Lahvatab leek. Suzanne Collins

Gale'ist ei ole temal meie jahipidamissüsteemi vastu midagi.

      "Nahk on ka korralik," sõnan. Hazelle'iga koos on siin väga mõnus seista. Hindame saagi vooruseid, nagu ikka. Ta valab kruusitäie taimeteed ja ma haaran külmunud sõrmedega tänulikult kruusi ümbert kinni. "Tead, ma mõtlesin, et kui ringreisilt tagasi jõuan, võiksin Rory mõnikord endaga kaasa võtta. Pärast kooli. Õpetaksin teda laskma."

      Hazelle noogutab. "See oleks tore. Gale plaanib seda kogu aeg, aga tal on ainult pühapäevad vabad ja mulle tundub, et talle meeldib neid sinu jaoks hoida."

      Ma ei saa põskedele tekkiva õhetuse vastu midagi teha. Muidugi on see rumal. Hazelle tunneb mind ilmselt kõige paremini. Ta teab, mis meid Gale'iga seob. Olen kindel, et paljud inimesed arvasid, et me abiellume lõpuks, kuigi mina ei ole selle peale kunagi mõelnud. Aga see kõik oli enne mänge. Enne seda, kui minu kaastribuut Peeta Mellark teatas, et on minusse kõrvuni armunud. Romantilisest armu loost sai areenil meie ellujäämise võtmestrateegia. Ainult et Peeta jaoks ei olnud see pelgalt strateegia. Ma ei ole päris kindel, mis see minu jaoks oli. Tean nüüd vähemalt seda, et Gale'ile polnud see midagi muud kui piinarikas vaatemäng. Mu süda tõmbub rinnus kokku, kui mõtlen eelseisvale võidutuurile, mille ajal peame end Peetaga jälle armastajatena esitlema.

      Kulistan tee alla, kuigi see on liiga kuum, ja tõusen laua tagant püsti. "Hakkan parem minema. Sean end kaamerate jaoks valmis."

      Hazelle embab mind. "Naudi siis toitu!"

      "Seda teen ma kindlasti," vastan mina.

      Järgmine peatus on Hobis, kus ma olen harilikult ikka kauplemas käinud. Aastaid tagasi oli seal veel vana söeladu, aga tühjaks jäädes sai sellest illegaalse kaubavahetuse paik, mis puhkes lõpuks õitsele täieõigusliku musta turuna. Kui on tõsi, et see tõmbab ligi teatud määral kriminogeenset elementi, kuulun ilmselt üleni siia. Küttimine 12. ringkonda ümbritsevates metsades on vastuolus vähemalt tosina seadusega ja surmaga karistatav.

      Kuigi seda ei mainita, olen Hobi igapäevastele külastajatele võlgu. Gale rääkis mulle, et Greasy Sae, vana naine, kes suppi müütab, hakkas mängude ajal minu ja Peeta jaoks toetusi koguma. Esialgu pidi see olema ainult Hobi asi, kuid ka paljud teised inimesed, kes sellest kuulsid, andsid oma panuse. Ma ei tea täpselt, kui palju nad kogusid, aga areenil oli mis tahes kingituse hind pööraselt kõrge. Ja ma tean, et sellest sõltus minu elu.

      Tühja saagikotiga, mille abil ei saa mingit kaupa teha, tundub Hobi ukse avamine endiselt veider. Veel veidram on vastu puusa rõhuv raske rahakott. Üritan käia võimalikult paljude lettide juures, ostan kohvi, kukleid, mune, lõnga ja õli. Pärast lühikest järelemõtlemist ostan veel kolm pudelit valget märjukest ühekäeliselt naiselt nimega Ripper – kaevandusõnnetuse ohvrilt, kellel on piisavalt nuppu, et ennast ära elatada.

      Märjuke ei ole meie perele. See on Haymitchile, minu ja Peeta juhendajale mängude ajal. Muidugi on ta enamiku ajast vägivaldne ja purjus. Aga ta on oma töö teinud – isegi rohkem kui oma töö, sest esimest korda mängude ajaloos lubati võita kahel tribuudil. Seega pole vahet, missugune Haymitch on. Võlgnen talle sellegipoolest. Igavesti. Ostan valget märjukest, sest mõni nädal tagasi sai tal kõik otsa ja osta polnud ka kusagilt ning teda tabas selline hoog, et ta värises ja karjus nende hirmsate asjade peale, mida ainult tema nägi. Prim oli surmani hirmunud ja ausalt öeldes ei olnud minulgi eriti lõbus teda sellisena vaadata. Sellest ajast peale olen tasapisi tagavarasid soetanud, juhuks kui tal endal peaks jälle kõik otsa saama.

      Rahuvalvajate ülem Cray kortsutab kulmu, kui mind pudelitega näeb. Ta on vanem meesterahvas, paar halli juuksesalku punetava näo kohal külje peale kammitud. "See kraam on sinu jaoks liiga kange, tüdruk." Tema juba teab. Cray joob rohkem kui keegi teine, keda tunnen, peale Haymitchi muidugi.

      "Ah, ema kasutab seda rohtude valmistamisel," vastan talle ükskõikselt.

      "No see tapab küll kõik haigused," lausub Cray ja lajatab pudeli eest raha letile.

      Kui Greasy Sae juurde jõuan, vinnan end leti peale istuma ja tellin kausitäie suppi. Paistab olevat mingi pudelkõrvitsa ja oa segu. Rahuvalvaja nimega Darius tuleb leti juurde ja ostab ka kausitäie. Seadusesilmade hulgas on tema üks mu lemmikutest. Ta ei kasuta oma võimu kunagi ülemäära ja viskab tavaliselt head nalja. Ilmselt on ta pisut üle kahekümne aasta vana, kuid ei paista minust eriti vanem. Tema naeratuses ja eri suunas turritavates juustes on midagi, mis lisab talle tublisti poisilikkust.

      "Kas sa ei peaks praegu rongis istuma?" küsib ta minult.

      "Mulle tullakse keskpäeval järele," vastan.

      "Kas sa ei peaks parem välja nägema?" pärib ta valju sosinaga. Nigelast tujust hoolimata naeratan ta narritamise peale. "Võib-olla paelake juustes või midagi?" Ta lööb mu patsi käega kiikuma ja ma tõukan ta eemale.

      "Ära muretse. Kui nad minuga ükskord lõpetavad, ei tunne mind enam keegi ära," lausun.

      "Tore," sõnab Darius. "Näitame vahelduseks pisut oma ringkonna uhkust, preili Everdeen. Ah?" Ta raputab Greasy Sae poole teeseldud pahameelega pead ja jalutab oma sõprade juurde.

      "Kaussi tahan ma tagasi!" hüüab Greasy Sae talle järele, aga et naine samal ajal naerab, ei kõla see just eriti rangelt. "Kas Gale tuleb sind saatma?" pöördub ta minu poole.

      "Ei, teda ei olnud nimekirjas," vastan mina. "Aga ma nägin teda pühapäeval."

      "Arvan, et ta oleks võinud nimekirjas olla. Ikkagi sugulane ja puha," sõnab Greasy Sae irooniliselt naeratades.

      See on veel jupike valet, mille Kapitoolium on minu kohta sepitsenud. Kui me Peetaga Näljamängudel kaheksa hulka jõudsime, saadeti reporterid meie eludest lugusid tegema. Kui nad küsisid minu sõprade kohta, juhatasid kõik neid Gale'i juurde. Aga areenil etendatava romantilise armulooga ei sobinud kuidagi see, et Gale on minu parim sõber. Ta nägi liiga hea välja, oli liiga mehine ega nõustunud kaamerate ees kriipsu võrragi naeratama või head nägu tegema. Samas oleme üsna sarnased. Meis mõlemas on Serva elanikele omaseid jooni. Tumedad sirged juuksed, pruunikas nahk, hallid silmad. Nii mõtleski üks geenius välja, et Gale on minu sugulane. Mul ei olnud sellest aimugi, enne kui koju jõudsime ja ema mulle rongijaama perroonil lausus: "Sugulased ei jõua sinuga kohtumist ära oodata!" Pöörasin ringi ja nägin Gale'i ja Hazelle'i ja kõiki lapsi, kes mind ootasid. Mis mul muud üle jäi, kui kaasa mängida?

      Greasy Sae teab, et me ei ole sugulased, aga tundub, et mõned inimesed, kes tunnevad meid juba aastaid, on selle unustanud.

      "Ma ei jõua ära oodata, millal see kõik ükskord läbi saab," sosistan vastuseks.

      "Ma tean," lausub Greasy Sae. "Aga kõigepealt peab selle läbi tegema, et sellega ühele poole saada. Vaata, et sa hiljaks ei jää."

      Kui ma Võitjate küla poole sammun, hakkab sadama kerget lund. Linna keskväljakult on külla vähem kui kilomeeter maad, kuid ometi on see juba täiesti teistsugune maailm. See on eraldi kogukond, mida ümbritsevad rohelus ja õitsevad põõsad. Kokku on külas kaksteist maja, kõik piisavalt suured, et mahutada umbes kümme sellist maja, milles mina üles kasvasin. Üheksa maja seisvad tühjalt nagu ikka. Kolm maja kuuluvad Haymitchile, Peetale ja mulle.

      Meie pere ja Peeta majast õhkab elu ja soojust. Valgustatud aknad, suitsevad korstnad, välisustele kinnitatud erksavärvilised viljakimbud saabuva lõikuspeo puhul. Haymitchi majast – kuigi krundivalvur kannab selle eest hoolt – immitseb aga mahajäetuse ja hüljatuse hõngu. Tõmbun Haymitchi ukse taga pingule, sest tean, kui räpane seal sees on, ja astun siis sisse.

      Nina tõmbub kohe vastikusest krimpsu. Haymitch ei lase kedagi koristama, vaid teeb seda kuidagimoodi ise. Aastate jooksul on alkoholi ja okse, keedetud kapsa ja kõrbenud liha, pesemata riiete ja hiiremusta hais segunenud selliseks lehaks, et mul hakkavad silmad vett jooksma. Kahlan läbi mahavisatud pakendite, klaasikildude ja kontide selles suunas, kuhu Haymitch peaks jääma. Ta istub köögis, käed laiali laua peal, nägu alkoholiloigus, ja norskab nii, et seinad värisevad.

      Raputan teda õlast. "Tõuse üles!" ütlen valjusti, sest olen selgeks saanud, et tasakesi ei ole võimalik teda äratada. Norskamine lakkab hetkeks kõhklevalt ja jätkub siis taas. Raputan kõvemini. "Tõuse üles, Haymitch.