Praktiline nõiakunst. Reeli Reinaus

le>

      Keit avas silmad. Tema pilk oli udune, kuid läbi silmi looritava hämu paistis voodi kõrval toolil tuttav kogu. Erik silitas ta pead.

      Keit kergitas end voodil. Jah, see oli Erik. Ta tundis piinlikkust. Mida pidi ta ütlema sellises haletsusväärses olukorras?

      „Tore, et sul täna parem on.” Erik naeratas kohmetult.

      „Täna parem?” Keit ei mõistnud, mida mees sellega silmas pidas.

      „Ma olen siin käinud peaaegu iga päev, aga varem pole sinuga kontakti saanud.”

      „Varem?”

      „Eelmistel kordadel. Ma olen siin tükk aega järjest proovimas käinud.”

      „Miks sa tulid?”

      Erik naeratas. „Kas nüüd hakkad sina selliseid küsimusi esitama?”

      „Ma ei tea. Ma ei saa nagunii aru, mis toimub. Mu energiatasandiga on midagi lahti.”

      „Sellepärast ma tulingi. Asi on ju minus, eks ole?” Eriku pilk oli ühteaegu nii paluv kui küsiv.

      „Sinus?” Keit kehitas õlgu. „Ma ei tea, milles asi on. Ma ütlesin juba. Ma olen nagu zombi. Mul ei ole enam tahet.”

      „Viimane kord, kui sa ära läksid, siis ma…” alustas Erik.

      „Palun!” Keit vaatas talle vaevatult otsa. „Ma ei taha seda kuulata. See kõik oli kunagi ammu.”

      „See oli kõigest aasta tagasi,” sõnas mees mõtlikult. „Tead, indiaanlastel on uskumus, et inimesega võib juhtuda teinekord nii nagu sinuga, et nende hing ei ole vaba. Nad on oma hinge kas kellegi või millegi külge nii kõvasti sidunud, et see objekt võtab nende üle võimust, või on seda nende eest teinud keegi teine – kas siis kuritahtlikult või teadmatusest. Sellisel juhul ei saa inimene enne terveks, kui see objekt, mille küljes hing on, üles leitakse. See on keeruline, kuna haige tavaliselt ei suuda seda enam ise nimetada. Või siis ta ei tea, et hinge on varastanud keegi teine. Siis kui sa ära läksid,” Erik hääldas iga sõna rõhuga, „jäi osa sinu hingest maha. Su hing jäi sinna kinni. Su hing jäi minu oma külge kinni.” Erik naeratas. „Tead, Keit, algul ma olin selle üle isegi rõõmus. Ma arvasin, et see tähendab midagi.”

      „Tähendabki. See tähendab, et ma olen siin nagu elav surnu. Enamik ajast pole mul aimugi, mis minuga toimub. Mida see õigupoolest siis tähendab?” Keit vaatas küsivalt Eriku poole.

      „See tähendab, et me oleme emotsionaalsel ja hingelisel tasandil üksteisega liiga tugevalt seotud. Liiga tugevalt. See pole normaalne. Me takistame üksteise vaba kulgemist. Ja kui näiteks üks meist praegu sureks, saaks temast kummitus. Kui mina sureks, siis tuleksin ma tagasi sind kummitama, sest ma ei lase sinust lahti. Kui sina sureks, siis tuleksid sina, sest me kumbki ei lase üksteisel minna.”

      „Kui ma oleksin kummitus, siis ma oleksin õhkõrn ja õhuline.”

      „Mida? See ei ole tegelikult nali.”

      „Jah, ma tean. Vabandust. Aga ma lugesin seda lauset kunagi ühest raamatust.” Ta tundis ennast juba tunduvalt paremini kui varem.

      Erik näis tema mõtteid lugevat: „Jah, praegu on kõik korras, sest me oleme koos.”

      „Aga miks siis ainult minul midagi viga on?” Keit vaatas kahtlustavalt Eriku poole. „Sul läheb ju endiselt hästi?”

      „Ei lähe. Sind mõjutab see emotsionaalsel tasandil, kuid mind vaimsel. Ma ei suuda enam mõelda nii nagu varem. Mu töö kannatab selle all.”

      „Aga mis siis edasi saab?” Keit küsis seda kohusetundest, mitte huvist. Praegu polnud see tähtis.

      „Äkki laseks siia suurema voodi panna ja elakski siin?” Erik naeris.

      „No kuule!” Kuigi Keidil oli tegelikult ükskõik.

      „Vabandust. Ta käib sind ju ikka vaatamas ka?” Erik küsis seda teatud ettevaatlikkusega.

      „Ma ei tea. Tegelikult ma ei tea. Ma ei tea ju pooli asjugi sellest, mis toimub.”

      „Aga sa tahaksid…?” Erik jättis lause pooleli. Talle tundus, et Keit peaks mõtet nagunii tabama.

      „Mida? Et ta mind vaatamas käiks? Ma ei tea. Ma ei mäletaks seda nagunii, seega vist vahet pole.”

      „Võib-olla.”

      „Tookord, kui ma viimane kord ära läksin – mul oli ükskõik. Ma teadsin, et ma jään tegelikult sinuga, kuigi ma tegelikult ei jää. Sa ju saad aru?” Keit vaatas Erikule paluvalt silma.

      „Ei, ei saa.” Erik naeris. „Minu meelest oled sa hull.”

      „Oo, sa oled nagu arst! Muidugi olen ma hull. Mõtle, kus ma praegu olen. Ma olengi hull. Aga muuseas, kas sa tead, milles mind süüdistatakse?”

      „Süüdistatakse? Oot, las ma mõtlen. Olid vist mõned orkaanid, paar maavärinat ja selles ka, et nafta hakkab otsa saama.”

      „Naftat ma omaks ei võta! Aga tegelikult?” Keit muutus äkki tõsiseks. „Milline on siis plaan?” Ta kartis kuulda, mida mees vastab.

      „Me peame üksteisest lahti laskma, kui me tahame normaalselt edasi elada.” Erik vaatas seda lausudes kaugusse.

      „Ja siis saavad meist paugupealt õnnelikud inimesed?” Keit pani sellesse lausesse kogu oma kibestumuse.

      „Ei, aga me saame vähemalt edasi elada.” Eriku hääl oli kauge ja võõras.

      „Näed siis, see on küll vahva lahendus.”

      „Kurat küll, mida sa siis tahad? Siia hullumajja jäädagi või? Ise sa ju valisid selle tüübi!”

      „Ja sa arvad, et sina oled õige inimene seda mulle meelde tuletama? Kelle ma oleks pidanud siis valima? Sinu? Sina isegi ei rääkinud ju minuga!”

      „Jah, minu,” sõnas Erik Keidile tungivalt otsa vaadates. „Minu.”

      „Jah, sinu. Loomulikult. Vabandust, no tõesti. Kahju, et sa mul siis niiviisi kahe silma vahele jäid. Loodan, et ma su elu sellega ära ei rikkunud. Kas sa üldse aru ka saad, mida sa räägid? Kuidas ma seda sinu meelest teinud oleks?”

      „Ükskõik kuidas. Ükskõik.” Erik tõusis püsti ja suudles Keiti otsaette. „Ma pean nüüd minema.” Ta püüdis vältida naise pilku.

      „Ja-jah, loomulikult. Põgene. Nii kaugele kui suudad, ükskõik kuhu! Isegi džunglisse võid minna! Hakka erakuks! Peaasi, et ei peaks oma sõnade eest vastutama.” Keit peaaegu karjus viimaseid lauseid üha hajusamaks jäävale Erikule näkku. „Aga ma ei lase sust lahti! Puhtast õelusest ei lase!”

      „Keit, ma tulen veel tagasi. Pea vastu!” Neid sõnu öeldes muutus Erik korraks selgemaks ja kadus siis lõpuks täielikult.

      Kui mees oli kadunud, langes Keit väsinult tagasi voodile. Kuidagi uduselt mäletas ta eelmist jutuajamist. Ainuke, mida ta tajus, oli see, et ta oli ärritunud. Aga kus see toimus, kas selles või mõnes teises maailmas, seda ei osanud ta seletada.

      Põmaki, lendas lillevaas vastu toa seina. Keidi parem käsivars tõmbus iseenesest krampi – see oli süstlajälgedest sinakaslilla.

      2

      Ilmselt oli ta seda kogu aeg teadnud. Ainult teisel tähelepanutasandil. Võimalik, et nad olid isegi kohtunud. Tal polnud tegelikult aimugi.

      Ta keerutas käes kirja, mille oli hommikul postkastist võtnud. Ta tundis kohe ära sellel oleva käekirja – pisut nurgelised tähed, kuid mehe kohta siiski üllatavalt suur ja loetav kiri. Lõpuks oli ta siis ikkagi üles leitud.

      Kirjas seisis üksainus lause – „Ootan sind neljapäeva, 20. aprilli õhtul enda poole. R.” Aadress oli kritseldatud ümbrikule.

      Ta ei osanud endale teadvustada, mida ta tundis. Jah, otse loomulikult oli see kergendus. Aga samas vajus koorem jälle ta õlgadele. Jälle tõstis pead tema minevik. Ta oli proovinud seda unustada. Unustada nii palju, kui võimalik. Ja samas oli ta seda ise püüdnud mitmeid kordi elustada. Ja siis tundis ta veel midagi. Oli see rõõm? Rõõm, et teine ei vandunud alla. Või hirm selle ees, et teine on ta üles otsinud. Nii nagu tema otsis kunagi. Ja veel uudishimu. Ta tahtis teda näha. Mingi osa temast tahtis teda näha ja temaga rääkida. Nii nagu vanadel aegadel. Vist mitte vanadel ja headel, aga midagi sinnapoole. Nüüd tundusid need juba peaaegu vanad ja head.

      Erik