Luule. Marie Heiberg

on uus teadus, tõde, mille tähe

      näen kauguses ja rahu leian teel.

      ÕHTU SUMISEB…

      Õhtu sumiseb nõiduvalt… Ämaral pingis

      istuvad mehed ja naised ringis.

      Keelmata tooredgi sõnad sääl käivad —

      salajad mõtted pilkudes näiwad.

      Sinises taevas on säravad tähed

      õrnuse hiilgel – kui üksinda lähed!

      ELUMÕTE

      Kui kõigest elust lahti olemine

      mul sügisene tunne südames.

      Pää kohal kauge päike, taeva sine

      ja rändav tuul, mis ohkab lehtedes.

      Teed käin poolkoltund metsi, välju vahel.

      Pool nurme valmist vilja rõugus ju,

      kuid tööd on veel siin küllalt teha kahel,

      kel jagada kõik pole võimatu.

      Oh raske töö ja raske elumõte,

      mis alla painutab mu uhke pää.

      Mul tänamata iga ettevõte

      niikaua kuni luule tõeks ei lää.

      Kes tõusta võiks küll miljonite seas

      ja muuta rasket mõtet, rasket tööd?

      Näen, sinendavad ajad seisvad reas.

      Mil tuled sa, ei tea päeva, ööd!

      JA OMETI ÜKSKORD!

      Ja ometi ükskord pannakse

      sul käed risti rinnale

      ja vaikib ühtlasi hirmus ja hää

      su südame elu viis!

      Ehk elu on sulle kui kõrbe, kui jää,

      et raugedes viimati kaduda hää.

      Ehk võitlusest kahju, kus võitu näib

      ja lootus veel lõpmata kaugele käib.

      Kui jääd’vad tähed taeva teel

      on aated hinges elule veel.

      Ja ometi ükskord pannakse

      sul käed risti rinnale!

      KUI LILL SURI

      Keskhommik, hall udu kaob väljal, all orus.

      Lehti langeb ju koltunud puilt.

      Mets mõttes nii seisab kui nuheldud norus!

      Meeles unistus minevalt suilt.

      Kui tasa mu kõrvu kurb ohke sääl heljub:

      maha närtsinud lill laseb pää!

      Laul hääbuvast ilust mu tunnetes peljub:

      ega igavest’ midagi jää!

      HILISEL SÜGISEL

      Vaiksed, lagedad väljad täis rõukusid. Vilja

      kõrs koltub. Maal rehtesid pekstakse hilja.

      Musta, künnetud nurme pääl varesed käivad,

      sääl maokesi mulla seest otsima näivad.

      Mõni ilveslill üksikult valendab niidul.

      Kuis hommiku päikene tuliseil piidul

      koites tõuseb! Maa külmatand kõvaks kui raua

      kurb, lumeta sügis, mis kestab ehk kaua.

      Läheb soo maadelt suvele järele ikka

      must kure parv reas all pilvi teed pikka

      mere üle, maa üle, kus igavus asub,

      kus okasmets kesktalve jäätuses kasub.

      ENNE LUME SADU

      Kuidas sügise talve ju ootab,

      metsa ääres on raagus puud,

      ladvad udusse sirgunud üles.

      Lume pilved – ei musta muud.

      Jõu ta imes ju enese sisse,

      suve unenäo varju viis

      loodus koltunud ämaral õhtul.

      Üksi tunneb hing ennast siis.

      Ja ma uitan, ei teagi, kuhu?

      Suvest unistust otsin teel.

      Aga asjata! Kauge öö taha

      luiged lauldes lähevad veel.

      TALVE ÕHTUL

      Mu aknal õitsvad lumelilled valged

      ja akna taga raagus kase puu

      on härmatanud, varjab täiskuu palget.

      Lill laual – suvest saadik – sonib suu.

      Ehk kusgi, kaugema planeedi pinnal

      on kevade ja ilm on suur ja noor.

      Siin sureb igatsuse lill maa rinnal

      ja kostab kaeblik elu laulukoor.

      Ma vaatan eemal põlevasse ahju,

      söeks hõõguvaks on muutund kase puud.

      Kuis kõigest kadumisest on mul kahju!

      Lein leegis kirjadele annab suud.

      Ma nutan nende mälestuste üle.

      Öö on nii must kui minu minevik.

      Mu tulevik – kuis avab oma süle?

      Päev homne – valge, sinine ja pikk!

      LAUL ILMA SÕNADETA

      Sa mängi laulu ilma sõnadeta.

      Ma kuulan kauge Aja helinaid.

      Maailma päike särab külmal lumel.

      Hing, lumivalge igatsuse said!

      Tõeks lähevad kõik aimdused, mis sala

      kui ootel südamesse sünnivad.

      Kui püha vaikus, rahu suur kui taevas!

      Kesk sinist õhku süütauses nad.

      Oh, õnnistatud hingeline elu!

      Kui lootus, igatsus on olemas.

      Kui ärasalgav kannatus, suur valu

      maad paradiisiks meile pühendas.

      Sa mängi laulu ilma sõnadeta.

      Ma kuulan kauge Aja helinaid.

      Surm, armastus ja elu läheb mööda

      Hing, lumivalge igatsuse said!

      ÜKSIK TÄHT

      Läbi musta pilve see

      vilgub sääl, kus linnutee

      talvise öö hõbe vilus

      üle härmas metsa ilus

      üksik täht, kust päikene

      helgib lumes ilmale.

      Mitme virvendusega

      kaaslane, sa, kauge maa?

      Tühja ilmaruumi vahel

      seob sind igaviku ahel

      päiksega – sul hiilgav lend

      lõpmata. –