Salaring: Vang. L. J. Smith

selles toas seistes, tundis Cassie ka nüüd, et võitlusvaim ja tahtejõud jätavad ta maha. Ta oli täbaramas olukorras kui eales varem. Ta oli kadunud.

      „Sa võid nüüd pealuu tagasi viia,” lausus Faye, justkui oleks see olnud tema idee. „Ja hiljem – ma olen kindel, et mõtlen välja, millist teenet ma sinult veel vajan. Nii et hoiame sidet.”

      Ma vihkan sind, mõtles Cassie jõuetus raevus. Aga Faye ei teinud teda märkamagi ja kummardus, et võtta sülle tolmupühkimisharja alt välja roninud turris karvadega kassipojad, üks hall ja teine oranž. Vampiiridest kassipojad, mõtles Cassie hajameelselt – kes armastavad inimverd. Tundus, et isegi neile ei meeldinud katsetused pealuuga.

      „Mis sa selle kohta ütled?” Cassie osutas tumedale laigule Faye laes. „Kas sa ei tunne vähimatki vastutust energia vallapäästmise pärast? See võib kellegi tappa…”

      „Ma kahtlen selles,” lausus Faye hooletult õlgu kehitades. „Aga ma arvan, et tuleb lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtub.” Ta silitas oranži kassipoega, kelle turris karvad muutusid vähehaaval taas siledaks.

      Cassie põrnitses Fayet ja tundis, et silmadesse tungivad pisarad. Ta oli arvanud, et suudab Fayet ohjeldada, aga oli eksinud. Just praegu võis must energia teha mida iganes ja tema ei suutnud seda takistada.

      Sa võid Dianale kõik ära rääkida, sosistas sisehääl, aga Cassie ei püüdnudki seda kuulata. Ta ei saanud Dianale enam midagi rääkida; ta oli juhuse mööda lasknud. Kogu see lugu Fayega oli liiga kaugele läinud.

      „Cassie, kas miski teeb muret?” Laurel, käes valge pidemega nuga, katkestas tegevuse.