Suguvend Johannes. Eduard Vilde

armuküllust kallata. Kainema sõnaga: tal ei olnud veel naist teada, keda oleks maksnud armastama hakata. Et ta teda otsis, seda ei või salata – teda otsib iga luuletaja, see käib tema kutsega kaasas.

      Eks nüüd juhtunud ühel heal päeval midagi, mis noormehe saatuse kohta näis tähenduse saavat. Nende omaduste ja kommete peale vaadates, mis suguvenda Johannest iseloomustasid, pidi temast küll suur luuletaja saama. Näiteks armastas ta metsas üksinda lentsida, kõnesid pidada, puid sülelda, päikest või kuud kummardada. Poolte päevade kaupa, misjuures tal kaustik ja pliiats alati kaasas olid. Kirjutas teine siis puu all murul nii virgasti, nagu oleks kubjas kepiga tal selja taga. Ja mis ta seal metsas veel muud võis teha! Kes seda nägi!

      Eks juhtunud aga koolmeistrist ometi kord midagi kohalik plikaohtu külakarjane Viiu nägema, ja pealegi imelikku asja. Karja lammastepoolne tiib oli enamasti Viiu hoida, kuna meeskarjane teiste elajate üle valvas. Lambad aga on vagad loomad, kes laialt ei jookse; nii siis võis Viiu ise laiemas sõõris käia ja seeni korjata. Samal tegevusel oli ta ka seekord, kui korraga puude vahelt koolmeistrit silmas.

      Oh sa viimane petsik, mis see seal kõik tegi!

      Mütsi oli ta rohule maha visanud, pead ümbritses tal põhjatu suur tammeokstest pärg. Pahemas käes hoidis ta raamatut, paremaga vehkles õhus ringi, nagu püüaks sealt midagi. Ise kõndis suurel, pikal sammul edasi-tagasi ning ütles valju, pühaliku häälega jutlust. Lehtpärja võru seest tikkusid välja ta pikad võikollased juuksesalgud ja kõikusid pentsikult tuule käes, mida sünnitas kiirelt õõtsuv kõnd.

      Viiu kükitas kadakapõõsa taha ja vahtis sealt tüki aega otse ehmatusega veidrat vaatemängu. Siis aga ei jõudnud ta kauemini naeru pidada. Ta langes kõhuli maha ja naeris mätta sisse, ja siputas ja luksus Ta vaene laps sai viimaks pistjad külgedesse ega jõudnud silmi enam pisaraist pühkida.

      Koolmeister aga ei kuulnud ega näinud midagi. Tüki aega valju häälega kõnelnud, nägu moonutanud ja käsi tõstnud, laskus mees viimaks maha ja hakkas, kükakil murul, nudrelt [Väledalt, nobedalt, vilkalt. – Toim.] kirjutama. Nüüd sai Viiu naerust natuke mahti. Ent kange uudishimu kipitas tal rinnas. Mis see pärdik koolmeister seal ometi tegi? Kas lausus ja nõidus, või oli ehk totraks läinud puges puude ja puhmade varjul ligemale, kuni üsna koolmeistri selja taha. Ta tahtis peamiselt näha saada, mis tal seal väikeses raamatus õieti on. Aga nüüd tuli talle, va edevale, endine pilt koolmeistri veidrast sammumisest järsku meelde, – torkas teine küll nina mätta sisse, aga ei aidanud – hakkas äkki turtsuma, turtsuma otsas! Juba kähvas koolmeister teistpidi küljeli, siis põlvili – ja jäi kohkudes põõsasse vahtima, kust turtsumine tuli.

      „Kes seal on?”

      Viiu hüppas viuhti püsti ja tahtis naerdes lippama panna. Aga juba oli koolmeister ta lakas kinni.

      „Kes sa oled?”

      Viiu nägu venis nutule. Ta oli pea tagaspidi kinnihoidja poole pööranud ja ta laiad sõstrakarva silmad vahtisid täis hirmu noormehe otsa.

      „Laske mind lahti, koolmeister, ega ma midagi kurja pole teinud!”

      Johannes hoidis tütarlast ikka veel ülemist käsivart pidi kinni. Ta näol seisis nii ehmunud tarretus ja ta silmad püsisid nii liikumatult tütarlapse peal, et Viiu hirm iga silmapilguga aina kasvas.

      „Kes sa õieti oled, vasta mulle ometi, tütarlaps!” küsis ta viimaks nagu ärarääkimata imestusel.

      ,,Ega koolmeister mind ei ole näinud,” ütles Viiu, püüdes vabaneda, „aga ma ütlen teile, ma pole midagi kurja teinud, et mind nõnda nattipidi kinni hoiate. Laske, ma pean oma karja üles otsima!”

      „Soo, või sa käid siis karjas?”

      „Karjas neh!”

      „Ära karda, laps, ega ma sulle midagi ei tee,” ütles Johannes korraga imepehmel häälel. „Sa ei pea mitte ära jooksma, kas kuuled, – seda pead mulle tõotama, siis lasen su lahti.”

      Viiu naeris. „Ega ma siis jookse, kui koolmeister et taha; aga ma pean lammaste juurde tagasi minema.” Ja ta naeris jälle, mõeldes: mootsik [Pentsik, veider, kentsakas. – Toim.] mees, mis ta sest siis nii alandlikult palub?

      Johannes oli isevärki rahutu ja peaaegu häbelik. Ta näis sõnu otsivat, püüdis naljatooni leida – ei õnnestunud kumbki. Viiu õlast laskis ta nüüd viimaks lahti ja tüdruk tegi pikkamisi minekut. Ta vaatas aga veel korra üle õla tagasi, ning nähes koolmeistri peas pärga, pahvatas jälle nii vastupanemata võimul turtsuma, et ta kummargile lastes pidi seisma jääma.

      Koolmeister läks näost üleni punaseks. Ta kahmas pärja peast ja viskas põõsasse.

      „Mis – mis – puh! – mis sellest siis peas kannate?” sai Viiu naeru vahelt küsida. „Ää – ää pange pahaks, aga – aga ma ei saa – puh!”

      „Oota, sa kelm, või seda naerad nii!” vastas noormees häbelikus kitsikuses. „Ja aga, mis igavusega metsas teha! Küllap sa vist juba ammugi luurad, mida ma siin toimetan – mis?”

      „Eks ma näind ikka ka,” möönis Viiu. „Oli nii – nii veider näha, et – et –”

      „Viiu, armas laps, sina ei saa niisuguseist asjust aru,” tähendas koolmeister tõsinedes. „Peale selle, mida sa külarahvast näed tegevat, on ilmas ka veel teisi tegevusi. Sinu mõistus ei küüni aga nende mõistmiseks.

      Ajame seepärast parem teist juttu. Tule, otsime su karja üles …”

      „Ega te’s minuga taha karja jääda,” naeris Viiu, „küllap otsin isegi.”

      „Ma tahan sinuga juttu ajada. Tule aga! Ütle mulle esiteks, kas oled siit valla laps? Kas ülepea oled eesti rahvusest laps?”

      „Mis te ütlesite?”

      „Ma küsisin, kas oled eesti neiu, sest sul on nii isemoodi näolaad …”

      „Mis mina tean, mis ma olen,” vastas tüdruk. „Räägivad teised, et mu isa pidanud mustlane olema Pole ma teda ihusilmaga näinud.”

      „Mustlane!” hüüdis Johannes ja jäi kannapealt seisma.

      „Nonoh, ega mina siis sellepärast mustlane ole,” püüdis Viiu teda vaigistada, arvates, et koolmeister tunneb temast õudu. „Eks mina ole ikka va liht-taluinimene, – külarahvas aga ütlevad nii, et mu isa olnud mustlane mustlase-Miku, nagu teda kutsutud.”

      Õrna, imestava pilguga oli Johannes tüdruku otsa, jäänud vahtima. Ta silmitses ta süsimusti juukseid, ta tõmmukat näokarva ja surus siis pilgu iharalt ta tumepruunide sametiläikega silmade sisse.

      „Räägi, räägi, Viiu…!”

      „Mis ma pean rääkima?” küsis tütarlaps, kellel jube hoog üle naha käis, kui koolmeister teda nii läbitungivalt tunnistas.

      „Oma elust, ja kus on su vanemad …”

      „Ah sool – Jah, jumal seda teab! Mis seal ka rääkida ongi! Tiiru Peeter leidnud mu oma koplist põõsa äärest …”

      „Koplist, kas tõesti?.. Ah – ah!” tuli kuulaja hurmunud suust.

      „Ja jah, see on tõsi!.. Viinud koju ning hakatud ema otsima… Ei olla aga leitud… Peeter võtnud, et enesel lapsi pole olnud, mu siis kasvandikuks… Siin ma nüüd olen ja käin küla karjas.”

      „Ja aga kust sa siis tead, et su isa oli mustlane?”

      „Kes, jumal, seda õieti teabki, aga külarahvas mögavad nii… Eks see tule vist sellest, et mul on must pea kui kaarnal. Sõimavad mind alati va mustlase-Viiuks, mustlase-Miku värdjaks ning seks ja teiseks… Aga mis mina oma musta pea vastu võin!”

      Johannese nägu oli veidi tusaseks tõmbunud. „Siis ei teata mitte kindlasti, et oled mustlase tõugu? Kes see mustlase-Miku oli?”

      „See olnud suur hobusevaras ja aidalõhkuja,” vastas Viiu ärksalt. „Ta elutsenud tol ajal siin nurgas ja teinud palju kurja.”

      „Ja miks seda suurt röövlit