Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

teki all ja võttis vastu talle ulatatava kohvitassi koos singivõileivaga. Sel laupäevahommikul serveeriti seda koos kaminasimsil asuvate kuivatatud lillede kogumikust võetud peaaegu pudiks kuivanud õie ja kergelt hallitava varrega roosiga morsiklaasis ning kaunis kiire ja põgusa suudlusega. Sabrina ei pööranud suudluse kiirusele suuremat tähelepanu. Ta võttis lonksu kohvi ja suutis veel vaid ohata. Kui mõnus!

      See oli olnud hommikul. Nüüd, hilisel õhtutunnil, vaatas üksinda koju jäänud naine juba mitmendat korda seinal asuva kella poole. Pendel käis tuimalt vasakult paremale, osutid liikusid rütmitaktis ja suurem hakkas pikkamööda lühemale järele jõudma. See tähendas seda, et kell hakkas üksteist saama.

      Närvipinge ei andnud järele. Kas oli see mehe ootamatu lahkumine kuidagi seotud päevasündmustega? Kuid sel juhul kuidas, mil moel? Midagi erilist ju ei juhtunud… Nojah, välja arvatud, et abikaasa oli ebatavaliselt hoolitsev olnud. Kuidas see oligi…

      Nad olid jõudnud järvele, hakkajamad naised asusid kiiresti lumme süvendeid kaevama, sest päike oli juba üsna kõrgel. Tom oli Sabrina käest labida ära tõmmanud ja öelnud lihtsalt, et sina Säpsu musike, oota, küll ma korraldan. Sabrina seisis, nägu päikese poole ja ei tahtnud teha tegemist pealetükkiva mõttega, et kaaslased vajavad ehk tema abi. Mai elukaaslane Henrik kaevas juba tuleaset, paar agaramat läksid aga lumisest kaldast üles, et metsa alt mõned kuivanud kasetüved tuua. Inga lapsed sumasid eemalduvatele meestele järele. Sabrina oli isegi uhke:

      „Vaadake aga jah, kuidas minu mees mind hellitab!”

      Ta ei tahtnud mõelda ka sellele, mida ta sõbrataride silmist lugeda võis. Nimelt seda, et teiste ees ideaalset paari mängivatel abikaasadel on tegelikkuses palju suuremad probleemid, kui võiks arvata. Naise meelest oli see väide paljas kadetsejate jama ja ta oli tõrjunud selle mõtte, kui ebameeldiva, aju kolikambrisse. Ilmselt andis sellisteks mõteteks külanaiste peas põhjust asjaolu, et ta oli muu jutu seas maininud, kuidas Tom vahel kodus olles miskipärast eemalolev on. Oleks nagu kodus, aga pole ka. Mõtetes viibib ei tea kus. Ilmselt unistuste palmisaarel. Aga, mis siis sellest? Sabrina ei tahtnud eneselegi tunnistada, et see võiks midagi tähendada. Kui midagi ei tea, siis pole vaja midagi ka ette võtta. Lihtne ja mugav.

      Õnnetuna istus ta tagasi tugitooli ja sulges igaks juhuks veel korraks silmad lootuses, et kui ärkan, on Tom juba kodus, kuid uni oli lõplikult läinud. Selle asemel võimutses kontrollimatu ärevustunne, paigal püsida oli võimatu. Naine tõusis uuesti ja läks tagasi akna juurde ning vaatas uuesti välja. Pingutas silmi, püüdis näha mingitki liikumist. Ei… ei kedagi ega midagi. Enamus lähedalasuvate majade elanikest oli kindlasti juba voodisse läinud. Külarahvas armastas vara magama minna ning hommikuti vara ärgata.

      Sabrina, kes meeleheitlikult soovis kuulda tagasituleva mootorsaani häält, pani kõrva vastu aknaklaasi. Endiselt vaid tuule mühin. Pettumus- ja muretunne hakkasid aegamööda üle keha valguma. Mida nüüd teha? Kui ta enne oligi end unisena tundnud ja teleri ees tugitoolis suigatanud, siis nüüd polnud sellest uimasest olekust enam midagi järel. Miks jääb Tom nii kauaks?

      Talle meenus nüüd ka see, mis päeval lumel päevitades kummaline ja murettekitav oli tundunud. Imelik, et ta selle üldse unustanud oli… Või olid need just seal tekkinud aimdused, mida ta tõrjuda püüdis? Naine ei tahtnud olla ettekuulutaja. Lisaks, kus olid tõendid? Et midagi on juhtunud või juhtumas?

      „Pole mingisugust põhjust hakata ise lugusid välja mõtlema. Endale ise haiget tegema.“ Sabrina pani käed rinnal risti otsekui püüdes end kellegi või millegi eest kaitsta.

      III peatükk

      Pea oli nii raske-raske. Lisaks lõhkus veel valutada. Käed-jalad tundusid justkui muskliteta olema. Valter kartis, et seekordne külmetus võib jääda viimaseks haiguseks, mida ta põeb. Mis aga veel hullem, võibolla koguni viimaseks sündmuseks tema elus üldse. Ta oli tegelikult üsna hirmul. Loota polnud aga kellelegi peale iseenda. Võib ju juhtuda, et ta lamab siin surnuna kes teab kui kaua. Heal juhul satub mõni suvine marjakorjaja siia tihnikusse ning leiab tema ära kuivanud keha või mõne metsloomade poolt laiali veetud luud. Ja siis oleks veel hästi, sest milline marjakorjaja ülepea tihnikusse tikub? Nemad hoiavad end rohkem soistel lagendikel asuvate murakaväljade või raiesmike mustikavälude ligi.

      „Uuh…!” Niisugused surmamõtted mehele ei meeldinud, nende eemalepeletamiseks nappis aga jõudu. Ta teadis küll, mida oleks vaja teha, kiiresti teha. End liigutada ta aga ei suutnud.

      Habetunud ja pikkade juustega, iidsest ajast pesemata üksik mees oli pikali oma kõval koikul tuult vaevu pidavas onnikeses. Vana jope ei pakkunud juba ammugi enam suuremat kaitset külma vastu. Tekinäru tema all laudadest ehitatud lavatsil oli üsna krönksus. Jõudu, et seda kohendama hakata, tal polnud. Oli üks teine mure, mis nõudis kiiret lahendust. Nimelt võitlus pakasega. Valter oli küll eelmisel päeval suutnud end korraks asemelt püsti ajada ja vedada majja mõned puutükid ning need ka süüdanud. Lauast möödudes oli ta toppinud suhu mõned kuivanud mustikad ja mõelnud, et peaks ka vee keema panema. Mõtteks see jäigi. Lavatsini jõudnud ja end pikali visanud, oli ta eneselegi märkamatult uinunud. Nüüd ärgates oli tuli ammuilma kustunud ja veeämbris olevale veele jääkaan peale külmunud. Metsamees ei tundnud enam õieti oma varbaid ega ka sõrmi. Kehasoojus kere keskpaigas oli õnneks veel alles.

      „Seda kõigevägevamat küll, miks pidin ma just nüüd haigeks jääma?” oigas hädine, karvadesse peitunud ja räpane erakust hurtsikuomanik.

      See, kellelt seda küsiti, ei vastanud midagi. Jah, eks igaüks peab ise oma kannatustekarika põhjani jooma, mis muud. Oleks aga jaksu.

      „Pean õue minema ja mõne puuhalu majja tooma. Pean, pean!” Ta ei tahtnud endalegi tunnistada, et tegelikult kardab ta üksinda surra. Teadis, et pole kedagi, kes tuleks teda otsima. Ja et pole kedagi, kes jääks teda pärast surma taga nutma. Ükski vanadest tuttavatest ei teadnud temast ammuilma midagi.

      Majakese seina varjus seisis Valteri kokkukuivanud puuriit. Külmad ilmad ja paarinädalane haigus polnud mehel lasknud puid lõhkuda ega metsa minna, et küttevaru täiendamiseks puuoksi juurde muretseda.

      „Pean end püsti ajama ja katsuma puuriidani minna, mõni halg seal ikka veel alles on.” Mõte tonksis ja tonksis peas, kuid haige ei suutnud end püsti ajada, et plaani teoks teha. Ta tundis end selle tõttu üsna süüdi olevat. „Vaja on ju tuli süüdata ja vett keeta, mitte niisama vedeleda.“

      Vanamees püüdis meenutada, millal ta viimati midagi söönud oli. Ei… see ei meenunud. Ta ohkas. Jaks oli lõpukorral. Nõrkus terves kehas ja valu. Kohati väljakannatamatu.

      Ta sundis end taas silmi avama ja vaatas enda ümber ringi. Kellast ei teadnud ta midagi, kuid väljas oli veel valge. Sügisel hurtsiku pragudesse topitud sammal oli sealt tasapisi kaduma hakanud. Tugevad ja kiusakad tuuled kiskusid seinast samblatutid välja. Pragudest oli lund sisse tuisanud. Maja ainus, pooleldi kinnilöödud aken lasi vähem valgust läbi kui seinapragu, aga pidas see-eest mõningast soojust kinni.

      „Kas tõesti on nii kõva tuul olnud?” imestas erak. „Sa vaata vaid… Oj-jah. Pean pragudesse rohkem sammalt toppima! Mis siin ikka…” Ta ei saanud aru, miks talle sellised mõtted pähe tikkusid. Näljast ehk? Silmad kippusid jälle kinni vajuma, uni oli temast palju tugevam. Või oli see haigusnõrkus?

      Vaene vana haige mees. Ta kartis uinuda, võis juhtuda et enam ei ärkagi. Pingutusega meenutas ta, millal see viimati oli, kui ta metsas oma loomalõkse ja püüniseid kontrollis. See on ikka väga hea, et on nii külm. Sellises pakases ei lähe siis liha raisku. Võibolla saab midagi ka müügiks ja siis saab ta osta suhkrut. Soov magusa järgi oli nii tugev, et ta tundis peaaegu selle maitset suus. Lõksud, jah… Neid üle vaatama polnud ta saanud. Raudadesse kinnijäänud haavatud loom külmub lõpuks. Või kisuvad teised loomad ta tükkideks.

      Lõksu kinni jäänud loom, tema ise haigena hurtsikus kinni… Erak ei tahtnud praegu küll mõelda ühegi igaveseks puuri sattunud looma viimsele ahastavale karjele. See appihüüe oleks praegusel momendil võinud väga hästi olla ka tema enda viimane röögatus. Oli ju temagi vaid üks maakeral pesitsevatest loomadest. Mis sest, et käis kahel jalal.

      Valter