Suguvend Johannes. Eduard Vilde

väga imelik kõik!” ütles Johannes mõttes. Luule, päris puhas luule!” lisas ta endamisi. „Kes oleks võinud arvata, et siin, meie maal, nii minu ligidal – Viiu, jääme õige sõpradeks! Anna, ma palun sind, oma käsi!”

      „Miks siis?” küsis Viiu imeks pannes.

      „Noh, nii tutvuse märgiks!.. Kuule, kas sul on lauluhäält, Viiu? Kas sa ei tahaks laulma õppida? Teised neiud külast käivad minu juures laulmas, kas ei tahaks ka sina tulla?”

      Viiu punastas kergesti. „Oi äh, miks ei tahaks, kui teie aga võtate ja teised mind endi seltsis sallivad –”

      „Oo, selle eest lase mind muretseda!” hüüdis koolmeister välkuval silmal. „Ma võin ju arvata, et nad sind halvaks peavad, narrivad ja pilkavad, aga edaspidi ei ole sul midagi enam karta. Mina tahan sinu eest seista!”

      Ta asus karja-Viiu suurest punasest käest kinni ja surus seda vaimustuse soojusel. Ise vahtis jälle nii imelikult talle silma, et tüdruk otse kohmetas.

      „Pühapäeva õhtul ootan sind,” ütles ta poolpalumisi.

      „Eks ma siis tule, kui liiga hilja ei ole… Kas pean lauluraamatu kaasa tooma?”

      „Ei, Viiu, seda raamatut sul ei ole, kust meie laulame … Tule aga tõesti, olgugi tund hiljem kui teised, – ma ootan sind – ma ootan sind …”

      Jälle käepigistus, jälle sügav pilk mustlaseneiu silma … ja Johannes läks kiiresti minema, kõrvalestad kuumad ja punased.

      Viiu oli jõudnud oma lammaste juurde.

      3

       MISJONITÖÖ

      Raske, väga raske oli karja-Viiust lauljat teha. Kaua ei jõudnud ta arugi saada, kuida siis mõistliku inimese kõri nende tippude ja tähnide ja kringlite järgi, mis paberil seisid, võis häält teha, ja kuigi nootide nimetused talle viimaks meelde jäid, oma kõri aga ei seadnud ta nende järgi iialgi. See oleks ehk ka veel läinud, sest kõige targem ööbikki ei oska samuti mitte nooti, aga Viiule ei tahtnud lihtsam kui lihtne lauluviis pähe hakata, mis oli üsna anomaalne mustlase kohta, kelle ülimaks andeks teatavasti on just muusika. Tegi koolmeister häält ette ja käskis Viiut järele teha, siis sündis see ikka paar nooti kõrgemalt või madalamalt. Ja kui koolmeister seda tähendas, oli Viiu imestus pealegi suur, et ta ilma nooti tundmata siiski noodi järgi oli laulnud, olgugi paar „tähni” kõrgemalt või madalamalt.