Villu võitlused. Eduard Bornhöhe

vanapoiss oli – kui kolmekümne kahe aastast meest nõnda võib nimetada – siis on lugejal tema täielik pilt käes.

      II

      Oli südatalve aeg, kui Villu ühel päeval pärast lõunat too sellide hooleks jättis, näo puhtaks pesi, oma kõige parema vammuse selga tõmbas, ankrukese kõige kallimat prantsuse marjaviina kaenlasse ja tee jalge alla võttis. Tee viis põlisest metsast läbi ja ei olnud muud kui kitsas, sügava lume sisse tallatud rada. Tallajate jälgi võis kergesti üksteisest lahutada; neid oli kõigest kõiki kolme sugu. Ühed olid määratu suured ja sügavad, neid võis Sakalamaal üksainuke mees teinud olla, ja see oli sepp Villusse. Temast öeldi, et kui tema korra üle välja kõnnib, siis on maantee valmis. Teised jäljed olid niisugused, et neist aru ei saanud, kas nad naiste- või meesterahva omad olid. Kolmandad jäljed aga võisid ainult naisterahva ja pealegi väga õrnade ning tillukeste jalgadega naisterahva tehtud olla. Sepp otsis hoolega neid jälgi ja hoidis ennast nende peale astumast. Olid jäljed tüki aega nagu kadunud ja tulid korraga jälle nähtavale, siis naeratas sepp kõige naoga Ümberringi kohises kõrge kuusemets, nagu ta vanal ajal suuremat jagu Eesti pinnast kattis. Inimeste teerajast käisid vahel metselajate jäljed põigiti läbi, millest arvata võidi, et mets mitte hädaohutu jalutamispaik ei olnud.

      Sepp köndis nii tuliselt, et õhk kõrvadest mööda vuhises, aga siiski läks terve tund aega mööda, enne kui ta seatud sihile jõudis. See oli üksik talu, mis ühes kõrvaliste hoonetega kõrge palkaia keskel metsa serval seisis. See oli Risti talu ja tal oli isemoodi ajalugu.

      Ennemuiste oli siin lähedal vana eestlaste kants olnud. Kants võeti sakslaste poolt tormiga ja tema kaitsjad tapeti selleaegsete misjonäride viisi järgi puhtalt ära. Üksainukene pagan mõistis nii haledasti armu paluda, et ta elusse jäeti ja ristiti. Mees ei saanud küll uuest usust sugugi aru, aga ta jäi kindlasti usutoojate üleloomuliku väe ja võimu sisse uskuma. Kantsi pandi salk saksa mehi ja ristitud maamees jäi sulasena nende hulka elama. Hiljem võtsid paganad kantsi tagasi ja hävitasid omalt poolt kõik sakslased puhtasti ära. Üksi ristitud maamees leidis armu, öeldes, et ta ainult vägivalla sunnil ristimisvee olevat vastu võtnud. Mees arvas õigesti, et eestlaste asjad nurja minemas olid, ja jäi salamahti võõrastele truuks. Tema sobitusel said sakslased kantsi kerge vaevaga jälle kätte ja hävitasid ta seekord hoopis ära. Tänu pärast jätsid nad ümberkaudse maa äraandja omaks. Tema ja ta järeltulijad jäid vabadeks ordu alamateks, kellele nad ainult kümnist maksid ja sõja ajal väes teenisid. Nad mõistsid oma haruldast seisupaika suure visadusega hoida. Küll katsuti hiljem mitu korda nende käest maid ja priiust röövida, aga nad mõistsid ikka kiusajate käte alt välja libiseda.

      Umbes kakskümmend aastat enne meie jutu algust oli Viljandi komtuur Herike selleaegse Risti talu peremehega, olgu kogemata või meelega, riidu läinud ja ähvardas talu ära võtta ning tervet perekonda orjadeks teha. Õigust ei olnud tal selleks küll sugugi, aga kes sel ajal õigusest hoolis? Komtuur laskis ühe hulguse läbi, kes Risti talust välja oli aetud, tunnistada, et sealsed inimesed ebajumalatele olevat ohverdanud, lossi papp vandus nad kui ususalgajad ära ja – kohus oli mõistetud. Risti talu omanikud olid nüüd seaduse järgi komtuuri pärisorjad ja see võis nendega teha, mis tahtis. Nüüd oli häda suur. Kavalus üksi võis veel vägivalda võita.

      Sel ajal elas Risti talus noor ja imeilus neiu, nimega Krõõt, peremehe kauge sugulane. Teda seletas peremees, kes lasteta lesk oli. Risti talu pärijaks ja saatis ta suurte kingitustega vihase komtuuri juurde oma päranduse pärast armu paluma. Ordu seaduse järgi ei tohtinud komtuur küll kedagi naisterahvast enese ligi sallida, ei omaenese emale ega õelegi suud anda; aga keegi ei võinud teda keelata ilusa näoga vaeslapse palveid kuulata ja ennast neiu pisarate läbi liigutada lasta. Komtuuri liigutus oli nii suur, et ta neidu enam tagasi ei lasknudki minna ja Risti talu rahvale tegemata patud andeks andis.

      Ilus Krõõt elas pool aastat lossis, tuli siis ühel päeval jälle Risti talusse tagasi ja sai komtuuri armuliku soovi järgi peremehe naiseks. Juba kolm kuud pärast pulmi tõi ta kaksikud ilmale, ühe poja ja ühe tütre. Et see nii kähku sündis, on ime, aga veel imelikum on see, et peremees ega perenaine selle ime pärast mitte sõnagi ei raisanud. Mõle-mad näisid täiesti rahul olevat. Aga kui lapsed kasvasid, ilma et uut sugu juurde oleks tulnud, hakkas Risti peremees nukrust põdema. Lapsed olid prisked ja kenad kui kannid, aga siiski ei võinud isa ilma meeleärrituseta nende peale vaadata. Ta näis neid enam kartvat kui armastavat; iialgi ei julgenud ta neid sülle võtta ega paitada. Peremehe meel läks veel nukramaks, kui ta iga päev selgemini nägi, et Krõõt lapsi väga palavalt, teda ennast aga, väga leigelt armastas. Krõõt oli oma lossis olemise ajal sakste peenema viisiga harjunud ja nende vaimu enesesse imenud; eestlasi põlgas ta kui tooreid talupoegi, kes tema imelikust, veel vanaski põlves nähtavast ilust suurt lugu pidada ei mõistnud. Vaene peremees hakkas põdema, heitis sängi, tõrjus lapsi hirmuvärinaga enesest eemale, jampsis väga kentsakalt ei tea missugustest saksa lastest, vandus ennast ja naist maa põhja ja õhkas oma tumestatud hinge viimaks higistades ja ahastades välja. Krõõt jäi leseks ja kasvatas lapsed, keda ta hullupööra armastas, jumala ja sakste kartuses üles.

      Kaksikud olid nüüd üheksateistkümneaastased. Vend Priidu oli kena sirge noormees, päris saksa näomoega ja käharale juustega, loomu poolest kergemeelne, suur võrukael, laisk ja hea südamega. Tema kõige armsam ajaviide oli mööda metsi ja külasid luusida, metselajatega sõdida ja külaneidudega naljatada. Õde Mai – ema üksi hüüdis teda ikka täie nimega Mariaks – oli ema nägu, niisama ilus, aga veel peenemate joonte ja liikmetega. Maie silmad olid lahked, nägu tõsine ja mõistlik, käte nahk sile kui siid, sest ema neid mõne saksa sugu väimehe tarbeks püüdis hoida; pikem ja peenem riie kui muidu talutüdrukutel kattis Maie jalgu, aga meie tunneme neid juba nende jälgedest.

      Nii oli koht ja nõnda olid inimesed, kelle juurde sepp kange tuhinaga tõttas.

      III

      Villu ei tõstnud enne pead, kui ta järsku klõmaka õuevärava ette seisma jäi. Ta tõmbas sügavalt hinge ja ootas mõne silmapilgu, enne kui käe värava külge pani. Leides, et seestpoolt palgisarnane riiv väravale ette oli tõmmatud, hüüdis ta oma meelest kaunis õrnalt, hirmuga lähemate puude okstelt pelguvate vareste meelest aga küllalt käredalt:

      «Tehke värav lahti!»

      Õue poolt ei olnud häält ega liikumist kuulda.

      Sepp kordas hüüdmist nii südikalt, et varesed hoopis teise metsa lendasid.

      «Tohoo, mis sa märatsed?» kõlas korraga noor ja värske mehehääl otse sepa pealae kohal.Villu tõstis silmad sügava imestusega taeva poole ja nägi noort meest, kes kaksiti värava kõrgema posti otsas istus ja temale naerdes oma valgeid hamabid näitas.

      «Priidu!» hüüdis sepp. «Vaata poissi, kuhu ta sõge ei roni!»

      «Sinu sõna ei ole selge, sest ma ei tea, kes see poiss siin peaks olema,» ütles Priidu, kes seda ei sallinud, et temale ta habemepuudust otse või kaudselt meelde tuletati «Et mul selge ja küps mehemõistus on, näed sa sellest, et ma rasket väravat lahti ei hakka kangutama, vaid kergema vaevaga üle ronin.»

      «Päris poisi tembud,» naeris sepp sõbralikult «Kuhu sa siis nüüd selle puhuga tahtsid rännata?»

      «Või minagi seda tean?» oli Priidu kergemeelne vastus; ja peeneid mokki kelmikalt muigutades lisas ta juurde: «Kuule, ütle mulle õige, mis leidust sa nii suure hoolega oma jalge eest otsisid, et mind siin üleval ammugi ei näinud?»

      Sepp ei vastanud selle küsimise peale midagi, vaid lõikas kurja näo.

      «Mis sul seal ankrus on?» küsis Priidu.

      «Tee värav lahti, küllap siis näed. Kas ema on täna paremas tujus?»

      «Kui sul ankrus head asja on, vast siis ema tuju ka paraneb; praegu on ta sinu peale väga kuri,» teatas Priidu mureliku näoga ja kadus posti otsast

      Värav ähkis ja kriiksus Priidu kannatamatute käte all. Sisse astudes oleks sepp peaaegu komistanud. Asi, mis tema jalga oli takistanud, seisis mitu sammu eemal, maja ukselävel; takistuse nimi oli Mai ja Maie nägu õhkus sel silmapilgul nii palju lahkust ja soojust