Vii. Nikolai Gogol

mõni talu,” ütles teoloog piipu suust võtmata. Kuid vahepeal oli saabunud juba öö, ja kaunis pime öö. Väikesed pilvekesed lisasid pimedust ja, otsustades tundemärkide järgi, ei olnud oodata ei tähti ega kuud. Bursakud märkasid, et nad olid eksinud ega kõndinud enam ammu mööda teed.

      Filosoof kobas igalt poolt jalgadega ja lausus lõpuks katkendlikult: „Aga kus on siis tee?” Teoloog vaikis pisut ja, mõelnud järele, ütles: „Jah, öö on pime.” Reetor läks kõrvale ja tahtis roomates teed üles otsida, kuid ta käed sattusid ainult rebaseurgudesse. Kõikjal oli vaid stepp, mida mööda nähtavasti keegi ei tavatsenud kunagi sõita. Rändurid pingutasid veel natuke edasi minna, kuid kõikjal oli niisama metsik. Filosoof katsus hõigata, kuid ta hääl kustus täielikult ümbruses ega leidnud mingit vastust. Ainult viivu aja pärast kuuldus vaikset oigamist, mis meenutas hundi ulumist.

      „Mis sa nüüd tahad teha?” ütles filosoof.

      „Mida siis ikka? Jääda siia ja ööbida väljas!” ütles teoloog ja pistis käe tasku, et võtta tuliraud ja oma piip uuesti põlema panna. Kuid filosoof ei saanud sellega enam nõustuda. Tal oli alati kombeks enne ööd poolepuudane leivakäntsakas ja neli naela pekki paigale panna ja tundis seekord oma kõhus mingit talumatut üksildust. Lisaks sellele, hoolimata oma lõbusast iseloomust, kartis filosoof natuke hunte.

      „Hei, Haljava, ei või nii,” ütles tema. „Kuidas siis võib ikka nii, ilma et end millegagi oleksid kinnitanud, maha visata ja pikali heita nagu koer? Katsume veel; võib-olla satume mõne elamu peale, õnnestub kas või tops viina enne ööd ära juua.”

      Sõna „viin” juures teoloog sülitas kõrvale ja lausus: „Seda nüüd küll, välja ööbima jääda pole mõtet.” Bursakud läksid edasi ja nende suurimaks rõõmuks arvasid nad kaugelt haukumist kuulvat. Kuulatanud veidi, kustkandist see kostab, nad hakkasid astuma hoogsamalt ja, sammunud natuke maad, nägid tulukest. „Talu! jumala eest talu!” ütles filosoof. Tema oletus ei petnud: natukese aja pärast nägid nad tõesti väikest talukest, mis koosnes ainult kahest majast, mis asusid ühel õuel. Akendest paistis tuld; kümmekond ploomipuud seisis aiatara kõrval. Vaadanud läbi laudvärava õuele, nägid bursakud, et õu oli üleni täis tšumakkide koormaid. Mõned tähed hakkasid selleks ajaks siin-seal taevas paistma.

      „Vaadake nüüd, vennad, et te järele ei anna! Maksku mis maksab, aga öömaja peame saama!” Kolm õpetatud meest põrutasid ühel nõul värava pihta ja karjusid: „Tee lahti!”

      Ühe maja uks kägises ja pilgu aja pärast nägid bursakud enda ees vanaeite katmata kasukas.

      „Kes seal on?” kisendas ta tumedalt köhides.

      „Luba, vanaemake, öömajale. Oleme teelt eksinud. Väljas on nii paha olla nagu näljases kõhus.”

      „Aga mis inimesed te olete?”

      „Ei ole kurjad inimesed: teoloog Haljava, filosoof Brut ja reetor Gorobets.”

      „Ei ole võimalik,” urises vanaeit. „Mul on õu rahvast täis ja majas kõik nurgad kinni. Kuhu ma teid panen? Pealegi kõik veel nii suured ja tugevad mehed. Mul laguneb onn koost, kui säärased mehed sinna võtan. Tunnen ma neid filosoofe ja teolooge. Kui sääraseid joodikuid hakkad majja võtma, siis ei jää talust varsti midagi järele. Käige minema! käige minema! Siin teile kohta ei ole.”

      „Halasta, vanaemake! Kuidas siis ometi nii võib, et ristiinimesele hinged hukkuvad asja ees, teist taga? Mahuta meid, kuhu tahad. Ja kui me peaksime midagi, kuidagimoodi, või midagi muud säärast tegema, – siis kuivagu meil käed ära ja juhtugu meiega säärast, mida jumal üksi teab. Vaat nii!”

      Vanaeit näis natuke pehmemaks minevat. „Hea küll,” ütles ta nagu järele mõeldes, „ma lasen teid sisse; ainult panen teist igaühe ise kohta, sest mu süda ei annaks rahu, kui kõik koos oleksite.”

      „Sinu võim ja vägi; meie vastu ei räägi,” vastasid bursakud.

      Värav kriiksus ja nad astusid õuele,

      „Aga kuidas oleks, vanaemake,” ütles filosoof, sammudes vanaeide järel, „kui nii, nagu öeldakse… jumala eest, kõhus oleks nagu keegi hakanud ratastega ringi laskma. Hommikust saadik kui oleks pilbastki suhu saanud.”

      „Vaata mis ta veel ei taha!” ütles eit. „Ei ole, ei ole mul midagi säärast, ja ahjugi pole täna köetud.”

      „Aga meie ju selle kõige eest,” jätkas filosoof, „maksaksime homme nagu kord ja kohus – puhtas rahas. Jah!” jätkas ta tasakesi, „keda kuradit! Saad sa midagi!”

      „Minge, minge, ja olge rahul sellega, mis teile antakse. Vaata kus mul kurat tõi siia hellitatud panipojad.”

      Filosoof Homa jäi nende sõnade pärast üsna nukraks. Kuid järsku ta nina tundis kuivatatud kala lõhna. Ta viskas pilgu temaga kõrvuti astuva teoloogi pükstele ja nägi, et tema taskust paistis välja hiiglasuur kalasaba. Teoloog oli jõudnud juba koormast terve kogre sisse vehkida. Aga kuna ta seda oli teinud mitte mingisugusest omakasust, vaid ainuüksi harjumuse tõttu ja, olles oma kogre juba täiesti unustanud, silmitses, mida veel võiks ära tõsta, mitte kavatsedes isegi katkisele rattale armu heita, – siis filosoof Homa pistis oma käe tema taskusse nagu enda omasse ja tõmbas sealt kogre välja. – Eit paigutas bursakud ära: reetori pani majja, teoloogi sulges tühja kambrisse, filosoofile andis samuti tühja lambalauda.

      Filosoof, üksi jäänud, sõi silmapilk kogre ära, vaatas üle lauda punutud seinad, andis jalaga hoobi vastu nina enda teisest laudast väljapistnud uudishimulikule seale ja keeras enda paremale küljele, et jääda magama nagu surnu. Äkitselt madal uks avanes ja vanaeit astus küürutades lauta.

      „Mis sulle, vanaemake, mis sulle vaja on?” ütles filosoof. Kuid vanaeit astus laialiaetud kätega otse tema poole.

      „Ehee, ehee!” mõtles filosoof. „Aga ei, kallike! Vana oled!” Ta nihutas enda veidi kaugemale, kuid vanaeit tuli jälle sõnagi lausumata tema ligi.

      „Kuule, vanaemake!” ütles filosoof, „praegu on paastuaeg ja mina olen niisugune inimene, et ka tuhande kuldtüki eest ei taha paastu rikkuda.” Kuid vanaeit ajas käsi laiali ja püüdis teda, ütlemata ühtegi sõna.

      Filosoofil hakkas hirm, eriti kui ta märkas, et eide silmades välgatas mingi eriline helk. „Vanaemake! mis sa mõtled? Mine ära, mine ära jumala nimel!” karjatas ta. Kuid vanaeit ei rääkinud sõnagi ja püüdis teda haarata.

      Ta kargas jalule kavatsusega põgeneda, kuid vanaeit astus uksele, puuris oma kiirgavad silmad temasse ja hakkas uuesti temale lähenema.

      Filosoof tahtis teda kätega eemale tõrjuda, kuid märkas imestusega, et ta käed ei suuda tõusta, et ta jalad ei liigu, ja nägi hirmuga, et isegi häält ei tulnud tal suust välja: sõnad liikusid huultel hääletult. Ta tundis ainult, kuidas ta süda peksis; ta nägi, kuidas vanaeit tuli talle ligi, pani tema käed kokku, painutas tema pea alla, hüppas kassi kärmusega talle selga, lõi luuaga mööda külge ja tema, hüpeldes nagu ratsahobune, kandis eide oma õlgadel minema. Kõik see sündis nii kiiresti, et filosoof vaevu suutis millestki aru saada; ta haaras kummagi käega oma põlvedest kinni, et jalgu peatada; kuid tema suurimaks imestuseks ta jalad tõusid vastu tema oma tahtmist ja tegid hüppeid kiiremini kui tšerkessi traavel. Kui nad olid juba maha jätnud talu ja nende ees avanes tasane orulohk, kaugemal aga hakkas paistma mets, must nagu süsi, alles siis ta ütles iseendale: „Ehee, see on ju nõid.”

      Tagurpidi pööratud kuusirp paistis taevas. Arglik kesköine kuma langes kergelt nagu läbipaistev loor ja auras maa kohal. Metsad, aasad, taevas, orud – kõik paistis nagu magavat avatud silmi. Kui tuul ainult korragi oleks kuskil liigahtanud. Öises värskuses oli midagi niiskelt-sooja. Puude ja põõsaste varjud langesid kallakule tasandikule teravate kiiludena nagu komeedid. Säärane oli öö, millal filosoof Homa Brut sõitis, tundmatu ratsanik seljas. – Ta tundis mingit vaevavat, ebameeldivat ja ühtlasi magusat tundmust, mis tungis ta südame poole. Ta laskis pea alla ja nägi, et rohi, mis oli peaaegu ta jalgade all, paistis kasvavat sügaval ja kaugel ja et selle peal oli vesi, selge nagu mägiallikas, ja rohi paistis olevat mingi valge, kuni