Tuli. Henri Barbusse

salamahti ühe leemepotikese pliidile juurde,” sosistas ta mulle.

      Ta kergitas paja kaant.

      „Tulest pole suurt asja. Juba poole tunni eest panin liha sisse, aga vesi on alles klaar.”

      Hetk hiljem kuulsin teda perenaisega vaidlevat. Põhjuseks oli lisaks pandud pada. Perenaine kisab, et temale ei jätku pliidil enam ruumi, talle olevat öeldud, et vajatakse ainult ühte pada, ja ta olevat seda uskunud; oleks ta teadnud, et nii palju tüli tehakse, ta poleks tuba välja üürinud. Barque vastas, tegi nalja, ja lõpuks suutiski oma hea tujuga peletist rahustada.

      Ükshaaval saabuvad teised. Nad pilgutavad silmi, hõõruvad käsi ja on täis isuäratavaid ootusunistusi nagu pulmapeole kutsutud külalised.

      Väljast valguse käest siia kitsasse pimedasse ruumi tulles ei näe nad algul midagi ja seisavad mõne minuti pimestatult nagu öökullid.

      „Väga valge siin just ei ole,” ütleb Mesnil Joseph. „Kuule, vana, mida sulle õige vaja on?”

      Teised hüüavad kooris:

      „Pagana mõnus on siin!”

      Ja keldrihämaruses on näha, kuidas pead noogutavad nõusolevalt.

      Üks vahejuhtum: Farfadet oli ettevaatamatult vastu pehmet räpast seina nõjatunud ja see oli tal selja ära määrinud; suur must plekk oli isegi siin nähtav. Oma välimuse eest hoolitsev Farfadet porises; püüdes hoiduda uuest kokkupuutest seinaga, riivas ta lauda ja pillas oma lusika maha. Ta kummardus ja kobas mööda konarlikku põrandat, kuhu aastate kaupa vaikselt oli langenud tolmu ja ämblikuvõrke. Kui ta lusika leidis, oli see üleni must ja ripendas tolmunarmastest. Asjade mahapillamine tähendab siin ilmselt suurt õnnetust. Peab end tasa ja targu liigutama.

      Lamuse paneb lauale kahe taldriku vahele oma käe, rasvase nagu sealiha.

      „Noh, sööma!”

      Hakkame sööma. Toit on rikkalik ja hästi valmistatud. Vestluskõmin seguneb tühjenevate pudelite kõlksumisega ja suude matsumisega. Kuni me naudime kahekordset rõõmu süüa istudes, tungib läbi väikese akna päikesekiir ja heidab tolmust valguskuma õhku ning lauanurgale ja paneb helkima ühe taldriku, ühe mütsinoka, ühe silma. Vargsi vaatlen seda väikest sünget pidu, mis on ülevoolavalt lõbus.

      Biquet jutustab, kuidas ta otsis ja mangus pesunaist, et see tema pesu ära peseks. „Pagana kallis lõbu!” Tulacque kirjeldab saba koloniaalkaupluse ees: poodi minna ei tohi, seistakse väljas nagu lambad taras. „Ja sellest pole veel küll, et sa väljas seisad, – kui sa rahul pole ja liiga palju suud praotad, siis kihutatakse sind sealtki minema.”

      Mis uudiseid on veel? Käskkiri määrab rangeid karistusi elanike riisujaile ja toob ära seni karistatute nimekirja. Volpatte on evakueeritud. 93-nda aasta mehed saadetakse rinde taha, Pépère on üks neist.

      Praetud kartuleid tuues teatab Barque, et meie perenaise lauas on sõdureid – sanitarid kuulipildurite kompaniist.

      „Nad arvasid, et saavad parema otsa peale, aga just meil vedas paremini,” ütleb Fouillade veendumusega ja laiutab end kitsa ning haiseva ruumi hämaruses, kus oleme pimedas samuti kokku surutud nagu varjendis (aga kellel tuleks pähe niisugune võrdlus?).

      „Teate,” ütleb Pépin, „küll 9-nda poistel veab! Üks vanaeit võttis nad sõnagi lausumata oma juurde. Tema vanamees, nüüd juba viiskümmend aastat surnud, olnud omal ajal voltižöör. Kuuldavasti andnud eit neile koguni jumalamuidu priske jänese. Nüüd pistavad nad parajasti raguud.”

      „Häid inimesi on igal pool. Aga 9-nda poistel oli hullupööra õnne, et nad kogu külas just sinna kukkusid, kus mõistlikke inimesi leidus!”

      Palmyre toob kohvi, mille muretsemise ta oli enda peale võtnud. Ta koduneb, kuulab meie juttu pealt ja esitab oma karmil häälel isegi küsimusi:

      „Miks te veltveeblit „jobuks” kutsute?”

      Barque vastab õpetlikult:

      „Seda on alati tehtud.”

      Kui naine on lahkunud, hakatakse kohvi arvustama:

      „No on see alles vesi! Suhkrutki on põhjas ringi ujumas näha.”

      „Ja selle eest võtab ta kümme sou’d.”

      „Lausa filtreeritud vesi.”

      Uks läheb praokile, tekib valge pilu, kuhu ilmub väikese poisikese pea. Ta tõmmatakse lähemale nagu kassike ja talle antakse tükike šokolaadi.

      „Minu nimi on Charlot,” hakkab laps sädistama. „Meie kodu on siin kõrval. Meil on ka sõdurid. Meil on alati sõdurid. Me müüme neile kõike, mis nad tahavad. Aga vahel on nad purjus.”

      „Kuule, väike, tule õige korraks siia,” ütleb Cocon ja võtab põngerja oma põlvede vahele. „Pane hästi tähele. Sinu papa ütleb muidugi: „Peaks aga sõda edasi kestma,” eks?”

      „Muidugi,” ütleb laps pead noogutades, „me saame ju rikkaks. Papa ütles, et mai lõpuks on meil viiskümmend tuhat franki.”

      „Viiskümmend tuhat! Ei või olla.”

      „On jah, on jah!” trambib laps. „Ta ütles seda mammale. Papa tahaks, et alati oleks nii. Mamma mõnikord ei tea, kas tahta, sellepärast, et minu vend Adolphe on frondil. Aga ta tuuakse frondilt ära ja siis võib sõda edasi kesta.”

      Pererahva ruumidest kostvad kriiskavad hüüded katkestavad usaldava vestluse. Biquet läheb vaatama, mis seal lahti on.

      „Pole midagi,” ütleb ta tagasi tulles, „vanamees sõimab eite, et see ei oskavat midagi õigesti teha; olla teine sinepi kabjaga klaasi toppinud, ja see olevat päris võimatu tegu, ütleb vanamees.”

      Tõuseme lauast. Väljume paksust piibu-, viina- ja kohvileitsest, mis liisunud pilvena täidab meie urgast. Niipea kui üle läve astume, paiskub rasket soojust meile näkku; lisaks muule on köök täis läppunud praadimislehka, mis sealt välja tungib iga kord, kui uks avaneb.

      Läheme läbi kärbseparvede, mis mustade lademetena seinu katavad ja sumisevate pilvedena õhku tõusevad, kui keegi möödub.

      „Algab jälle seesama, mis mineval aastal…! Väljas kärbsed, riiete all täid.”

      „Ja sügaval sisikonnas pisikud.”

      Eelmiste aastate risu ja tolmunud vana koliga täiskuhjatud ning paljude kadunud päevade tuhaga koormatud räpase maja ühes nurgas, mööbli ja igasuguse koli vahel liigub miski: see on vana mehike pika roosa ja krobelise karvutu kaelaga, mis meenutab haigusest sulgedeta jäänud kodulinnu kaela. Nägu on tal kanataoliselt lõuata ja pikaninaline. Lohkuvajunud põski katab hall habemesamblik nagu vildikord. Suuri ümmargusi sarvestunud lauge silmade tuhmunud klaaskuulide ees tõstab ja langetab ta otsekui kaasi.

      Barque on teda juba uurinud.

      „Vaata teda, ta otsib varandust, ütleb, et kuskil selles pesas peab see peituma. Ta on äi. Varsti heidab ta neljakäpukile ja hakkab nurki mööda ninaga nuhkima. Vaata, juba algab.”

      Rauk toimetas oma kepi abil kavakindlalt läbiotsimist. Ta koputas vastu alusmüüri ja vastu üksikuid põrandatelliseid. Majaelanikud, võõrad ja Palmyre’i sipsiv luud tõukasid teda alatasa. Palmyre laskis tal toimetada, ilma et sõnagi oleks lausunud, endamisi kahtlemata mõeldes, et hõlpsam ja tulusam on vara koguda üldsuse õnnetuse arvel kui peidetud rahakasti otsides.

      Aknaorvas, kärbestega kaetud vana Venemaa kaardi juures, seisid ja vahetasid sosinal oma saladusi kaks mokamoori.

      „Jah,” pobises üks, „aga Piconiga’ peab iseäranis ettevaatlik olema. Kui väledalt ei kalla, ei saa te kuutteist klaasi pudelist ja ei teeni midagi. Ega ma ütle, et just oma rahakoti kallale peaksite minema, aga te ei teeni midagi. Peaksime selles asjas omavahel kokku leppima. Aga kokkuleppimine on nii raske, isegi siis, kui mängus on üldsuse huvid!”

      Väljas on kõrvetav päikeselõõsk täis kärbseparvi. Alles mõne päeva eest oli neid vähe näha, nüüd aga kuuldub nende arvutute tillukeste mootorite