Näljamängud. Suzanne Collins

olla ainult siis, kui televiisorist näidatakse mängude ülekannet või mõnda tähtsat valitsuse otsust, mille vaatamine on kohustuslik. Aga siin ei ole kunagi katkestusi. Mitte kunagi.

      Kõnnime Peetaga katuse serva ääristava käsipuu juurde. Vaatan üle serva otse alla tänavale. See kihab inimestest. Kostab autode hääli, hõikeid ja veidrat metalset kõlinat. 12. ringkonnas mõtleksime kõik juba magamaminekust.

      "Küsisin Cinnalt, miks meid siia üles lubatakse. Kas nad ei karda, et mõned tribuudid võivad otsustada üle ääre alla hüpata?" räägib Peeta.

      "Mis ta vastas?" küsin mina.

      "Ei saagi hüpata," selgitab Peeta. Ta sirutab käe näiliselt tühja õhku. Korraga käib hele laks ja ta tõmbab käe kiiresti tagasi. "Mingi elektriväli viskab sind katusele tagasi."

      "Ikka ja alati meie turvalisuse pärast mures," lausun mina. Cinna näitas küll Peetale katust, mõtlen endamisi, aga kas me ikka tohime olla siin nii hilja ja omapäi. Ma ei ole kunagi varem näinud treeningkeskuse katusel ühtegi tribuuti. Mis ei tähenda, et meid siin ei filmita. "Kas sa arvad, et nad vaatavad meid praegu?"

      "Võib-olla," ütleb Peeta. "Tule, vaata aeda ka."

      Teisele poole kuplit on rajatud lillepeenarde ja pottidesse istutatud puudega aed. Okste küljes ripuvad sajad tuulekellad, mis tekitavadki metalset kõlinat, mida ma enne kuulsin. Nii tuulisel ööl on aias piisavalt palju müra, et summutada kahe inimese hääled, kui nad ei taha, et neid pealt kuulataks. Peeta vaatab mulle ootavalt otsa.

      Teen näo, nagu uuriksin üht õit. "Pidasime ühel päeval metsas jahti. Olime peidus, ootasime loomi," sosistan mina.

      "Koos isaga?" küsib Peeta sosinal.

      "Ei, mu sõbra Gale'iga. Korraga lõpetasid kõik linnud laulmise. Välja arvatud üks. Nagu annaks hoiatussignaali. Ja siis me nägime seda tüdrukut. Ma olen kindel, et see oli seesama tüdruk. Temaga koos oli üks poiss. Nende riided olid räbaldunud. Silmade all olid magamatusest tumedad rõngad. Nad jooksid elu eest," jätkan mina.

      Vaikin hetkeks ja mulle meenub, kuidas veider paar, kes põgenes läbi metsa ning ei olnud ilmselgelt 12. ringkonnast, naelutas meid paigale. Hiljem mõtlesime, kas oleksime saanud aidata neil põgeneda. Võib-olla oleksime saanud nad ära peita, kui oleksime kiiremini liigutanud. Olime Gale'iga üllatunud, aga oleme mõlemad jahimehed ja teame väga hästi, kuidas hättasattunud loomad välja näevad. Saime kohe aru, et nad on hädas. Kuid ei teinud midagi.

      "Korraga ilmus nagu ei kusagilt hõljuk," jätkan siis. "See tähendab, et ühel hetkel oli taevas tühi ja juba järgmisel oli hõljuk seal. Häält see ei teinud, aga nad nägid seda. Võrk visati alla tüdruku peale ja ta tõmmati üles, kiiresti, nagu liftiga. Poisile lasti mingi nool selga. Selle küljes oli tross ja tema vinnati ka üles. Aga ma olen kindel, et ta oli juba surnud. Kuulsime, kuidas tüdruk karjatas. Ilmselt hüüdis poisi nime. Ja siis oli hõljuk läinud. Haihtus õhku. Ja linnud hakkasid uuesti laulma, nagu poleks midagi juhtunud."

      "Kas nad nägid teid?" küsib Peeta.

      "Ma ei tea. Olime kalju varjus," vastan mina. Aga tegelikult tean. Pärast selle üksiku linnu hõiget ja enne hõljuki ilmumist oli üks hetk, mil tüdruk meid nägi. Meie pilgud kohtusid ja ta hüüdis appi. Aga me kumbki ei reageerinud.

      "Sa värised," ütleb Peeta.

      Tuul ja jutustatud lugu on viinud mu kehast viimsegi soojaraasu. Tüdruku karjatus. Kas see oli tema viimane?

      Peeta võtab jaki seljast ja paneb selle ümber mu õlgade. Tahan taganeda, aga mõtlen ümber, otsustades hetkeks võtta vastu nii tema jaki kui ka lahkuse. Sõber ju teeks seda?

      "Olid nad siit pärit?" küsib Peeta ja paneb nööbi minu kurgu all kinni.

      Noogutan. Neis oli midagi Kapitooliumile omast. Nii poisis kui ka tüdrukus.

      "Kuhu nad sinu arvates teel olid?" küsib Peeta.

      "Seda ma ei tea," vastan. 12. ringkond on sama hästi kui viimane piir. Pärast meid tuleb ainult üks lõputu metsik loodus. Välja arvatud muidugi 13. ringkonna varemed, mis hõõguvad endiselt mürgistest pommidest. Aeg-ajalt näidatakse neid televiisorist, et see meil meelest ära ei läheks. "Või miks nad tahtsid siit lahkuda?" Haymitch oli Avoxeid reeturiteks nimetanud. Keda nad reetsid? See saab olla ainult Kapitoolium. Aga siin oli neil kõik olemas. Polnud mingit põhjust mässu tõsta.

      "Mina lahkuksin siit," pahvatab Peeta. Seejärel vaatab ta närviliselt ringi. See oli piisavalt vali, et tuulekelladest üle kosta. Siis hakkab ta naerma. "Läheksin kohe koju, kui mind lastaks. Aga ei saa salata, et toit on esmaklassiline."

      Ta on end jälle välja keerutanud. Kui tema jutt oli ainus, mida kuuldi, kõlas see nagu hirmunud tribuudi suust, mitte nagu Kapitooliumi ülima headuse kahtluse alla seadmisena.

      "Jahedaks läheb. Läheme parem sisse," teeb Peeta ettepaneku. Kupli sees on soe ja valge. Peeta jätkab seltskondlikult: "Sinu sõber Gale. Tema on see, kes viis su õe lõikuspäeval lava juurest eemale?"

      "Jah. Kas sa tunned teda?" küsin mina.

      "Tegelikult mitte. Olen kuulnud, kuidas tüdrukud temast kogu aeg räägivad. Arvasin, et ta on su sugulane. Te hoiate kokku," selgitab tema.

      "Ei, me ei ole sugulased," vastan mina.

      Peeta noogutab, mittemidagiütlevalt. "Kas ta käis sinuga hüvasti jätmas?"

      "Jah," ütlen mina ja jälgin teda hoolega. "Sinu isa käis ka. Ta tõi mulle küpsiseid."

      Peeta kergitab kulmu, nagu oleks see talle uudis. Aga pärast seda, kui ma nägin, kui kergesti ta suudab valetada, ei omista ma sellele suuremat tähtsust. "Tõesti? Sa meeldid talle, ja sinu õde ka. Ma arvan, et ta tahaks endalegi majatäie poiste asemel tütart."

      Mõte, et minust on Peeta majas üldse räägitud, söögilaua ääres, leivaahju juures või niisama möödaminnes, ärritab mind. Ilmselt ei olnud ema sel hetkel toas.

      "Isa tundis lapsepõlves sinu ema," lisab Peeta.

      Veel üks üllatus. Aga ilmselt tõsi. "Ah jaa. Ema kasvas linnas üles," vastan mina. Tundub ebaviisakas lisada, et ema on pagarit maininud üksnes siis, kui kiidab teda leiva eest.

      Jõuame minu ukse taha. Annan jaki Peetale tagasi. "Hommikul näeme."

      "Hommikuni," ütleb Peeta ja kõnnib mööda koridori minema.

      Avan oma toa ukse. Punaste juustega tüdruk korjab põrandalt parasjagu minu kostüümi ja saapaid, mis ma enne duši alla minemist sinna vedelema jätsin. Tahan vabandada, et oleksin talle ennist äärepealt jama kaela toonud. Aga siis tuleb mulle meelde, et ei tohi teda kõnetada muidu, kui ainult käsku andes.

      "Vabandust," ütlen ma. "Pidin need Cinnale tagasi viima. Vabandust. Palun vii need tema kätte."

      Tüdruk väldib mu pilku, noogutab tasakesi ja astub uksest välja.

      Mul oli plaanis õhtusöögi pärast vabandada. Aga ma tean, et mu soov vabandada ulatub palju kaugemale. Et mul on häbi selle pärast, et ei üritanudki teda metsas aidata. Et lasksin Kapitooliumil sõrmegi liigutamata poisi tappa ja tüdruku sandistada.

      Just nagu vaataksin Näljamänge.

      Viskan kingad jalast ja ronin riietega teki alla. Värisen endiselt. Võib-olla tüdruk isegi ei mäleta mind. Aga ma tean, et mäletab. Inimest, kes on su viimane lootusekiir, ei unustata juba niisama lihtsalt. Tõmban teki üle pea, nagu kaitseks see mind punaste juustega tüdruku eest, kes ei saa rääkida. Aga ma tunnen, kuidas ta silmad mind vaatavad, tungivad läbi seinte ja uste ja voodiriiete.

      Huvitav, kas ta vaatab rõõmuga, kuidas ma suren?

      7

      Öösel painavad mind segased unenäod. Punaste juustega tüdruku nägu vaheldub veriste kujutluspiltidega eelmiste aastate Näljamängudest, minu ema endassetõmbunud ja ligipääsmatu koguga, kõhnunud ja hirmunud Primiga. Tõusen istuli ja karjun isale, et ta jookseks, samal ajal kui kaevandus lendab laiali miljoniks surmavaks valguskilluks.

      Akna taga koidab. Kapitoolium paistab