Salaring: Vang. L. J. Smith

hõikas Faye. Diana ei vaadanud tagasi, aga tema õlad tõmbusid pingule: ta kuulis Faye hüüdmist.

      „Sa kaotad nad kõik,” kinnitas Faye ning saatis trepi poole sammuvat Dianat oma tuttavliku kähiseva naeruga.

      Cassie hammustas huulde ja astus raevukalt sammu ettepoole. Üksainus tugev hoop Faye kõhtu, mõtles ta. Aga Faye kummardus elegantselt tema kohale ja blokeeris oma kehaga väljapääsu.

      „Oh ei, sa ei taha ometi ära minna. Me peame rääkima,” ütles ta.

      „Ma ei taha sinuga rääkida.”

      Faye ei teinud teda kuulmagi. „On see siin?” Ta kiirustas pähklipuust kapi juurde ja sikutas käepidet, aga kapp oli lukus. Kõik kapid olid lukus. „Neetud. Aga sa saad välja uurida, kus ta võtit hoiab. Ma tahan seda võimalikult kiiresti enda kätte saada, mõistad?”

      „Faye, sa ei kuula mind üldse! Ma muutsin meelt. Ma ei kavatse seda teha.”

      Faye, kes oli ruumis ringi hiilinud nagu panter, kasutades harukordset võimalust Diana asju uurida, tardus paigale. Seejärel pööras ta end aeglaselt Cassie poole ja naeratas.

      „Oh, Cassie,” lausus ta. „Sa lööd mu ju lausa jalust maha!”

      „Ma räägin tõsiselt. Ma mõtlesin ümber.”

      Faye ei vaevunud vastama, vaid nõjatus naeratades vastu seina ja raputas pead. Tema raskete laugudega kuldsed silmad särasid irooniliselt; kui ta pead liigutas, langes süsimust juuksepahmakas õlgadele. Ta nägi välja kaunim – ja ohtlikum – kui kunagi varem.

      „Cassie, tule siia.” Faye hääles kõlas kerge kannatamatus, nagu oleks ta õpetaja, kes on pikka aega talunud teistest tublisti mahajäänud õpilast. „Ma tahan sulle midagi näidata,” jätkas Faye Cassiel küünarnukist kinni haarates ja teda akna alla lohistades. „Vaata alla. Mida sa seal näed?”

      Cassie lõpetas rabelemise ja vaatas alla. Ta nägi Klubi liikmeid, New Salemi kooli eliiti, õpilasi, kes äratasid aukartust nii kaasõpilastes kui ka õpetajates – ja hoidsid neid oma võimu all. Ta nägi, kuidas nad Diana garaaži sissesõiduteele kogunesid, juuksed päikeseloojangu esimestes kiirtes hiilgamas: Suzani punakasblond pea muutus punaseks, Deborah tumedad lokid said rubiinikarva läike ning nii Laureli pikad helepruunid, Melanie lühikesed kastanpruunid kui ka vendade Hendersonide sassis kollased juuksed helendasid punaka taeva taustal.

      Ta nägi ka Adamit ja Dianat, kes seisid lähestikku, Diana hõbedane pea toetatud Adami õlale. Adam hoidis Dianal kaitsvalt õlgade ümbert kinni, juuksed tumedad nagu vein.

      Cassie selja tagant kostis Faye hääl. „Kui sa talle kõik ära räägid, murrab see ta südame. Sa hävitad Diana usu kõigesse, millesse ta eales on uskunud. Ja võtad temalt ainsa inimese, keda ta on usaldanud, kellele ta on toetunud. Kas sa tõesti tahad seda?”

      „Faye…” Cassie sisemus hakkas vihast keema.

      „Ja muide, sind visatakse Klubist välja. Ma loodan, et sa ikka tead seda? Kuidas peaksid Melanie ja Laurel sinusse suhtuma, kui nad on saanud teada, et sa oled Dianat ta kallimaga petnud? Kumbki neist ei räägi sinuga enam kunagi, isegi mitte siis, kui on tarvis terviklikku Ringi. Nõiakokkutulekust saab minevik.”

      Cassie hambad olid tugevalt kokku pigistatud. Ta tahtis Fayet lüüa, aga sellest poleks olnud kasu. Sest Fayel oli õigus. Cassie teadis, et suudaks välja kannatada täieliku boikoti, paariaseisuse koolis; ehk oleks ta välja kannatanud isegi nõidade grupi hävingu. Aga Diana näoilme…

      See murraks Diana südame. Kui Faye oma variandi ette kannaks, oleks Diana süda murtud. Cassie fantaasiad sellest, et ta tunnistab Dianale üles ja Diana suhtub mõistvalt, lõhkesid nagu läbi torgatud seebimull.

      „Ja see, mida mina soovin, on ometi mõistlik lahendus,” jätkas Faye maheda häälega. „Ma tahan lihtsalt natuke pealuud imetleda. Ma tean, mida ma teen. Sina, Cassie, hangid selle mulle, eks? Sa ju teed seda? Veel täna?”

      Cassie sulges silmad. Suletud silmalaugude taga virvendas tulipunane valgus.

      TEINE PEATÜKK

      Poolel teel trepist alla kadusid Cassie süümepiinad.

      Ta ei teadnud, kuidas see sai juhtuda. Aga kui ta tahtis sellest katsumusest auga välja tulla, oli see vajalik. Ta kavatses teha kõik võimaliku, et kaitsta Dianat – ja teatud mõttes ka Adamit. Adam ei tohtinud kunagi teada saada, et Faye oli teda ähvardamise abil sundinud. Seetõttu oli Cassie valmis kõigeks, et neid mõlemat kaitsta, ja ta ei tohtinud, jumala eest, end süüdlasena tunda.

      Pealekauba pidi ta mingil moel jagu saama ka Fayest, mõtles ta pika tüdruku kannul Diana isa töötoast möödudes. Ta pidi hoolitsema selle eest, et Faye ei võtaks pealuuga ette midagi eriti ohtlikku. Ta ei teadnud veel, kuidas; sellele tuli mõelda hiljem. Aga ta oli kindel, et saab kuidagiviisi hakkama.

      Cassie mõtles, et kui Faye oleks sel hetkel tagasi vaadanud, oleks teda üllatanud tema taga sammuva tüdruku näoilme. Esimest korda elus tundis Cassie, et ta silmad on kalgid ja nende värv meenutab pigem sinkjast terasest revolvrit, mitte armsaid siniseid metsalilli.

      Aga praegu pidi ta käituma neutraalselt – tasakaalukalt.

      Sissesõiduteel seisva grupi liikmed vaatasid nende poole, kui ta koos Fayega uksest välja ilmus.

      „Miks teil nii kaua aega läks?” päris Laurel.

      „Me pidasime plaani, kuidas teid mõrvata,” teatas Faye lõbusalt. „Kas lähme sisse?” Ta viitas peaga garaaži poole.

      Eelmise õhtu sündmusi meenutas vaid põrandale jäänud kriidiring. Garaažis polnud taas ainsatki autot – neil vedas, et Diana isal olid advokaadifirmas nii pikad tööpäevad.

      Diana, kelle vasaku käe sõrmed olid ikka veel rusikasse surutud, läks garaaži seina juurde ja peatus täpselt seal, kus pealuutseremoonia ajal oli istunud Cassie. Cassie astus sügavalt hinge tõmmates tema kõrvale.

      „Sellel on põletusjälg.” Eelmisel õhtul polnud ta seda märganud. Loomulikult mitte; ruumis oli olnud liiga pime.

      Diana noogutas. „Ma loodan, et keegi ei kavatse enam vaielda, kas tegu oli negatiivse energiaga või mitte,” lausus ta pilguga Deborah’t ja Suzanit sihtides.

      Garaažiseina katva puidu ja krohvi sees oli umbes poolemeetrine söestunud ring. Cassie uuris ringi ja seejärel põrandale jäänud kriidiringi jälgi. Just seal oli ta istunud, aga osa temast oli olnud pealuu sees. Diana oli palunud neil kõigil pealuud vaadata ja keskenduda ning äkitselt oli Cassie leidnud end selle sisemusest. Seal oligi ta näinud – tundnud – musta energiat. See oli välja kihutanud, suuremaks kasvanud ja intensiivselt kristalli seest väljapääsu otsinud. Seejärel oli ta näinud nägu…

      Ootamatult Adami rahulikku häält kuuldes tundis ta kergendust. „Igatahes on meil nüüd teada, mis suunas see minema hakkas. Vaatame, kas kivi on sellega nõus.”

      Nad moodustasid Diana ümber ringi. Diana vaatas neid, sirutas vasaku rusika ette ja avas peopesa. Hõbeketi paremasse kätte võtnud, tõstis ta selle üles ja tõmbas pingule, jättes oliviini peopesale.

      „Keskenduge,” ütles ta. „Õhk ja maa, aidake meil näha, mida peame nägema. Näidake meile musta energia jälgi. Keskenduge kristallile.”

      Õhk ja maa, tuul ja puu, näha meil see aidaku, mõtles Cassie ning lihtne mõte sai tema peas kohe värsivormi. Puit seinas, õhk õues; just nende abi vajasid nad praegu. Vaikselt endamisi neid sõnu korranud, jäi ta äkitselt vait, aga Diana rohelised silmad välgatasid hoiatavalt.

      „Sa pead jätkama,” käskis Diana tasakesi ning Cassie alustas häbenedes.

      Diana tõmbas tagasi käe, mis oli kristalli toetanud. Kivi tiirles keti otsas, keereldes senikaua, kuni kett oli kogu pikkuses keerdu läinud, ning hakkas siis teises suunas keerlema. Cassie jälgis laialivalguvat helerohelist pilti ja pomises aina kiiremini värsiridu. Õhk ja maa… ei, see ei aidanud. Oliviin keerles hullunult nagu tasakaalu kaotanud vurrkann.

      Järsku