Labürindijooksja 3: Surma ravim. James Dashner

rimale inimesele, kes eales elanud.

      1. PEATÜKK

      Just lehk hakkas Thomast tasapisi hulluks ajama.

      Mitte see, et ta oli juba üle kolme nädala üksi olnud. Mitte valged seinad, lagi ja põrand. Mitte akende puudumine või tõik, et tulesid ei kustutatud kunagi. Mitte midagi seesugust. Nad olid tal kella ära võtnud, nad toitsid teda kolm korda päevas täpselt sama einega: singilõik, kartulipuder, toored porgandid, leivaviil, vesi, ei rääkinud temaga kunagi, ei lubanud kordagi kedagi teist sinna ruumi. Ei raamatuid, filme ega mänge.

      Täielik eraldatus. Nüüd juba üle kolme nädala, kuigi Thomas oli hakanud kaotama ajataju, mis põhines puhtalt sisetundel. Ta andis parima, et ära arvata, millal on öö, ja püüdis jälgida, et ta magaks vaid nii palju, kui normaalne tundus. Eined aitasid samuti kaasa, kuigi neid ei toodud arvatavasti kindla aja tagant. Justkui peakski ta segadusse sattuma.

      Üksinda. Polsterdatud, värvitus ruumis – ainsaks erandiks väike, vaat et ära peidetud roostevabast terasest WC-pott nurgas ja vana puulaud, mille jaoks Thomasel puudus otstarve. Üksi talumatus vaikuses, lõputult aega mõelda haigusele, mis temas juurdus: lahvatusele, sellele vaiksele, hiilivale viirusele, mis võttis tasahilju kõik, mis tegi kellestki inimese.

      Miski sellest ei ajanud teda hulluks.

      Aga ta haises, ja mingil põhjusel kruttis just see tema närvid viimase piirini, tungides kainele mõistusele kallale. Nad ei lubanud tal duši all käia ega pesta, polnud pakkunud talle saabumisest saadik ei vahetusriideid ega midagi, millega oma keha puhastada. Lihtsast kaltsustki oleks piisanud; ta saaks kasta seda vette, mida nad talle joogiks annavad, ja puhastada vähemalt nägugi. Kuid tal polnud midagi, ainult need räpased riided, mida ta oli kandnud luku taha panemisest saadik. Isegi mitte voodiriideid – ta magas keras, tagumik vastu toanurka, käed risti, üritades enese embusest sooja leida, tihti värisedes.

      Thomas ei mõistnud, miks valmistas tema enda keha lehk talle suurimat hirmu. Võib-olla oli see iseenesest märk, et ta oli kaotanud mõistuse. Kuid mingil põhjusel mõjus üha viletsam hügieen häirivalt ja põhjustas hirmuäratavaid mõtteid. Nagu ta mädaneks, laguneks, sisemus muutumas sama haisvaks kui kest.

      See tekitaski Thomasele muret, ükskõik kui arutu see ka tundus. Tal oli palju toitu ja piisavalt juua, et janu leevendada; ta sai palju puhata ja ta treenis end nii hästi kui väikses ruumis võimalik, joostes tihti tundide viisi koha peal. Loogika ütles talle, et räpasusel polnud vähimatki pistmist südame tugevuse või kopsude tööga. Kuid samas hakkas ta tasapisi uskuma, et lõputu lehk tähendas, et lähenemas on surm, mis kavatses ta tervelt alla neelata.

      Need sünged mõtted tekitasid aga omakorda kahtlust, et Teresa valetas, kui nad viimast korda rääkisid, kui ta ütles, et Thomase jaoks oli liiga hilja ja et ta oli lahvatusele ruttu alla jäänud, muutunud hulluks ja vägivaldseks. Et ta oli juba mõistuse kaotanud, enne kui siia kohutavasse paika saabus. Isegi Brenda oli Thomast hoiatanud, et head pole loota. Võib-olla oli neil mõlemal õigus.

      Kõige selle all pulbitses ka mure sõprade pärast. Mis oli neist saanud? Kus nad olid? Mida lahvatus nende mõistusega tegi? Pärast kõike seda, millega nad olid silmitsi seisnud – kas kõik lõppeski niimoodi?

      Raev hiilis ligi. Nagu värisev rott, otsimas sooja kohta, toidupalakest. Iga mööduva päevaga tabas teda üha tulisem viha, niivõrd äge, et Thomas leidis end mõnikord talitsematult raplemas, enne kui suutis raevu taltsutada ja alla suruda. Ta ei tahtnud, et see lõplikult kaoks; ta tahtis seda tunnet alles hoida ja lasta sel kasvada. Oodata õiget hetke, õiget kohta, kus seda vallandada. MOOLOK oli seda kõike talle teinud. MOOLOK oli võtnud tema ja tema sõprade elu ja kasutas neid ükskõik mis eesmärgil, mida vajalikuks pidas. Olgu tagajärjed missugused tahes.

      Selle eest pidid nad maksma. Thomas vandus seda endamisi tuhat korda päevas.

      Kõik see keerles tema peas, kui ta istus, selg vastu seina, nägu ukse ja selle ees seisva koleda laua poole, arvatavasti hilisel hommikutunnil, oma kahekümne teisel vangistuspäeval, valges ruumis. Ta tegi pärast hommikusööki ja trenni alati nii. Lootis lootusetult, et uks avaneb – avaneb päriselt, lõpuni – kogu uks, mitte ainult väike pilu alumises otsas, kust toitu sisse lükati.

      Ta oli juba lõputuid kordi üritanud ust ise lahti kangutada. Laua sahtlid olid alati tühjad, ei midagi muud peale kopituse ja seedri lõhna. Ta vaatas igal hommikul uuesti, juhuks kui midagi oli imelisel kombel tema une ajal juurde siginenud. Nii võis vahel juhtuda, kui tegu oli MOOLOKiga.

      Nõnda ta istus ja põrnitses ust. Ootas. Valged seinad ja vaikus. Oma keha lehk. Peas keerlemas sõbrad – Minho, Newt, Frypan ja vähesed teised välujad, kes veel elus. Brenda ja Jorge, kes kadusid vaateväljast pärast hiiglasliku mäega päästmist. Harriet ja Sonya, teised B-rühma tüdrukud, Aris. Brenda ja tema hoiatus, kui Thomas oli ärganud esimest korda valges ruumis. Kuidas oli see tüdruk temaga mõttes rääkinud? Kas ta oli tema poolel või mitte?

      Kuid eelkõige mõtles ta Teresale. Ta ei saanud tüdrukut peast, kuigi vihkas teda iga mööduva hetkega pisut rohkem. Tüdruku viimased sõnad temale olid „MOOLOK on hea” ja olgu see nii või mitte, kuid Thomase jaoks esindas Teresa nüüd kõike kohutavat, mis oli juhtunud. Iga kord, kui ta tüdrukule mõtles, pulbitses temas raev.

      Võib-olla hoidis ainult kogu see viha teda ootamisajal veel mõistuse juures.

      Söömine. Magamine. Trenn. Kättemaksuhimu. Seda tegi ta veel kolm päeva. Üksinda.

      Kahekümne kuuendal päeval uks avanes.

      2. PEATÜKK

      Thomas oli kujutlenud seda juhtumas, lõputuid kordi. Mida ta teeks, mida ütleks. Kuidas ta sööstaks ettepoole ja ründaks ükskõik keda, kes sisse astub, pistaks plagama, põgeneks, pageks. Kuid need mõtted olid pigem enda lõbustamiseks. Ta teadis, et MOOLOK ei laseks millelgi sellisel sündida. Ei, ta pidi iga liigutust planeerima, enne kui sai tegutsema asuda.

      Kui see tõepoolest juhtus – kui uks avanes kerge puhkimise saatel ja hakkas avali vajuma –, tundis Thomas enda reaktsioonist üllatust: ta ei teinud midagi. Miski ütles talle, et tema ja laua vahele oli tekkinud nähtamatu barjäär – nagu nois magamisruumides pärast labürinti. Veel polnud tegutsemiseks aeg. Veel mitte.

      Thomas tundis vaid kerget jahmatust, kui Rottmees sisse astus – sama mees, kes rääkis välujatele viimasest katsest, mis neile peale sunniti, Põlenu läbimisest. Samasugune pikk nina, nirgilikud silmad; need rasvased juuksed, kammitud üle poolt pead katva silmanähtavalt kiila koha. Samasugune naeruväärne valge ülikond. Aga ta näis kahvatum kui viimane kord, mil Thomas teda nägi, hoidis kaenla all paksu kausta kortsus ja lohakalt kuhjatud paberihunnikuga ja lohistas seljatoega tooli.

      „Ilusat hommikut, Thomas,” ütles ta jäigalt noogutades. Vastust ootamata tõmbas ta ukse kinni, asetas tooli laua taha ja võttis istet. Ta tõstis kausta enese ette, avas selle ja asus pabereid lehitsema. Leidnud otsitava, lõpetas ta ja asetas käed paberile. Seejärel ilmus ta näole hale naeratus, pilk Thomasel.

      Kui Thomas viimaks rääkima hakkas, taipas ta, et polnud seda juba nädalaid teinud, nii kostis tema hääl kraaksatusena. „See saab olema ilus hommik vaid siis, kui mu välja lased.”

      Mehe näoilme ei muutunud karvavõrdki. „Jah, jah, ma tean. Pole vaja muretseda – kuuled täna küllaga häid uudiseid. Usu mind.”

      Thomas mõtles sellele, tundes häbi, et lasi ootustel tõusta, olgu vaid sekundikski. Ta oleks pidanud praeguseks juba targem olema. „Häid uudiseid? Kas te ei valinud meid mitte seepärast välja, et olime teie arvates intelligentsed?”

      Rottmees püsis mitu sekundit vait, enne kui vastas. „Intelligentsed, jah. Muude, olulisemate põhjuste kõrval.” Ta vakatas hetkeks ja vaatles Thomast, enne kui jätkas. „Kas sa arvad, et me naudime kõike seda? Arvad, et naudime teie kannatuste vaatamist? See kõik toimub suurema eesmärgi nimel ja üsna pea saad kõigest aru.” Tema häälde oli siginenud intensiivsus, nii et ta praktiliselt karjus viimase lause, nägu nüüdseks punane.

      „Nonoh,” ütles Thomas, tundes end iga hetkena üha vapramana. „Pista mulk kenakesti kinni, vana semu. Saad muidu südamerabanduse.” Oli hea tunne lasta seesugustel sõnadel enesest välja paiskuda.

      Mees tõusis toolilt ja küünitas üle laua ettepoole. Tema kaelasooned