Näljamängud. Suzanne Collins

oled uus, on mul õigus? Ma arvan, et ei ole sind enne näinud," ütlen talle. Enamik stiliste on tuttavad, igal aastal vahetuvate tribuutide hulgas jääv nähtus. Mõned on terve minu eluaja sellega tegelenud.

      "Jah, see on mul esimene aasta mängudel," vastab Cinna.

      "Ja nad andsid sulle 12. ringkonna," lisan mina. Uustulnukatele antakse tavaliselt meid, kõige ebaihaldatavam ringkond.

      "Ma ise palusin 12. ringkonda," vastab Cinna pikemalt selgitamata. "Pane õige kittel selga ja ajame juttu."

      Kitlit selga tõmmates järgnen Cinnale elutuppa. Mõlemal pool madalat lauda on punane diivan. Kolm seina on tühjad, neljas klaasist ja sealt avaneb vaade linnale. Valguse järgi hinnates peaks olema umbes keskpäev, kuigi päike on pilvede taha kadunud. Cinna palub mul istuda ühele diivanile ja istub ise minu vastu. Ta vajutab laua kõrval asetsevat nuppu. Lauaplaat avaneb ja alt ilmub teine laud, millel on meie lõunasöök. Koorekastmes küpsetatud kana ja apelsinitükid pärlvalgete terade, tillukeste roheliste herneste ja sibulate rüpes, lillekujulised kuklid ja magustoiduks meekarva puding.

      Proovin ette kujutada, kuidas ma kodus sellist sööki koguksin ja teeksin. Kana on liiga kallis, aga metskalkuniga saaksin hakkama. Teise kalkuni peaksin laskma selleks, et vahetada see apelsini vastu. Kitsepiim peaks asendama koort. Herneid saaksime kasvatada aias. Terasid ma ära ei tunne, meie tessera viljanormist saab pärast keetmist alati mingi ebameeldiv pruun lödi. Uhked kuklid tähendaksid veel üht kaubavahetust pagariga, võib-olla kahte või kolme oravat. Mis puudutab pudingit, siis pole mul aimugi, mis seal sees on. Kütiksin ja koguksin selle ühe toidu pärast mitu päeva ja isegi siis saaksin vaid Kapitooliumi versiooni haleda aseaine.

      Mõtlen endamisi, mis tunne on elada maailmas, kus toidu saamiseks tuleb ainult nupule vajutada. Kuidas veedaksin tunde, mida praegu pühendan ellujäämise nimel metsa kammimisele, kui nii kergesti läbi saaks? Mida need inimesed siin Kapitooliumis päevad läbi teevad peale kehade kaunistamise ja uute tribuutide ootamise, kes sõidutatakse linna nende meeleheaks surema?

      Vaatan üles ja märkan endal Cinna pilku. "Ilmselt paistame sulle väga põlastusväärsed," sõnab ta.

      Kas ta nägi seda minu ilmest või luges kuidagi mu mõtteid? Igatahes on tal õigus. Kogu see roiskunud kamp on põlastusväärne.

      "Vahet pole," jätkab Cinna. "Niisiis, Katniss, sinu avatseremoonia kostüümist. Minu partner Portia on sinu kaastribuudi Peeta stilist. Ja meil on mõte riietada teid teineteist täiendavatesse kostüümidesse. Nagu sa tead, on kostüümi valides kombeks peegeldada ringkonda iseloomustavaid omadusi."

      Avatseremoonial kantakse midagi, mis viitab iga ringkonna peamisele tööstusharule. 11. ringkond – põllumajandus, 4. ringkond – kalandus, 3. ringkond – tehased. See tähendab, et 12. ringkonna esindajatena kanname meie Peetaga midagi söekaevandajatele iseloomulikku. Kuna kaevurite lotendavad kombinesoonid ei ole just eriti sündsad ja kaunid, kannavad meie ringkonna tribuudid tavaliselt nappi riietust ja kaevurilambikesega mütse. Ühel aastal olid meie tribuudid ihualasti, kaetud vaid musta pulbriga, mis kujutas söetolmu. See on alati nii jube ega aita kunagi võita inimeste poolehoidu. Valmistun halvimaks.

      "Nii et mulle pannakse selga söekaevuri riided?" küsin, lootes, et see ei kõla etteheitvalt.

      "Mitte päriselt. Tead, mina ja Portia arvame, et kogu selle söekaevurite asjaga on üle pingutatud. Selles stiilis ei jää te kellelegi meelde. Ja me mõlemad peame oma ülesandeks muuta 12. ringkonna tribuudid unustamatuteks," jutustab Cinna.

      Ma lähen alasti, kindel see, mõtlen endamisi.

      "Selle asemel, et keskenduda söekaevandamisele, keskendume hoopis söele," selgitab Cinna edasi.

      Alasti ja musta tolmuga kaetud, mõtlen mina.

      "Ja mis me söega teeme? Põletame seda," jätkab Cinna. "Ega sa tuld ei karda, Katniss?" Ta märkab mu näoilmet ja muigab.

      Mõned tunnid hiljem on mul seljas avatseremoonia kõige sensatsioonilisem või hoopis kõige hukutavam kostüüm. Kannan üheosalist liibuvat musta kostüümi, mis katab mind pahkluudest kaelani. Säravad nahksaapad on põlvini kinni nööritud. Aga kostüümi tegelik nael on oranžidest, kollastest ja punastest kiirtest lehviv keep ning samasugune peakate. Cinna kavatseb need põlema panna vahetult enne seda, kui meie kaarik tänavale sõidab.

      "Muidugi ei ole see päris leek, kõigest väike sünteetiline tuli, mille me Portiaga välja mõtlesime. See ei kujuta endast mingit ohtu," selgitab Cinna. Aga ma ei ole veendunud, et ma enne kesklinna jõudmist täielikult ära ei küpse.

      Näol puudub peaaegu igasugune jumestus, kõigest siit-sealt on näojooni natuke rõhutatud. Juuksed kammiti lahti ning nendesse punuti patsid, mis langevad seljale, nagu mul ikka. "Ma tahan, et publik tunneks sind ära, kui sa areenile lähed," sõnab Cinna unistavalt. "Katniss, lõõmav tüdruk."

      Mul vilksatab peast läbi mõte, et Cinna rahuliku ja normaalse käitumise taga on peidus täielik hullumeelne.

      Hoolimata hommikusest avastusest Peeta iseloomu kohta, tunnen kergendust, kui ta ilmub välja täpselt samasuguses kostüümis. Pagari pojana peaks ta tule kohta nii mõndagi teadma. Teda saadavad tema stilist Portia ja terve ta meeskond, ning kõik on väga elevil selle üle, mis muljet me inimestele avaldame. Välja arvatud Cinna. Tema tundub õnnitlusi vastu võttes pisut väsinud.

      Meid sõidutatakse muundamiskeskuse alumisele korrusele, mis on tegelikult suur tall. Avatseremoonia algab kohe. Tribuute aidatakse paarikaupa kaarikutesse, mida veavad neli hobust. Meie hobused on süsimustad. Loomad on nii hästi treenitud, et keegi ei pea neid isegi ohjama. Cinna ja Portia juhatavad meid kaarikusse ning sätivad hoolega meie asendit ja keepe, enne kui eemalduvad ja teineteisega nõu pidama hakkavad.

      "Mis sa arvad?" sosistan Peetale. "Tulest?"

      "Ma rebin sul keebi seljast, kui sa mul ka rebid," surub poiss läbi hammaste.

      "Olgu," vastan mina. Võib-olla õnnestub meil hullemaid põletushaavu vältida, kui need piisavalt kiiresti seljast saame. Ometi on lugu halb. Meid saadetakse areenile, ükskõik millises seisus me oleme. "Ma tean, et lubasime Haymitchile teha kõik täpselt nii, nagu meid kästakse, aga ma ei usu, et ta suutis asju sellise nurga alt ette näha."

      "Kus Haymitch üldse on? Kas ta ei peaks meid sääraste jamade eest kaitsma?" küsib Peeta.

      "Arvestades ta kehas olevat alkoholikogust, ei ole tal vist eriti soovitatav lahtise tule juures viibida," vastan mina.

      Ja korraga hakkame mõlemad naerma. Arvatavasti oleme mängude pärast nii pabinas ja inimtõrvikuteks muutumise hirmust nii kangestunud, et ei käitu enam mõistlikult.

      Avamuusika hakkab mängima. Seda ei ole raske kuulda, sest see kajab valjusti üle terve Kapitooliumi. Massiivsed uksed libisevad lahti ja nende taga paljastuvad inimestest ääristatud tänavad. Sõit kestab umbes kakskümmend minutit ja lõpeb linnaväljakul, kus meid tervitatakse, mängitakse hümni ja saadetakse edasi treeningkeskusesse, millest saab kuni mängude alguseni meie kodu-vangla.

      1. ringkonna tribuudid sõidavad välja kaarikus, mida veavad lumivalged hobused. Nad näevad välja väga ilusad, hõbedase värviga üle pritsitud, maitsekates tuunikates, mis säravad juveelidest. See ringkond valmistab Kapitooliumi jaoks luksusesemeid. On kuulda, kuidas publik möirgab. Nemad on alati lemmikud.

      2. ringkond asub nende kannule. Ei lähe kuigi kaua, kui uksele läheneme juba meie, ning ma märkan, et taevas on pilves, kellaaeg õhtune ja hakkab hämarduma. 11. ringkonna tribuutide kaarik veereb just välja, kui ilmub Cinna põleva tõrvikuga. "Läheb lahti," ütleb ta ja enne kui jõuame kuidagi reageerida, paneb meie keebid põlema. Ahmin õhku, ootan, et läheks kuumaks, aga tunnen kõigest kerget kõditust. Cinna ronib meie ette kaarikusse ja süütab ka peakatted. Ta ohkab kergendusega. "Läheb nagu õlitatult." Siis võtab ta mul õrnalt lõua alt kinni. "Pea meeles, pea püsti. Naerata. Sa võidad nende südamed!"

      Cinna hüppab kaarikult maha ja siis tuleb talle veel üks mõte. Ta hüüab meile midagi, aga hääl upub muusikasse. Ta hüüab uuesti ja žestikuleerib.

      "Mida ta räägib?" küsin Peetalt.