Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari. Robin Sharma

kabineti uks läks aeglaselt lahti. Lõpuks avanes see täies laiuses, tuues nähtavale naeratava kolmekümnendates eluaastates mehe. Ta oli pikk, sale ja lihaseline ning temast kiirgas ohtralt elujõudu ja energiat. Ta meenutas mulle neid täiuslikke noormehi, kellega koos õigusteadust õppisin, täiuslikest peredest, täiuslike kodude, täiuslike autode ja täiusliku näonahaga. Kuid minu külalisel oli peale noorusliku välimuse veel midagi. Mingi üldine rahulikkus lisas tema kohalolule peaaegu jumaliku mõõtme. Ja tema silmad. Teravad sinised silmad, mille pilk mind läbistas otsekui habemenuga, mis kohtub värske näoga, oma esimese habemeajamise juures äreva nooruki nõtke lihaga.

      “Veel üks kõva juurakäsi, kes minu kohta jahib,” mõtlesin. “Jumaluke, miks ta seal niimoodi seisab ja mind vahib? Loodetavasti ei esindanud ma tema naist sellel eelmise nädala suurel lahutusprotsessil, mille võitsin. Võib-olla polekski turvameestele helistamine olnud rumal mõte?”

      Noor mees silmitses mind endiselt, üsna sedamoodi nagu naeratav Buddha oleks lemmikõpilast uurinud. Pärast pikka piinlikuvõitu vaikushetke kõnetas ta mind üllatavalt käskival toonil.

      “Kas kohtled niimoodi kõiki külalisi, John, isegi neid, kes õpetasid sulle kõike, mida tead edu saavutamise kohta kohtusaalis? Oleksin pidanud oma saladused enesele hoidma,” sõnas ta, ning ta huuled kumerdusid laiaks naeratuseks.

      Kõhus tuksatas imelikult. Selle krigiseva, kergelt kleepja hääle tundsin otsekohe ära. Süda hakkas ehmunult pekslema.

      “Julian? Kas see oled sina? Ma ei usu oma silmi! Oled see tõesti sina?”

      Külalise vali naer kinnitas minu mõtet. Minu ees seisev noor mees polnud keegi muu kui kadunud India joogi: Julian Mantle. Olin tema uskumatust muutumisest nagu puuga pähe saanud. Endise kolleegi kummituslik näojume, haiglane köha ja elutud silmad olid kadunud. Kadunud olid ka tema isiklikuks kaubamärgiks kujunenud vanaldane välimus ja põdur olek. Selle asemel pakatas minu ees seisev mees tervisest, ta sile nägu õhetas. Tema silmad särasid, peegeldades uskumatut elujõudu. Võib-olla veelgi hämmastavam oli meelerahu, mis Julianist hoovas. Tundsin ennast seal istudes ja teda uudistades ääretult rahulikult. Ta ei olnud enam juhtiva õigusfirma ärev peaosanik. Mees minu ees oli nooruslik, elujõuline – ja naeratav – muutuse võrdkuju.

      KOLMAS PEATÜKK

      Julian Mantle’i imeline muundumine

      Uus ja parem Julian Mantle oli mu täielikult pahviks löönud.

      “Kuidas on võimalik, et keegi, kes vaid paar aastat tagasi nägi välja nagu väsinud vana mees, on nüüd nii elav ja ärgas?” mõtlesin vaikse umbusuga. “Kas see oli mingi imerohi, mis talle nooruse tagasi andis? Mis võib küll olla sellise tähelepanuväärse suunamuutuse põhjus?”

      Julian hakkas esimesena kõnelema. Ta rääkis mulle, et ülitiheda konkurentsiga õigusmaailm oli talle halvasti mõjunud, ning seda mitte üksnes füüsiliselt ja emotsionaalselt, vaid ka vaimselt. Kiire tempo ja lõputud nõudmised olid ta läbi kulutanud ja ära kurnanud. Ta tunnistas, et tema keha oli kokku kukkunud ja vaim sära kaotanud. Südamerabandus oli sügava probleemi kõigest üks sümptom. Maailmaklassi advokaadi pidev pinge ja kurnav ajakava olid murdnud ka tähtsaima – ja võib-olla inimlikema – anni, mille ta sündides kaasa oli saanud: tema teotahte. Kui arst pani ta ultimaatumi ette loobuda advokaaditööst või elust, siis nägi ta enda sõnul suurepärast võimalust taas sütitada see sisemine tuli, mida oli kogenud noorena; tuli, mis oli kustunud siis, kui õigusest sai rõõmu ja naudingu asemel äri.

      Julian elavnes silmanähtavalt, rääkides sellest, kuidas ta müüs kogu maise vara ja suundus Indiasse, maale, mille iidne kultuur ja müstilised tavad olid teda alati paelunud. Ta rändas ühest tillukesest külast teise, mõnikord jalgsi, mõnikord rongiga, õppides uusi kombeid, vaadates ajatuid huviväärsusi ning hakates üha enam armastama India inimesi, kellest kiirgas soojust, headust ja kosutavaid seisukohti elu tõelisest mõttest. Isegi neid, kes olid oma koduust – ja südant – paotanud lääne väsinud ränduri ees vaid veidi. Selles lummavas keskkonnas said päevadest nädalad ning Julian hakkas tasahilju tundma, võib-olla esimest korda pärast lapsepõlve lõppu, et ta on taas elav ja terviklik. Koos elamise innu ja energiaga tulid vaikselt tagasi tema loomulik uudishimu ja loov säde. Ta muutus rõõmsamaks ja rahulikumaks. Ja ta hakkas taas naerma.

      Ehkki Julian haaras innukalt iga sellel eksootilisel maal veedetud hetke, rääkis ta mulle, et tema reis Indiasse oli midagi enamat kui ületöötanud vaimu kergendamiseks ette võetud tavaline puhkus. Ta kirjeldas sel kaugel maal veedetud aega kui “isiksuse odüsseiat”. Ta usaldas mulle, et oli otsustanud, enne kui on hilja, selgusele jõuda, kes ta tegelikult on ning mida elu enesest kujutab. Et seda teha, oli esimene samm otsida sidet tolle maa kultuuri iidse tarkusega selle kohta, kuidas elada rahuldust pakkuvalt ja sära silmis.

      “Ma ei taha küll, et mu jutt hirmus veider tunduks, John, aga mulle oleks nagu seestpoolt mingi käsklus antud, sisemine juhend selle kohta, kuidas alustada vaimset teekonda kadunud sädeme taassüütamiseks,” ütles Julian. “See oli minu jaoks tohutult vabastav periood.”

      Mida rohkem ta otsis, seda rohkem kuulist ta India munkadest, kes on elanud üle saja aasta vanaks; munkadest, kes kõrgest east hoolimata säilitavad noorusliku, energilise ja vitaalse eluviisi. Mida enam ta reisis, seda enam sai ta teada eatute joogide kohta, kes valdasid meelekontrolli ja vaimse ärkamise kunsti. Ning mida rohkem ta nägi, seda enam soovis ta mõista nende inimloomuse imede varjatud arenguid, lootes nende mõttetarkust iseenda elus rakendada.

      Rännaku alguses otsis Julian üles hulgaliselt hästituntud ja kõrgesti austatud õpetajaid. Ta rääkis mulle, et nad kõik võtsid ta vastu avasüli ja avatud südamega, jagades temaga teadmiste pärleid, mida nad olid kogunud pika elu jooksul, mis pühendatud vaiksele mõtisklusele nende eksistentsi ümbritsevatel kõrgematel teemadel. Samuti püüdis Julian kirjeldada India müstilisele maastikule puistatud iidsete templite ilu; need ehitised seisid oma kohal kui ajastute tarkuse truud valvurid. Ta ütles, et teda ümbritsev pühalikkus liigutas teda sügavalt.

      “See oli tõeliselt imeline aeg minu elus, John. Siin ma olin, vana väsinud seadusemees, kes oli kõik alates ratsahobusest kuni Rolexini maha müünud; kõik, mis üle jäi, olin pakkinud suurde seljakotti, mis oli minu püsiv kaaslane teekonnal läbi ida ajatute traditsioonide.”

      “Kas lahkuda oli raske?” mõtlesin valjusti, suutmata uudishimu ohjeldada.

      “Tegelikult oli see lihtsam kõigest, mida olen kunagi teinud. Otsus loobuda praksisest ja kogu maisest varast tundus täiesti loomulik. Albert Camus ütles kunagi: “Tõeline heldus tuleviku vastu seisneb kõige andmises olevikule.” Noh, täpselt seda ma tegingi. Teadsin, et pean muutuma – niisiis otsustasin südant kuulda võtta ja teha seda üsna dramaatiliselt. Minu elu muutus palju lihtsamaks ja mõttekamaks, kui minevikukoorma seljataha jätsin. Niipea kui lõpetasin aja kulutamise suurte elumõnude jahtimisele, hakkasin rõõmu tundma väikestest, nagu näiteks kuuvalges taevas tähtede tantsu jälgimine või ilusal suvehommikul päikesekiirte endasse ammutamine. Ja India on sedavõrd intellektuaalselt ergastav koht, et mõtlesin väga harva sellele, mis minust maha jäi.”

      Nood esimesed kohtumised eksootilise kultuuri õpetatud meestega, ehkki huvitavad, ei andnud Julianile teadmisi, mida ta janunes. Tarkus, mida ta igatses, ja praktilised oskused, mis oleks võinud ta elukvaliteeti muuta, lipsasid tal odüsseia alguspäevil endiselt käest. Alles siis, kui Julian oli Indias veetnud umbes seitse kuud, toimus esimene tõeline läbimurre.

      Ta oli Kašmiiris, uniselt Himaalaja jalamil laiuvas iidses ja salapärases osariigis, kui tal oli õnn kohata Yogi Krishnani. See kõhetu, siledakspöetud peaga mees oli oma “eelmises kehastuses” olnud samuti seadusetundja, nagu ta laia suuga naeratades sageli naljatas. Tüdinud tänapäeva New Delhi palavikulisest elutempost, loobus ka tema maisest omandist ja tõmbus tagasi suurema lihtsuse maailma. Asunud tööle külatempli hooldajana, õppis Krishnan enda sõnul tundma iseennast ja oma kohta elu suures süsteemis.

      “Olin väsinud elust, mis oli nagu lõputu harjutus õhurünnakuks. Sain