Salaring: Vang. L. J. Smith

Faye kurguhäälega, näol tähendusrikas ilme. Deborah põrnitses teda viivu, aga pööras esimesena pilgu ära.

      „Nüüd, mil see küsimus on lahendatud, tahaksin ma rääkida tõelisest probleemist,” lausus Suzan sviitri rinnaesiselt koogipuru pühkides ning Sean ja vennad Hendersonid jälgisid himura pilguga tema liigutust. „Vähem kui kahe nädala pärast on abiturientide ball ja ma pole ikka veel suutnud välja mõelda, kelle ma oma kaaslaseks kutsun. Tagatipuks pole mul kingi…”

      Koosolek lagunes laiali ja veidi aja pärast helises kell.

      „Kelle sina ballile kaasa võtad?” päris Laurel Cassielt sama päeva pärastlõunal. Nad sõitsid Diana ja Melaniega koolist koju.

      „Oh…” oli Cassie ehmunud. „Ma pole sellele isegi mõelnud. Ma – ma pole kunagi ainsatki poissi peole kutsunud.”

      „Sellisel juhul on viimane aeg algust teha,” ütles Melanie. „Tavaliselt autsaiderid meid ei vali – nad kardavad meid. Aga sina võid kutsuda ükskõik kelle; lihtsalt valid poisi välja ja palud tal õigel ajal kohale ilmuda.”

      „Kas nii lihtne see ongi?”

      „Just,” kinnitas Laurel lõbusalt. „Nii see käib. Loomulikult pole meie Melaniega tavaliselt kutsunud poisse, kellel on tüdruk olemas. Aga Faye ja Suzan…” Ta pööritas silmi. „Nemad lausa naudivad hõivatud poiste valimist.”

      „Seda olen ma märganud,” ütles Cassie. Tal polnud tarvis küsida, kellega läheb peole Diana. „Aga Deborah?”

      „Ah Deb, tema eelistab olla vaba ja vallaline,” teatas Laurel. „Tavaliselt lööb ta vendade Hendersonidega punti, mängib nendega katlaruumis kaarte ja hängib niisama. Ja Sean longib ühe tüdruku juurest teise juurde; ta ei meeldi õieti kellelegi, aga tüdrukud on nii hullusti hirmul, et ei julge korvi anda. Küll sa ise näed; see on päris naljakas vaatepilt.”

      „Ma arvan, et minul jääb see nägemata,” ütles Cassie. Mõte, et ta võiks mõne poisi juurde astuda ja teda kaaslaseks paluda, oli absurdne. Võimatu, ehkki ta oli nõid. Ta võis selle vabalt juba praegu välja öelda, et tüdrukud mõttega harjuksid. „Tõenäoliselt ma ei lähe. Tantsupeod ei meeldi mulle.”

      „Aga sa pead tulema,” lausus Laurel kohkunult ja Diana lisas: „Seal on kohutavalt lõbus – ausalt, Cassie. Tead, lähme kohe praegu minu juurde ja arutame läbi, keda sa võiksid kutsuda.”

      „Ei, ma pean koju minema,” ütles Cassie kähku. Väide vastas tõele, sest ta pidi pealuu üles otsima. Faye ähvardus oli tal terve päeva kõrvus helisenud ja nüüd mattis see Diana sõnad enda alla. Sa saad nii palju aega kui tarvis – laupäevani. „Ma tahaksin oma maja juures maha minna.”

      Diana sattus segadusse ja näis isegi veidi solvuvat, aga täitis tema soovi.

      Cassie otsis pealuud terve nädala.

      Ta kammis läbi ranna, kus oli peetud riitus ning küünlajupid ja sulanud vahaloigud polnud veel täiesti liiva sisse mattunud. Ta otsis läbi ranna Diana maja taga, vaatas meriheina sisse ja sobras läbi kaldale uhutud puutükid. Pärast lõunat ja õhtuti mööda liivaluiteid jalutades vaatas ta üle kõik rannajärsakud. Tundus loogilisena, et Diana selle paiga mingil moel tähistas, aga millega? Selleks võis olla nii kaldale uhutud risutükk kui ka üle parda heidetud last.

      Päevad möödusid ja Cassie muutus aina murelikumaks. Ta oli olnud surmkindel, et leiab pealuu üles; ta pidi ainult hoolikalt otsima. Aga nüüd oli tal tunne, et ta on läbi kamminud kilomeetrite ulatuses viimse kui sentimeetri ja leidnud vaid ühe paadivraki ning paar vana õllepudelit.

      Laupäeva hommikul uksest välja astudes märkas ta vanaema maja läheduses umbteel erepunast autot. Neeme tipus, kus maantee lõppes, polnud ainsatki hoonet, ja ometi tiirutas seal auto. Cassie jäi uksele seisma ja nägi, et auto keeras ringi ja sõitis aeglaselt nende majast mööda. See oli Faye Corvette ZR1 ja autos istus Faye, käsi hooletu elegantsiga aknaservale toetatud.

      Kui auto oli jõudnud Cassiega kohakuti, tõstis Faye käe üles ja näitas talle sõrme, pikk sädelev küüs sama punane kui auto. Seejärel pööras ta pead, vaatas Cassiele otsa ja vormis huultega üheainsa sõna.

      Päikeseloojangul.

      Auto jätkas teekonda ja Faye ei heitnud enam ühtki pilku tagasi. Cassie vaatas veel tükk aega talle järele.

      Cassie teadis, mida Faye silmas pidas. Kui Cassie pole päikeseloojanguks Fayele pealuud viinud, räägib too kõik Dianale ära.

      Ma pean selle üles leidma, mõtles Cassie. Ma olen valmis läbi sõeluma viimse kui ruutsentimeetri liiva saarelt maismaale viiva sillani. Ma pean selle leidma.

      Aga seegi päev sarnanes eelmistega. Ta roomas põlvedel riitusepaiga läheduses mööda randa ning tema teksadesse ja kingadesse tungis liiv. Ta ei leidnud midagi.

      Tema kõrval rullusid ja mühisesid lained, ninasõõrmeid täitis soola ja kõdunevate vetikate lõhn. Kui päike läänetaevas üha madalamale vajus, lõi ookeani kohal rippuv kuusirp eredalt särama. Lootuse kaotanud Cassie oli kurnatud ja hirmul.

      Siis kui taevas oli peaaegu pime, märkas ta kiviringi.

      Ta oli sellest tosin korda mööda kõndinud. Lõkkeaset ümbritsevad kivid olid söejälgedest tumedaks tõmbunud. Aga mida tegid kivid veepiiri lähedal? Tõusuajal võisid lained need minema uhtuda, mõtles Cassie. Ta põlvitas kivide kõrvale ja puudutas nende keskele jäänud liiva.

      Niiske.

      Ta surus värisevad sõrmed liiva sisse ja hakkas kaevama. Sügavamalt ja sügavamalt, kuni sõrmeotsad puudutasid midagi kõva.

      Kõva eseme ümber ringi uuristanud, tunnetas ta selle kumerusi, ning kui välja oli kühveldatud piisavalt palju liiva, tõstis ta selle üles. Ese oli uskumatult raske ja kaetud õhukese valge kangaga. Cassiel polnud tarvis riidetükki ära võtta, sest ta teadis niigi, mis on selle all.

      Tal oli tahtmine seda kallistada.

      Ta oli hakkama saanud! Ta oli pealuu üles leidnud ja võis selle viia Fayele…

      Aga võidurõõm haihtus samal silmapilgul. Faye. Kas viib ta tõesti pealuu Fayele?

      Kui ta pealuud otsis ja selle viimaks üles leidis, oli ta viibinud väljaspool reaalsust. Ta ei mõelnud, mis saab pärast seda, kui tema käed on pealuud puudutanud.

      Nüüd seda käes hoides ja mõistes, et kaua oodatud võimalus on käeulatuses… ei suutnud ta seda teha.

      Kujutledes, kuidas raskete laugudega kuldsed silmad seda uurivad ja pikkade punaste küüntega sõrmed ahnelt enda kätte napsavad, läks Cassiel süda pahaks. Tema vaimusilma ees vilksatas kujutlus kuldsete silmadega pistrikust, kes on küünised välja sirutanud. Ohvri leidnud lind.

      Tal polnud jõudu oma lubadust täita.

      Aga mis saab sellisel juhul Dianast? Kurnatud Cassie langetas löödult pea. Ta ei teadnud, kuidas Diana suhtes käituda. Ta ei teadnud, kuidas tekkinud olukord lahendada. Ainus asi, mida ta kindlalt teadis, oli see, et tema ei suuda pealuud Faye kätte anda.

      Selja taga köhatas keegi kurgu puhtaks.

      „Ma teadsin, et sa saad hakkama,” lausus Faye käheda häälega ja ikka veel põlvitav Cassie pööras end välgukiirusel ümber. „Mu usk oli kaljukindel, Cassie. Ja sa õigustasid mu lootusi.”

      „Kuidas sa teadsid?” Cassie hüppas püsti. „Kuidas sa teadsid, kus ma olen?”

      Faye naeratas. „Ma ju ütlesin, et mul on sõpru, kes kõike näevad. Üks neist teatas mulle äsja uudise.”

      „Vahet pole,” lausus Cassie end rahulikuks sundides. „Sa ei saa seda endale, Faye.”

      „Selles suhtes sa eksid. See on juba minu. Ma olen sinust tugevam, Cassie,” kinnitas Faye. Cassie vaatas tema kohal luiteharjal kõrguvat pikakasvulist tüdrukut, kellel olid jalas stiilsed mustad püksid ja seljas tulipunane suuresilmuseline sviiter, ning mõistis, et ta räägib tõtt. „Ma