Lahvatab leek. Suzanne Collins

aga te ju ei taha kõike keeruliseks ajada, mis?" küsib president.

      "Ei," vastan.

      "Seda ütlesin ka mina neile. Ma ütlesin, et tüdruk, kes läheb oma elu päästmiseks nii kaugele, ei kavatse seda kindlasti kohe jälle kahel käel minema visata. Pealegi peab ta mõtlema oma perekonna peale. Oma ema, õe ja kõigi nende … sugulaste peale." Selle järgi, kuidas ta viivitab enne sõna "sugulaste" lausumist, saan aru, et ta teab: ma ei põlvne Gale'iga samast sugupuust.

      Olgu, ongi kõik kaardid laual. Võib-olla on nii paremgi. Häguste ähvardustega ei tule ma hästi toime. Eelistan pigem teada, mis seisus oleme.

      "Istume." President Snow võtab istet suure poleeritud puidust laua taga, kus Prim tavaliselt oma koduseid töid teeb ja ema perekonna eelarvet koostab. Nagu tervele meie kodule, ei ole Snowl ka sellele kohale mingit õigust. Aga kokkuvõttes on tal sellele siiski kõik õigused. Istun teisele poole lauda ühele nikerdatud sirge seljatoega toolile. Tool on mõeldud pikematele inimestele kui mina, sestap ulatuvad põrandale ainult mu varbad.

      "Mul on üks mure, preili Everdeen," sõnab president Snow. "Mure, mis tekkis selsamal hetkel, mil te tõmbasite areenil taskust need mürgised marjad."

      See oli hetk, mil mulle tundus, et kui mängumeistrid peavad valima, kas vaadata pealt, kuidas me Peetaga sooritame enesetapu ja neil ei olekski võitjat, või lasta meil mõlemal ellu jääda, otsustavad nad viimase kasuks.

      "Kui mängumeistrite ülemal Seneca Crane'il oleks vähegi aru peas olnud, oleks ta teid sealsamas pihuks ja põrmuks teinud. Aga õnnetuseks muutus ta sentimentaalseks. Ja sellepärast te seisategi siin. On teil aimu, kus ta ise praegu on?" küsib president Snow.

      Noogutan, sest juba tema tooni järgi on selgemast selgem, et Seneca Crane on hukatud. Nüüd, kui meie vahele jääb ainult laud, muutub rooside ja vere lõhn tugevamaks. President Snow kuuerevääril ilutseb roos, mis annab vähemalt põhjuse oletada, kust tuleb lillelõhn, aga seda peab olema geneetiliselt võimendatud, sest ükski tõeline roos ei lõhna nii nagu see. Mis puudutab vere lõhna … ma ei tea.

      "Pärast seda ei jäänud midagi muud üle, kui lasta teil oma väikese stsenaariumi järgi edasi mängida. Ja teil tuli pööraselt armunud kooliplika osa päris hästi välja. Kapitooliumi elanikud jäid seda uskuma. Kahjuks ei läinud ringkondades kõik inimesed teie etenduse õnge," jätkab president.

      Ilmselt peegeldub mu näol hämmastus, sest ta jätkab.

      "Seda te muidugi ei tea. Teieni ei jõua informatsioon ringkondades valitsevate meeleolude kohta. On selgunud, et nii mõneski ringkonnas ei vaadatud teie väikesele marjatrikile mitte kui armastusest ajendatud sammule, vaid kui väljakutsuvalt trotslikule teole. Ja kui kõikide võimalike inimeste hulgast võib just 12. ringkonna tüdruk esitada Kapitooliumile väljakutse ja täiesti tervelt minema kõndida, mis peaks siis takistama teisi sedasama tegemast?" seletab ta. "Mis võiks takistada näiteks ülestõusu?"

      Läheb hetk aega, enne kui tema viimane lause mulle kohale jõuab. Seejärel tabab see mind täie selgusega. "Kas on toimunud ülestõuse?" küsin ma, säärasest võimalusest ühest küljest ehmunud, kuid samas ka pisut elevil.

      "Veel mitte. Aga küll need tulevad, kui asjad ei võta teistsugust pööret. Ja teadupärast viivad ülestõusud revolutsioonini." President Snow hõõrub pead vasaku kulmu kohalt, täpselt sealtsamast, kust mul endal pea mõnikord valutab. "Kas teil on üldse aimu, mida see tähendaks? Kui palju inimesi surma saaks? Millistes tingimustes peaksid edasi elama need, kes surma ei saa? Millised ka ei oleks kellegi tunded Kapitooliumi vastu, uskuge mind, kui see lõdvendaks oma haaret ringkondades isegi väga lühikeseks ajaks, laguneks kogu süsteem laiali."

      Tema otsekohesus, isegi siirus lööb mind pahviks. Nagu oleks Panemi elanike heaolu tema peamine mure, kuigi tegelikult ei ole miski tõest kaugemal. Ma ei tea, kuidas ma julgen järgmisi sõnu lausuda, aga teen seda siiski: "Siis on see süsteem küll väga habras, kui üks peotäis marju võib selle laiali pillutada."

      Tekib pikk paus ja president vaatab mind uurivalt. Siis ütleb ta lihtsalt: "See ongi habras, aga mitte sellisel moel, nagu teie seda ette kujutate."

      Ukselt kostab koputus ja Kapitooliumi mees pistab pea sisse. "Ta ema tahab teada, kas te teed soovite."

      "Soovin. Soovin küll teed," vastab president. Uks paotub rohkem ja seal seisabki mu ema, käes kandik portselanist teeserviisiga, mille ta abielludes Servale kaasa tõi. "Pange see palun siia." President asetab raamatu lauaservale ja osutab laua keskele.

      Ema paneb kandiku lauale. Sellel seisavad portselanist teekann ja tassid, koor ja suhkur ja küpsisetaldrik. Küpsised on kaunistatud mahedates toonides glasuuritud lilledega. Niimoodi oskab glasuurida ainult Peeta.

      "Küll see on tore. Veider, kui sageli inimesed unustavad, et presidendid peavad ka sööma," ütleb president Snow võluvalt. Tundub, et see rahustab ema vähemalt natuke.

      "Saan ma teile veel midagi tuua? Võin midagi toekamat söögiks teha, kui teil on kõht tühi," pakub ema.

      "Ei, see siin on juba väga hea. Aitäh," lausub president, vihjates selgelt, et ema võib minna. Ema noogutab, heidab mulle kiire pilgu ja läheb kabinetist välja. President Snow valab meile mõlemale teed, paneb enda tassi veel koort ja suhkrut ning segab seejärel kaua. Tunnen õhust, et tema on oma jutu lõpetanud ja ootab nüüd, et ma talle vastaksin.

      "Ma ei tahtnud algatada ühtegi ülestõusu," ütlen talle.

      "Usun teid. Aga sel pole tähtsust. Tuleb välja, et teie stilist oli teile rõivaid valides kaunis prohvetlik. Katniss Everdeen, lõõmav tüdruk, on lennutanud sädeme, mis järelevalveta jätmise korral võib lahvatada põrgutuleks ja hävitada terve Panemi," vastab president.

      "Miks te mind kohe praegu ära ei tapa?" pahvatan mina.

      "Avalikult?" küsib tema. "See valaks ainult õli tulle."

      "Korraldage siis mingi õnnetus," lausun.

      "Kes seda uskuma jääks?" küsib ta vastu. "Teie igatahes mitte, kui te oleksite pealtvaatajate hulgas."

      "Öelge siis, mida te tahate, et ma teeksin. Ja ma teen seda," ütlen ma.

      "Oleks see ainult nii lihtne." President võtab ühe lilleglasuuriga küpsise ja uurib seda. "Väga armas. Kas need on teie ema tehtud?"

      "Peeta." Ja esimest korda tunnen, et ei suuda talle enam otsa vaadata. Sirutan käe teetassi järele, aga panen selle kohe jälle lauale tagasi, sest tass ja alustass hakkavad teineteise vastu kohutavalt klõbisema. Selle varjamiseks haaran kiiresti küpsise.

      "Peeta. Kuidas teie elu armastusel läheb?" küsib Snow.

      "Hästi," vastan.

      "Millal tema aru sai, kui ükskõikne te olete?" küsib ta ja kastab küpsise teesse.

      "Ma ei ole ükskõikne," sõnan mina.

      "Vahest siis oma noormehest lihtsalt mitte nii sisse võetud, nagu terve riik võiks uskuda," jätkab ta.

      "Kes ütleb, et ma ei ole sisse võetud?" küsin.

      "Mina," vastab president. "Ja ma ei oleks siin, kui oleksin ainus, kes selles kahtleb. Kuidas läheb teie nägusal sugulasel?"

      "Ma ei tea … ma ei …" Minu äkiline meelemuutus vestluse juures, mis sunnib mind president Snowga arutama oma tundeid kahe inimese vastu, kellest kõige rohkem hoolin, lööb mul hinge kinni.

      "Rääkige, preili Everdeen. Tema võin ma väga kergelt tappa, kui me mingi rahuldava lahenduseni ei jõua," sõnab ta. "Te ei tee talle kuigi suurt teenet, kui igal pühapäeval koos temaga metsa kaote."

      Kui ta teab isegi seda, siis mida ta veel teab? Ja kuidas ta seda teab? Paljud võiksid talle öelda, et käime Gale'iga pühapäeviti metsas jahti pidamas. Me ju ilmume iga pühapäeva lõpus jahisaagiga koormatult metsast välja! Oleme seda teinud juba aastaid! Tegelikult on küsimus selles, mis presidendi arvates 12. ringkonda ümbritsevates metsades toimub. Kindlasti ei ole nad meid seal jälitanud. Või on? Kas keegi on meid jälginud? Tundub võimatu. Vähemalt mitte inimesed. Kaamerad? Kuni praeguse hetkeni ei ole see mulle kordagi pähe turgatanud. Mets