Luule. Marie Heiberg

üksinda.

      PALVE

      Põhjas vilu öö. Hall taevas üle linna.

      Veerand üks lõi Raatuses ju kell.

      Tuled kustuvad. Kuu kõrgel paistab sinna,

      kus on tema haud, – hing hääbuv, hell!

      Nõrk planeedi paiste, – minu tuba pime,

      akna varjud seinal raamides.

      Ajad, lendvad valgused, – ei teed, ei nime!

      Surev igatsus mu südames.

      Muusika sääl kostab unistavalt ikka

      Oh, maa lapse vaikiv naer ja nutt!

      Siis kui tuleviku teadus tõuseb pikka —

      sust ei kõnele ka muinasjutt.

      Meeles mineviku pildid pikas reas

      ja mul on kui näeksin kõike ma.

      Suurelt seisvad elumõtted teiste seas,

      tagaseinaks taevas kaugena.

      Jumal, usk, mis selged äkki üksilduses,

      teie päralt terve elu and.

      Minu palve – imelises igatsuses —

      sõnata – kui soovi sini rand.

      HING OTSIB ÜLES TEED

      Mu üksik tuba ämariku valgel.

      Kui rägastik all korstnad, katused.

      Ma istun akna ees – tuim tüütus palgel.

      Kui hilja varjus päeva matused!

      Ei läinud aegasid, ei päevi leina,

      mis halli, viimsena kord puhkavad

      kesk minu haua kitsast nelja seina

      ja surma vaikust, mulda langevat.

      Kesköösel virvendavad tähed kaugel —

      kui paleused, püüded, igatsus.

      Kaob rahutus mu kahvatanud laugel.

      Hing otsib üles teed, kus Jumalus.

      AEG LÄINUD MÖÖDA…

      Aeg läinud mööda – lennatades luulet,

      eit laulab haual leinaliste viit!

      Neid nagu elavana näed ja kuuled,

      kes ammugi on hävinud ju siit.

      Ei ole kurtjaid kalmudel ka kaua.

      Kui kuuleks kaduviku kauget häält:

      „kes elavana astub päälpool haua,

      on saja aasta pärast kadund säält.”

      Kui kurvad, külmad ristid ümberringi!

      Oh, igavene Jumalus ja usk!

      See rahustab siin rõhutute hingi.

      Mul lahkub südamest üks tume tusk.

      HAUA VAHEDEL

      Rong huikab üle surnuaia.

      Rong ruttab ilma edasi.

      Ma haua vahedel käin eksi —

      tuhm, kauge tähti valgus nii.

      Meest lõhnab õitsev rukkis nurmel

      ja uimastavad sirelid,

      kõik unistavad armastusest,

      mis täidab ilma kaugusid.

      Ma haua vahedel käin eksi.

      Kas leian õige elutee?

      Siin palju kannatusi kustus

      Ja süütus südametesse.

      ENNE JA NÜÜD

      Sa olid kaua väikene laps

      ja mõistmata unistaja.

      Tõtt, häädust ja ilu sa ihkasid

      ja kauguses kutsuvat kaja.

      Nüüd oled sa tõsine võitleja,

      kaed elumurele silma,

      näed ilma hädade lõpmatust

      ja valude vaevatud ilma.

      Su sõber kui sätendav päikene

      jäi kauguse võlvis öö varju.

      Teed üles ei leidnud hing väikene,

      ei näinud ta tähtede harju.

      Nüüd oled sa hädaga kihlatud

      ja võidavad elutõed valjud.

      Kuid ära neid ilmi sa unusta,

      suurt tõde – kui enne sind paljud!

      OH, ÄRKA UNISTUSEST!

      Oh, ärka unistusest! Vaata tõde

      Ja eluvõitlus seisab sinu ees.

      Su luule nagu halastaja õde