Tristan. Heli Künnapas

postitasin mõtte, mis minu jaoks Teedu jutust kõlama jäi.

      2

      Käed üles… hüpe… vasakule üks-kaks-kolm… keerutus… jalg… veel üks hüpe…pea… vasak…üks-kaks-kolm… Birgit minust paremal, Eneli ja Kelly meie selja taga… kohavahetus… käed üles…hüpe…

      See on maailma parim tunne! Lava… tants… kogu kool meid vaatamas… Nii enne esinemist kui ka lavale jõudes olin üllatavalt rahulik. Eriti arvestades, kui oluline ja oodatud see tantsuvõistlus meie klassi jaoks oli. Valged püksid ja kõhtupaljastav särk olid parim riietuse valik selleks esinemiseks. Vähemalt minu jaoks, sest olen viimased aastad just oma kõhulihaste üle kõige uhkem olnud. Ja õigustatult – ega need niisama ei teki! Ikka pideva ja raske trenni tagajärjel. Neli korda nädalas tantsutrenni, kaks korda jõusaal ja kahel hommikul ujumine – nii saadakse sellised kõhulihased, nagu mul on ja millega nüüd siin laval uhkustada saan.

      Tumedad poolde selga ulatuvad juuksed lendlesid hoogsalt kaasa iga liigutusega, mida tegin. Tüdrukutebändi energiline laul oli kogu saalitäie rahvast kaasa kõikuma tõmmanud. Lava ees kargasid meie enda klassi poisid, kellele aeg-ajalt naeratades otsa jõudsin vaadata.

      Veel üks pööre… pea vasakule… käed küljelt üles… lõpupoos… ja ongi tehtud!

      Pärast esinemist tundus, et plaksutamine ja vilistamine ei lõppegi.

      „Saime vist hakkama,” kilkas Birgit lavalt maha tulles mulle kaela karates. „Ära tegime! See oli meie kõige vägevam kava, mis me kunagi kooli tantsuvõistluse jaoks oleme teinud.”

      Noogutasin sõbrannale siiralt vastu naeratades. Kelly ja Eneli hüplesid samuti meie ümber ja olid õnnelikud. Läks tükk aega, enne kui ringiratast üksteise kallistamine lõppes ja üheskoos neljakesi saali poole suundusime, et järgmisi esinejaid vaadata.

      Hea oli jälle normaalselt elada. Viimase nädala jooksul hakkas mulle vahepeal tunduma, et hakkan hulluks minema. Neljas rasedustest ainult kinnitas seda, mida esimesedki olid näidanud. Need jonnakad kaks triipu ei kadunud.

      Pideva enesega võitlemise ja arutlemise tulemus oli see, et nii Tanel kui ka Birgit hakkasid aru saama, et mul on midagi viga, sest ma ei suutnud viimasel nädalal kummagi jutule erilist tähelepanu pöörata. Peale selle tuli varjata, et tegelikult oli mul pidevalt süda paha. Igasugused tavalised lõhnad hakkasid vastu. Näiteks kohv – ma ei saanud seda enam ise juua ega kannatanud isegi mitte kohvilõhnalist ruumi. Kooli sööklast ja sealsetest toidulõhnadest ei tasu üldse rääkidagi… Iga lõuna mõtlesin välja üha nõmedamaid põhjendusi, miks sinna mitte minna, kuigi tavaliselt ei jätnud ma ühtegi lõunat vahele. Juba mu treeningkoormus ei lubaks mingit mõttetut nälgimist.

      Ja pidev väsimus, mida kohvijoomise lõpetamine veel suurendas. Ma ei suutnud tundides silmi lahti hoida, ma ei jõudnud kodus õppida, trennis olin loid, jõudu lihtsalt ei olnud…

      Ma olin järsku justkui teises maailmas. Ja ma olin seal üksi. Või noh, kahekesi… selle tundmatu olendiga, kes mu sees kasvas… aga oma senisest elust olin kuidagi eraldi.

      See pidi lõppema. Ma ei kavatsenud ühe vea pärast sõpru, boyfriend’i ja kogu oma elu kaotada. Täna laval sain sellele kinnitust – ma tahan tantsida! Aastaid ja aastaid veel. Ma olen nii palju vaeva näinud, et oma keha selliseks saada ja et meie tantsutrupis ennast tõestada… Tuli meelde võõra poisi ülistuskõne matemaatikale, kus ta seletas, et kogu elu on matemaatikaga seotud. Ma usun seda, aga minu jaoks on peale selle veel kõik ka tantsimisega seotud. Kui ma ei saa tantsida, pole ka kõigel muul mõtet. See kõik ei saanud mingi hooletu valentinipäeva pärast kaduda. Olgugi, et see oli üks romantilisemaid valentinipäevi, mis mul kunagi on olnud.

      „Kui see jama lõppeb, siis ei taha ma vist enam mitte kunagi Taneliga magada… või siis kasutame vähemalt kolme kondoomi korraga… nii kindluse mõttes,” mõtlesin mõrult muiates.

      Pärast neljanda rasedustesti tegemist eelmisel nädalal panin arsti juurde aja kinni. Homme hommikul lõppeb see kõik. Ma ei pea enam muretsema ja võin rahulikult oma tulevikuplaane edasi teha. Taneli ja vanematega ei kavatse ma sellest mitte kunagi rääkida. Sõbrannadega loomulikult ka mitte.

      Kunagi ühel naistekal unistasime Birgiti, Kelly ja Eneliga tuleviku teemal. Meil olid tulevikuks väga erinevad unistused: Kelly tahtis oma majas elada, Eneli aga eelistas kindlasti korterit, kus ei pea talvehommikul kell 7 ise lund rookima hakkama; mulle meeldiks paar suurt koera kodus, Birgit ei soovinud loomadest midagi kuulda; Kelly ja Birgit tahaksid rikast meest, meie Birgitiga eelistaksime vähemalt mehega võrdselt teenida… Ühised olid aga kaks asja: esiteks me tahame väga-väga palju aastaid veel tantsida ja teiseks ei kavatse me keegi enne kolmekümnendat eluaastat last saada. Nii et ma ei saaks neile sellest äpardusest mitte mingil juhul rääkida.

      Nad ei mõistaks.

      Ma ju isegi ei mõista.

      See on ainult minu asi ja mitte kellelgi pole vaja sellest midagi teada. See on minu elu, minu äpardus, minu keha, minu vastutus.

      Ja ma vastutangi – homme arsti juures lõppeb kõik.

      Ja ärge tulge mulle rääkima sündimata lapsest. See seal voodis valentinipäeval oli lihtsalt seks, mitte mingi tulevikku muutev suurüritus. Jäägugi nii!

      Meie pingutused tantsukavaga said väärilise tunnustuse, kui õhtujuht teatas:

      „Selle aasta klassidevahelise tantsuvõistluse võitis… üheteistkümnes a klass!!!”

      „Ma teadsin! Ma teadsin!” hüppas Birgit oma kohalt saalis püsti, tema järel ka mina, Kelly ja Eneli. Pärast kiiret ühiskallistamist hakkasime lava poole liikuma, et oma auhind vastu võtta. See oli väga keeruline, sest sõbrad ja klassikaaslased õnnitlesid ja kallistasid meid. Ma isegi ei näinud enam, kes jälle tuli, ja püüdsin edasi liikuda.

      Äkitselt jäi Eneli mu ees koperdama ja hakkas midagi oma telefonist uurima.

      „Mis teed? Lähme edasi.”

      „Oota, ma pean selle kohe feissi üles panema,” vastas Eneli, pilk ikka telefoniekraanil.

      „Ole nüüd,” lükkasin sõbrannat naerdes lava poole edasi. „Pool saali on seda kindlasti juba teinud. Koos videoga!”

      Minu põhjendus oli piisavalt veenev, nii et liikusime jälle aeglaselt lavale lähemale.

      „Pärast Henri juures tähistame,” karjus klassivend Andre mulle üle muusika kõrva. Noogutasin nõusoleku märgiks ja trügisin lava poole edasi. Emotsioonid olid laes. Järsku oli Tanel mu kõrval, kallistas ja tõstis õhku ning suudles õnnitlemise märgiks. Me olime tüdrukutega edukalt esinenud paljudel suurtel lavadel ning olulistel tantsuvõistlustel, kuid sellegipoolest võitsid eelmisel aastal koolis hoopis beekad. Nüüd on see viga parandatud ja nüüd olime ametlikult ka oma koolis parimad tantsijad!

      Mida oligi vaja tõestada!

      Saanud lilled ja rändkarika, esitasime võitjatele kohaselt oma kava uuesti. Tundsin endas veel suuremat energiat, sest nüüd oli ka väljastpoolt mind ennast tulnud tõestus, et pean edasi tantsima. Pilk lava äärel seisvale rändkarikale tõestas, et homseks kokkulepitud arsti aeg on ainuõige otsus. Minu elu on tantsimine! See on mu elus olulisim. Mul polegi mingit valikut. See valik on ammu ära tehtud. Tantsimise kasuks!

      Pärast läksime klassikaaslastega, nagu kutsutud, Henri juurde oma võitu tähistama. Henri elas kooli lähedal eramajas. Ta vanemad olid tihti tööreisidel, nii et maja oli meie jaoks vaba.

      Meie võidurõõmust pulbitsev mass voolas mööda tänavat sihtmärgi poole. Kusagilt oli välja ilmunud pudel šampust, mis käis hoogsalt ringi.

      Raseduse kohta tehtud internetiuuringust teadsin, et alkohol võib loodet kahjustada. Praegu juues võin lapsele mingi puude tekitada… aga no kuna ma ei kavatsenud seda last sünnitada, siis lasin šampusel mõnuga kurgust alla libiseda. Tundsin veidi kibedat maitset, mis mõne hetke pärast magusaks muutus.

      „Sa oleks seda nagu teadnud?” küsis Birgit uksest sisse astudes, sest köögi lauda katsid alkoholipudelid,