse näo saama? – sähvas mõte sepa peaajust läbi. Üks pilk Maie silmi tegi talle selle mõtte lolluse kohe selgeks ja sundis salamahti Maie kätt suruma.

      «Maria, ega sa kurt ole?» käratses Risti Krõõt paisuva vihaga. «Kohe lase sepa käsi lahti ja tule tuppa!» (Mai täitis esimese käsu, aga mitte hirmuga, vaid vagusa naeratusega) «Ja sina, Villu, kuidas julged sa oma häbemata nägu veel minu ees näidata? Alles tunaeile vihastasid sa mu surmani ära. Peenike saksa rätsep Hadubrand Flittergold tuleb meid vaatama, kingib Mariale kalli kaelarätiku, austab meid kõiki oma lahke kõnega, otsekui oleksime meie tema väärilised! Minu süda sulab nähes, kui sügavasti ta Mariat austab, kui õnnelikuks ta teda teha püüab. Seal tuled sina nagu kuri vaim oma rumala ninaga vahele, hakkad ausat meest narrima ning pilkama ja peletad viimaks isanda, kelle küünemusta vääriline sa ei ole, majast välja.»

      «Kes teda käskis minna?» küsis sepp õlgu kehitades. «Kas tema pidi ennast sinusugusest pilgata laskma?» «Ega temagi suu seotud olnud.»

      «Pidi sinuga vist nägelema hakkama? Ta ütles õiglase uhkusega, et orjale muud vastust vaja ei ole kui keppi.»

      «Seda ta ütles vist üsna tasakesi?» naeris sepp.

      «Kahju, et ta minu käest keppi ei tulnud küsima,» lisas Priidu laisalt juurde.

      «Vait!» kärgatas ema lõkendavail silmil. «See püstipagan on sind, vaest tallekest, juba nii palju rikkunud, et tema moodi haukuma hakkad. Sina tahad noor peremees olla ja aitad oma maja teotajat irvitada? Tule taevas appi!.. Aga seda ma ütlen, et mina seda enam sallida ei taha. Ei taha ega taha! Kas kuuled, Villu? Edaspidi jää parem meile tulemata! Sa saadad meid otsekohe hukatusse. Meie kõige ausamad sõbrad peletad sa ära, Priidust teed sa joodiku ning hulguse ja Mariale pistad sa rumalad mõtted pähe… »

      «Pai ema, ole vait!» palus Mai punastades. Aga Krõõt oli tõrelemisetujus, kus vaigistamine otse niisama mõjub kui kasetoht tules. Ta nakkus seppa veel valjemini hurjutama ja välja tõrjuma. Vaene Villu seisis, pea norus ja kahevahel. Naisterahva kisa teeb just kõige vahvamaid mehi kõige kergemini araks. Kergesti oleks võinud nii juhtuda, et meie hiiglane viimaks plehku oleks pannud, kui mitte Priidu õigel ajal päästjana ep oleks ilmunud. Priidu oli viinaankruga tuppa lipanud, seal kannu magusa marjaviinaga täitnud ja astus sellega nüüd ema ette:

      «Joo, ema, aga nuusuta enne!.. Aeh, kas on hea?»

      Krõõt oli komtuuri juures võõrsil olles võõramaa viinasid tundma ja neist lugu pidama õppinud. Magus lõhn, mis ta ninasse puutus, jahutas tema viha silmanähtavalt.

      «Kust sa seda said?» küsis ta peaaegu lahke näoga.

      «Joo enne, küllap siis aru saad,» vastas Priidu.

      Krõõt võttis lonksu, muigutas mokki, võttis teise lonksu, naeratas, võttis kolmanda ja kiitis viina heaks,

      «Niisugust viina jääb Liivi landmeister alles himustama,» seletas Priidu tõsiselt ja jõi kannu tühjaks. «Niisugust viina on tervel Liivimaal ainult ühel mehel ja see on Liivimaa kõige parem mees. Seal ta seisab, alandlikum kui sulane, ja ootab paremat tänu, kui ta seni meie käest saanud.»

      «Nii head viina ei ole sepal ilmaski olnud,» ütles Krõõt moka otsast, aga siiski juba ilma tigeduseta.

      «Nii head mitte, aga halba ei ole tal ka iilagi olnud,» tõendas Priidu südame põhjast.

      «Katsu nüüd asja!» pilkas Krõõt, kelle tuju ikka pahanes, kui ta nägi, et lapsed sepa eest seisid. «Kes ta viinasid on palunud? Muudkui sind õpetab joodikuks. Tema suur viinatundja! Kassi saba alla! Va sepp pole iialgi vee ega viina vahet tundnud ega ole ka ta viinad tea mis.»

      See oli kannatlikule Villulegi liig.

      «Minu viinad ei ole tea mis?» hüüdis ta äkilise vihaga.

      «Mina ei tunne vee ja viina vahet? Kas sa tead, Risti Krõõt, et sinu suu seda väärt ei ole, mis sa praegu oled rüübanud! Päh, tema ütleb «tea mis»! Oh sa viimane tont! Mina ei tunne viina! Pagan võtku, kui see viin mitte kõige parem ei ole, mida jumal on kasvada lasknud, siis ei pea keegi temast tilka enam saama Priidu, too ankur välja! Ma viskan tühja vee maha, küllap siis mäletate, mis magu ta oli. Too ankur siia Priidu!»

      Igavesti jääb tõeks, et naisterahva mõtteid keegi surelik ette ei tea arvata. Armu ja hirmu jagavad nad silmanähtavalt mõne kõrgema väe sunnil, ja vanad germaanlased pidasid neid sellepärast õigusega peaaegu jumaliku au sees. Kes oleks näituse pärast ette võinud kuulutada, et Krõõda mõru nägu sepa turtsumise ja ähvardamise juures järk-järgult mahedamaks pidi minema? Nähes, et sepp tõesti vihane oli ja et Priidu tema käsu täitmiseks tuppa tahtis minna, sasis Krõõt Priidu sabast kinni, välgutas kelmikalt naeratavaid silmi sepa poole ja ütles lahkesti noomival häälel:

      «Sinul kohe ikka tuli takus, Villu. Kas meesterahvas tohib na kärsitu olla? Ma naljatasin… Kuule, kas sul seda viina veel palju on? On küll? Mai, mine pane mett ja leiba lauale! Ehk soojendab sepp selga ja võtab pisut hingepidet»

      Krõõt kadus ukse taha ära ja Priidu ning Mai talutasid sepa poolvägisi elutuppa. Perenaine ja viinaankur olid nagu tina tuhka kadunud. Noortele inimestele ei teinud see suuremat valu. Pea täitis nende rõõmus vadin ja naer tervet tuba. Kõigest oli näha, et need kolm inimeselooma isekeskis väga suured sõbrad olid.

      Küll oli Risti Krõõt katsunud ümberkaudsetest mõisatest ja Viljandi linnast alamat saksa sugu rahvast oma majasse meelitada ja oma lapsi nende noorema sooga sõbraks teha. «Antvärgid» tulid ka vahel jõuka perenaise toitu maitsema ja sealt seda või teist kinki kaasa võtma, vaatasid aga siiski üle õla «vabade talupoegade» peale ega kutsunud neid iialgi enda juurde võõraks. Priidu ja Mai olid sest ammugi aru saanud ja ei läinud omalt poolt kedagi taga otsima Maiel oli noorte meeste seas palju kummardajaid, aga linna noorsandid Uputasid ainult tema ilusa näo ees saba ja talupojad roomasid tema vabaduse ja rikkuse ees kui ussikesed. Sepp Villu üksi armastas teda kui omasugust inimest ja kena tarka tüdrukut. Kas Maieke seda nägi või mitte, on teadmata; teada on nii palju, et Mai iga kord, kui sepp Risti talusse võõraks tuli, oma ema meelest üleliia elavaks ja vahel koguni vallatuks läks… Priidu silmis oli sepp kõige mõnusam mees temale tuntud maailmas; ta aeles päevade kaupa sepapajas pingi peal ja silmitses imestuse ja aupakkumisega, kuidas töö sepa kate all edenes; siis tuli vast ka Prüdule himu tööd käsile võtta, mida ta muidu kui surmarohtu vihkas ning põlgas. Sepal jälle oli, nagu öeldud, pool maailma sõpru täis, aga kellegi juurde ci tormanud ta nii määratute sammudega kui Risti talusse.

      Kus inimesed õnnelikud on, seal ei armasta nad suurtest asjadest ega sügavast tarkusest kõnelda. Ka meie sõprade jutt oli sel puhul nii tühine, nende rõõm tõsise vaatleja silmis nii lapselik, et sest laiemalt rääkida ei maksa. Tühi jutt ja naer kestsid nii kaua, kui perenaine jälle nende keskele ilmus. Krõõda silmad hülgasid ilma nähtava vaimustuse põhjuseta ja ta keel käis pisut kan-gelt; tuju näis esiotsa kaunis hea olevat, läks aga kohe tusaseks, kui ta nägi, et sepp ja Mai nii teineteise ligidal istusid, et kõige peenemgi saksa rätsep nende, vahele ei oleks mahtunud.

      «L-lõpetage ju oma hirnumine!» käratses perenaine. «Häbi sulle, Maria! Kohe mine vaata, mis kuduja teeb!»

      Mai tõusis sõnakuulelikult üles ja läks teise tuppa.

      «Miks te ikka veel va maakeelt jahvatate?» taples perenaine edasi. «Oleks sest Villust vähemalt niipalju kasu, et mu lastele saksa keelt õpetaks. Te saate ju kõik tast aru, miks te siis ilmaski ei räägi!»

      «Ega me saksad ole,» urises Priidu.

      «Saksad ole!» osatas Krõõt. «Vaata nokameest! Sina palju tead, mis sa oled! Kui