Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014. Ville Arike

külge rippuma jäin esimest korda aga enne üht Narvas peetud meistriliiga mängu! BC Tallinn ja keegi veel tulid väljasõidumängule, olin pallipoiss ja nii õnnejunn! Käisin Margus Metstakiga pilti tegemas ja mõtlesin: ta on nii suur mees! Vaatasin alt üles: milline lihamägi, kõik lihased väljas! Sain autogrammi Pehkalt, Kuusmaalt, Pärnalt, Metstakilt… Mul oli hea kerge saada, sest kõik teised poisid küsisid vene, mina aga eesti keeles.

      See mäng oli Narvas suur sündmus! Andis nii palju indu juurde, oli vägev seda näha! Niisuguse väljasõidumängude traditsiooni võiks taastada. Mina olen poolt, ehkki mängijale see mugav ei ole, sest sa reisid niigi palju, aga mäletan, kui hea oli küsida autogrammi ja näha suuri mehi mängimas!“

      Kas siis, kui hüpe kaob, peab Hallik viskele ümber orienteeruma?

      „Vise on mul alati olnud. Patrullisin juba noorteklassis seal kolmepunktijoone taga, ega ma eriti muud teinud. Läbi ei murdnud, keha ei olnud. Olin Kriipsu-Juku. Heina tõstmisega hätta ei jäänud, kuid liha luude peale ei tulnud.

      Kord käisime Narva võistkonnaga pärast enda võistlust Kalevi spordihallis mängu vaatamas. Suurte meeste mängude nägemised andsid palju indu juurde ning mõtlesin, et äkki pääsen ise ka kunagi kõrgemale. Meistriliiga esimese viske tabasingi Kalevi hallis. Järgmisel rünnakul sain aga „kopa“. Äge, kui tagasi mõelda.

      Heino Enden kutsus mind toonasesse Hotronicusse, Kurašovid (Venemaa koondisega MM-hõbeda võitnud Igor Kurašov – autor) ja kes kõik sinna kuulusid. Olin vist teinud ühe trenni, kui kutsuti mängule, ja teisel veerandajal ütles Enden: „Reinar, mine!“ Ärevus oli päris suur, aga kaks viset panin sisse. Osalesin veel ühes mängus, kuid peagi läks jalaluu,“ meenutab täpsuskütt algust meeste korvpallis.

      Aasta 2013: „Kui nemad on minul kahekesi peal, peab kusagil ju olema vaba sőber!“ otsib Reinar Halliku pilk mängus Portugaliga.

Saab varakult Serbia alistamise kogemuse

      Hallik mängib järgmistel aastatel suurema eduta erinevates Eesti klubides, moodustab U20 koondises koos Tanel Soku, Gert Dorbeku, Kristo Saage ja Asko Paadega keskmiselt 35+ minutit rassivate meeste põhiviisiku (muide, juba sellest ajast on neil EM-sarjas Serbia alistamise kogemus) ning hakkab peatselt ka välismaal õnne otsima. Tema sihtkohtade kaardi lipukesed asuvad Rootsis, Soomes, Prantsusmaal, Rumeenias.

      Ta ilmutab end Lappeenranta koosseisus, kui see klubi kohtub eurosarjas Tartu Rockiga. Hooajal 2008/2009 mängib Hallik Valga meeskonnas ennast Eestis pildile ning aasta hiljem võidab Rakvere Tarvaga magusa hõbemedali. Seejärel siirdub ta Prantsusmaa neljandasse (!) liigasse ja kogub paarkümmend kilo ülekaalu.

      Pikk mees küll ja pealegi ebastandardne, kuid koondisekutset ei tule endiselt. „Nooremana ma sellele ei mõelnudki. Siis mõtlesin hoopis: peaasi, et suvi oleks vaba. Pärast Prantsusmaa-aastat juba tahtsin koondisse, kuigi kahtlesin, kas neljandast liigast tulles saan kutse. Tegin vihaga trenni – miks mind ei kutsutud?! Varem oli mul üsna ükskõik, aga nüüd ajas vihaseks. Kui 2011/2012. hooajal Tarvas mäng välja tuli, hakkasid jutud käima juba jaanuaris−veebruaris. Nüüd moodustab see äge koondis mu elust olulise osa. Saab palju nalja ja ennast hooajaks vormi ajada, kõvasid mänge ka. Iga päev ei anta võimalust kohtuda Argentiina ja Scola, Serbia ja Krstićiga.“

      Hallik laob Tallinna-võidumängus serblaste korvi neli kolmest („Mulle on öeldud, et olen külma närviga. Ei mõtle viskele, lasen linnu lendu ja vaatan, kus see maandub. Minu vise on kiire, mõtlemiseks aega ei jää.

      Kui tekib vaba koht, tuleb panna.“) ning on üks peategelasi ka Iisraelis, kui kolm kogenud põhimeest (Kangur, Talts, Arbet) langevad normaalaja lõpus viie veaga auti ning ka lisaaega arvestades mängib viimast seitset minutit üks ja sama viisik.

Hing paelaga kaelas

      „See võit oli väga magus,“ limpsab Hallik keelt. „Pidin ise platsil viibima. Olin nii läbi, et küsisin vahetust, aga seda ei antud. Vahetusega olid lood pahad.“

      Mis ei tapa, teeb ju tugevaks?

      „Jah, kuid niisugust paela pole mul kunagi ümber kaela olnud. Ma ei suutnud korralikult hingatagi. Võit kompenseeris selle, kui me oleks kaela saanud, hakanuks päris paha. Emotsioon oli kõva, jätsin väljakule kõik, mis minus peitus. Ma ei jaksanud enam mitte midagi. See oli tõesti pingutus, mida pole elus kunagi rohkem teinud, Cooperi testi jooksus või kus iganes. Hing oli nii paelaga kaelas. Sa ei mäleta oma nimegi. Aga tuli ära ja see emotsioon, nende saalis võitmine kompenseeris kõik.“

      Hallik kinnitab, et samasuguse emotsiooni andis ka EM-pileti otsustanud mäng Bulgaariaga.

      „Oi muidugi, juba soojendusel! Mina tulin mängule põhimõtteliselt tilgutite alt, sattusin mõni päev varem Sofias haiglasse. Doktor Kalle Põder turgutas mu üles, tänu temale saingi mängida.

      Juba terve soojenduse ajal möllas publik nii võimsalt, et külmavärinad, judinad käisid üle selja. Niisugune mäng ongi sportlase unistus. Palju sa neid ikka saad, eriti Eestis. Mulle meeldib mängida suure rahva ees.

      Eestlane käivitub aeglaselt, alagrupis me hästi ei mänginud, ja enne Bulgaaria-mängu päris sellist fiilingut polnud. Nüüd aga tuli vastane põrgusse. Publikul oli suur osa, nad muutsid bulgaarlaste olemise ebamugavaks.“

      Rain Veideman

      Haljala poiss

      Ta on võimeline viskama turniiri võitnud meeskonna vastu üksi nelja minutiga 16 punkti. Ta on pärast NSV Liidu aega enam-vähem esimene, kes tuleb ja lööb koolipoisina jalaga ukse lahti. Nii meistriliiga- kui ka koondiseukse. Tema areng pole viimastel aastatel sujunud loodetud kiirusega, ent tal on veel aega saada paremaks. Ta on ühel suvel juba olnud meeste koondise resultatiivseim mängija.

      Jah, jutt käib Rain Veidemanist. Tema läbimurdehooajal 2009/2010 räägitakse palju vasakust jalast, mis on kaasasündinud närvikahjustuse tõttu arenenud paremast vähem ja jäänud sellest peenemaks. Aga jalg on teemaks ainult tollel hooajal. Mida aeg edasi, seda vähem sellest juttu tehakse ja isegi mõeldakse, sest mängija kinnitab kohe samal suvel meeste koondises kanda ja kujuneb üheks põhitegijaks.

      Veideman ütleb, et kui keegi just meelde ei tuleta, siis mõtted jalale ei lähe. „Mõni, kes mind esimest korda näeb, ikka paneb tähele. Näiteks kusagil Krasnojarskis näed, et inimesed vaatavad ja näitavad näpuga. Mis seal ikka, olen sellest üle.“

      Juba Kristjan Kanguri ja Reinar Halliku näited osutavad, kui käänuline võib olla suurtest keskustest kaugemalt pärit poiste tee suurde korvpalli. Kohati tundub imena, et nad üldse nii kaugele jõuavad. Erand pole ka Haljalast pärit Rain Veidemani käekäik.

      Aasta 2010: Rain Veideman, Rakvere Tarvas.

Rahvatantsust rahvastepallini

      „Haljala lastel pole peale spordi väga muid valikuid. Hea küll, kultuurimaja on ka olemas. Lähed spordi- või kultuurivalda. Haljala kõige suuremad asutused on peale kultuurimaja vist kool, vallamaja, pood,“ alustab Veideman aleviku eluolu tutvustamisega.

      Ka kultuur ei jää temast kõrvale, poisipõlves harrastab Rain seitse aastat rahvatantsu, jõuab rühmaga Eestis kahe parema sekka ja käib ka Soome tantsupidudel.

      Kooli ja tantsu kõrvale mahub loomulikult ka sport. Kodus on seinal väike korv. „Olin ikka Kuusmaa või Pehka või Kullamäe ja panin tagant „kolme“. Mängisin üksi, kes mul ikka abiks oli. Vahepeal proovisime isaga, kumb saab kümnest vabaviskest rohkem sisse.“

      Nagu sageli juhtub, esindavad head spordipoisid oma kooli kõikvõimalikel aladel. Kergejõustik, võrkpall, rahvastepall, jalgpall… Mõistagi ka korvpall. Kooli rahvastepalli võistkonnaga tullakse Eestis kahel korral teisele kohale! Ja vutis jõutakse üle-eestilisele finaalturniirile. Poiss nagu orkester!

      „Minu ajal tehti absoluutselt kõike. Kergejõustikus ei lähe sa võistlusele ainult jooksma, vaid teed kõiki alasid. Viskad palli, hüppad kaugust, jooksed pikka maad ka.

      Tahaksin kümnevõistlust proovida! Aga mitte mõne