Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

Kas nad on koridoris üksinda? Kedagi polnud näha ja ta kummardus tüdrukule lähemale:

      „Aga, Monir… Me pidime ju asja arutama…“

      „Mida sa räägid minuga nagu titega? Kas ma ka nüüd ei või ise otsustada? Sa oled nagu minu isa…“, tüdruku nägu väljendas uskumatut vihkamist ja raevu. Anna jäi rahulikuks, ta ei öelnud enam midagi. Tom vaatas mõlemaid arusaamatul pilgul, kuid hoidis suu kinni, kartes asja järsku hullemaks teha. Pealegi oli ta meesterahvas. Tüdruk tundus mehi vihkavat.

      „Me peame praegu minema hakkama, sind oodatakse, “ lausus Anna pärast mõneminutilist seismist trepimademel otsustavalt. Tema üllatuseks tüdruk noogutas.

      Vaikides mindi välja ja istuti autosse. Ootamatult kõlas seal uuesti Moniri hääl:

      „Aga mida ma nüüd teen siis? Ta liigutab! Kõhuvees, ütles doktor. Ta on nii väike ja kaitsetu. Ta ei ole ju süüdi, et ta isa on monster! Anna, mida ma teen?”

      Ah see kahevahelolek teeb teda kõige rohkem murelikuks. Ta on segaduses. Tuttav tunne… Anna naeratas:

      „Ära muretse Monir! Iga segase asjaga kaasneb vähemalt üks hea. Need, otse öeldes, segased asjad, leiavad alati lahenduse, tead sa. Kas nii või teisiti. Nagu ma ütlesin juba enne, ära muretse, Monir. Kõik saab korda. Sa ei pea täna veel mitte midagi otsustama. Korraldame enne su elamise ja kooli ja siis… Siis sa võibolla tead juba ise, mida sa tahad. Üks päev korraga! Eks ole?” Talle ei vastanud keegi. Tema kõrval tagaistmel istuv tüdruk põrnitses vaikides enda ette.

      „Kas ta üldse kuulis, mida ma ütlesin?“ mõtiskles Anna ja vaatas autoaknast välja. Sadas kerget lund, lumehelbed mänglesid alla langedes tuulega. Raadios loeti ette hilisõhtuseid uudiseid.

      Korraga hakkas sõit aeglustuma. Tom vajutas tugevamalt gaasile. Ei midagi. Anna haaras Tomi taga istudes tal varrukast. Olles olnud hõivatud mõtetega Monirist, ei saanud ta aru, milles asi on:

      „Miks me seisma jääme?“ Automootor ei mürisenud enam, liikumine aeglustus meeter meetri järel. Anna auto olid nad jätnud kokkusaamiskohta, kuhu oli veel oma paarkümmend kilomeetrit. Tom ootas, kuni auto ise peatus ja ronis siis peadpidi kapoti alla. Kõik paistis nagu korras olevat. Sikutas siit ja pööras sealt, aga pimedas ja lumesajus polnud suurt midagi aru saada. Mees ohkas ja pomises mõned vandesõnad. Läks ja istus seejärel uuesti masinasse ning püüdis autot käivitada. Klõksatus, selle järel täielik vaikus. Korraga ta taipas. Bensiin! No muidugi, kuidas võis ta nii juhm olla, et ei kontrollinud, kui palju seda paagis oli, omal paras pikk tee ees. Või oleksid nad siis vähemalt Anna autoga haiglasse sõitnud.

      1

      Infierno – põrgu

      Diablo – kurat

      2

      *Hora – hoor