Tuli. Henri Barbusse

osutab labidale ja luuale, millega ta müüri ääri mõõda ebatervislikus õhus kummargil töötades täidab oma tänavapühkija ja mustusekoristaja kohuseid.

      Me kõnnime rammestunud sammul. Pärastlõunane päike lasub tukkuva maastiku kohal ja vaevab toiduga rikkalikult koormatud kõhtusid. Harva vahetame mõne sõna.

      Eemalt kuuldub karjumist. Perenaised ründavad Barque’i… Etendust jälgivad kahvatu tüdrukuke, kuklas takupintsliks kokkukeeratud juustega ning vistrike palistuses suuga, ja oma uste ees varjus istuvad naised, kes töötavad mõne maitsetu õmblustöö kallal.

      Möödub kuus meest, keda juhib kapral-varahoidja. Nad kannavad uute sinelite lasu ja uute saabaste puntraid.

      Lamuse vaatab oma tursunud ja sarvetaolise nahaga kattunud jalgu:

      „Pole kahtlust. Mulle on vaja kottasid, varsti hakkavad koivad neist siin välja paistma… Ma ei või ju paljaste kodaratega ringi lipata.”

      Üks lennuk norskab. Jälgime selle tiirlemist, näod ülespoole, kaelad õieli ja silmad vesised eredast taevavalgusest. Kui pilgud maa peale tagasi pöörduvad, sõnab Lamuse:

      „Iialgi ei tule neist riistadest midagi praktilist, mitte iialgi.”

      „Kuidas sa selles nii kindel oled? On tehtud tohutuid edusamme, ja nii lühikese ajaga…”

      „Seda küll, aga sinna see jääbki. Iialgi ei jõuta enam kaugemale, mitte iialgi.”

      Ma loobun seekord vastu vaidlemast isemeelsele uskmatusele, mille harimatus igal võimalikul korral vastu seab edu tõotusele; jätan oma tüsedale seltsimehele vabaduse kangekaelselt kujutleda, et teaduse ja tööstuse erakordne edukäik on äkki seisma jäänud.

      Olles kord oma salajasemaid mõtteid mulle paljastama hakanud, jätkab ta seda. Langetatud pead minu poole kallutades ütleb ta:

      „Tead, Eudoxie on siin!”

      „Aa,” vastan ma.

      „Jah, vana, sina ei märka iialgi midagi. Mina nägin teda” (ja Lamuse naeratab mulle andestavalt). „Saad aru: kui tuli, tähendab, tunneb huvi meie vastu, eks? Tuli meile järele ühe meie mehe pärast, selles pole kahtlust.”

      Ta jätkab:

      „Tahad, vana, ma ütlen sulle, kelle pärast? – Minu pärast.”

      „Oled sa kindel?”

      „Jah,” ütleb härgmees kõlatult. „Kõigepealt, ma tahan teda. Ja siis, juba kaks korda olen teda oma teelt tabanud, just enda teelt, mõistad? Võib-olla ütled, et ta lippas minema. See oli arguse pärast, tõsijutt.”

      Lamuse jäi keset teed seisma ja vaatas mulle otsa. Tema lihav, rasvast leemendavate põskede ja läikiva ninaga nägu oli tõsine. Pahklikku rusikat hoolikalt üleskeeratud tumekollaste vurrude juurde tõstes silus ta neid hellalt. Siis jätkas jälle oma südame puistamist.

      „Ma tahan teda, võtan kombe ja korra kohaselt naiseks. Tema nimi on Eudoxie Dumail. Varem ma ei mõelnud teda ära võtta. Aga sest saadik, kui tean tema perekonnanime, tunnen eneses midagi teisiti olevat, ja ma olen nõus. Kuradi pihta! Küll see naine on ilus. Ja mitte üksnes ilu pärast… Ah!..”

      Paks poiss oli tulvil sentimentaalsust ja heldimust, mida püüdis mulle sõnul avaldada:

      „Ah, vana!.. Mõnikord peaks mind otse konksuga kinni hoidma,” raius ta sügaval toonil, vere valgudes tema hobusekaela ja põskedesse. „Ta on nii ilus, ta on… Ja mina, ma olen… Ta on hoopis teistsugune – oled sa seda tähele pannud? Kindlasti oled, sa märkad ju kõike. Ta on maalt, jah, aga tas on midagi – ta on hullem kui pariislanna, isegi hullem kui toredas pühapäevaehtes pariislanna. Ta… Ma…”

      Lamuse kortsutas oma punakaid kulme. Ta oleks mulle oma mõtete hiilgust kuulutada tahtnud, aga ei tundnud väljenduskunsti ja vaikis; ta jäi üksi oma väljendamatu meeleliigutusega, jäi alati üksi, vastu enda tahtmist.

      … Kõndisime külg-küljeti piki majaderida edasi. Nägime uste ees peatuvat kaarikuid suurte viinavaatidega. Nägime tänavapoolseid aknaid kirendama löövat konservikarpide mitmevärvilistest virnadest, taelahunnikuist ja kõigest sellest, mida sõdur on sunnitud ostma. Peaaegu kõik talupojad tegelesid koloniaalkaubandusega. Kohalik äritegevus oli kaua hoogu võtnud ja nüüd õitsele puhkenud; igaüks sööstis kaubandusalale, haaratud arvude palavikust ja pimestatud korrutamisest.

      Kellad lõid. Ilmus nähtavale matuserong. Oli sõjaväeline matus. Voorisõduri poolt juhitud veovankrile oli asetatud lippu mähitud kirst. Kirstu järel tuli salkkond sõdureid, üks veltveebel, sõjaväepreester ja üks eraisik.

      „Vaene kärbitud sabaga matuserong!” ütles Lamuse.

      „Ambulants pole kaugel,” pomises ta. „See tühjeneb, mis parata! Ah! Neid õnnelikke, kes on surnud. Aga ainult mõnikord, mitte alati…”

      Oleme möödunud viimastest majadest. Tänava otsa kohale lagendikule on asunud rügemendi voor: väliköögid ja nende igasugu riistadega koormatud järelvankrid, Punase Risti autod, veoautod, veovankrid ja postivedaja kaarik.

      Sõidukite ümber on autojuhtide, hobusemeeste ja valvurite telgid. Nende vahel seisavad hobused paljaksnäritud maal ja vaatavad taevalappi oma kivisilmadega. Neli sõdurit seavad söögilauda üles. Lahtise taeva all suitseb sepapada. See ebakorrapärane ja kihav linn asub ülestuhnitud väljal, kus sõidukitest küntud rööpad kivistuvad kuumuses; välilinna äärtele on juba rämpsu ja risu kogunenud.

      Laagri serval paistab teiste seast oma puhtuse ja korralikkusega silma suur valge auto nagu keset laata seisev luksusvanker, kus hinnad on kallimad kui mujal.

      See on kuulus stomatoloogiaauto, mida otsis Blaire.

      Blaire seisabki parajasti seal ja vaatleb autot. Kahtlemata tiirleb ta juba ammugi selle ümber, silmad auto küljes kinni. Diviisi staabi sanitar Sambremeuse tuleb tagasi oma ringkäigult ja läheb üles värvitud puutrepist, mis viib auto ukse juurde. Ta hoiab süles suurt kuivikukasti, pagarisaia ja vahuviinapudelit. Blaire kõnetab teda: