Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman

ruumi, mis tundus sarnanevat tunnelile ja mille pikkus võis olla umbes kolm-neli meetrit. Sabrina ei saanud enam mitte millestki aru. Roomanud nurka ja seadnud end sinna istuma, tõmbas ta põlved vastu lõuga ning püüdis rahulikult järele mõelda:

      „Mis urgas see selline on… Ja mis siis nüüd edasi saab?“

      Korraga sai Sabrina aru, kus ta on. Lõksus. Kui täpsem olla, siis ilvese püüdmiseks mõeldud lõksus. Arusaamine tuli kui pommiplahvatus ja tegi õnnetu vangi olemise veel kohutavamaks, õudsemaks. Teda haaras hirm, mis halvas kogu keha ja meeled:

      „Kas ma surengi siin? Nüüd? Issakene küll, … siit ei sa ju välja, enne kui keegi tuleb… Kui tuleb… ja kes oskakski mind siit otsida? … Ja kas ma suren nälga või janusse? Või külmun surnuks?“ Pisarad valgusid silmi, ta ei suutnud neid tagasi hoida. See ei saa nii olla, tagus peas. Ja ometi, siin ta istus. Lõksus. Nuuksatused ajasid lõpuks luksuma. Pisaratevool ei tahtnud lõppeda ja nina läks tatiseks. Sabrina tõmbas varrukaga üle näo. Mis ometi edasi saab?

      Tal polnud vähimatki aimu, kui palju aega oli möödunud hetkest, mil ta oli väljunud kodust, et minna Tomi otsima. On teine ehk vahepeal koju jõudud? Oli tal mootorsaan katki läinud ja sõitis mees ehk seetõttu Juksi autoga suurt teed mööda ringi? Mida ta mõtleb, kui näeb, et tema Säpsu kodus pole. Kas ta oskab tulla teda metsa otsima ja kui, siis millal?

      Küsimused ja mõtted peas liikusid kiiresti, kuid kahjuks ei andnud see sooja. Sabrinal oli külm. Pisarad tundusid kuumad ja põletasid põski. Naine mõtles kõige võimatumaid ja imelikumaid mõtteid.

      Ta teadis, et aeg läheb, kuid mis võis kell olla? Ümberringi oli pime. Millal tuleb hommik? Ja kelle oma see lumme varjunud ilveselõks üldse oli? Kas oli lootust, et see keegi tuleb lähemal ajal siia vaatama? Ja leiab ilvese asemel eest külmanud naise?

      Ühtäkki tundis Sabrina, et pisarad hakkasid otsa saama. Tal oli janu, jalgu ja käsi ta enam ei tundnud. Uni hakkas peale tikkuma. Polnud suurt mõtet end pingutada, et silmi lahti hoida. Niikuinii polnud midagi näha. Üritas kuulatada. Ei tea kas tuisu ja maru võim oli raugemas? Tuule vihisemist polnud nagu enam kuulda…

      Kuid külm, nii külm… Sabrina ei suutnud külmale enam vastu hakata. Tema keha üle valitses nüüd kuningas Jäine Pakane, mis imbus järjest kaugemale ja sügavamale, vallutades sentimeeter sentimeetri järel naise ihu. Hirmumõttedki ajus andsid alla. Kõik tundus tühi, nii tühi. Ja siis arvas lõksu vang nägevat Une-Matit, kes võttis ta hoolitsevalt oma hõlma alla.

      IX peatükk

      Kõik laabus sujuvalt. Nii kodust lahkumine, Juksi auto laenamine ning seejärel Anna ja võõra raseda tüdrukuga kokkusaamine. Kust viimane tuli või kes ta oli, seda Tom ei teadnud.

      Nad sõitsid haigla juurde. Kerstin ootas juba tagaukse juures.

      Anna tutvustas talle tüdrukut, öeldes lihtsalt, et siin on siis see neiu, kelle nimi on Monir ja tal on probleem. Lisas siis naeratades, et loodetavasti saab doktor pärast tüdruku läbivaatamist mõne hea uudisega tulla. Kerstin naeratas vastuseks ja lubas teha oma parima.

      Tomi õde ees, Monir tema järel, eemaldusid nad läbivaatusruumi suunas. Anna ja Tom jäid ooteruumi ja seadsid end tugitoolidesse istuma. Kumbki neist ei öelnud midagi ja täielikus vaikuses möödus mitu mõlemale piinlikku minutit. Lõpuks ei pidanud Tom enam vastu:

      „See oli hea, et sa minu ja mu õe poole pöördusid. Me aitame hea meelega!”

      „Jah.” Anna ei väljendanud mehe pettumuseks mingit huvi temaga pikemasse vestlusse laskumiseks. Kergesti ei tahtnud mees aga alla anda. Tema meelest oli täiesti tobe siin vaikides istuda. Olid nad ju ometi ühe ja sama asja nimel välja tulnud. Sellest peaks siis ikka tohtima rääkida:

      „Ma loodan, et tüdrukuga on kõik korras!”

      „Ma ka!”

      No see naine on vist kõneoskuse kaotanud, arutas Tom omaette. On tal viga midagi või? Otsustas aga veel ühe katse teha:

      „Päris kena oli täna üle hulga aja metsas olla ja söök maitses ka hea. Kas käite Arega tihti väljas söömas või… tantsimas, näiteks?”

      „Miks sa küsid?”

      Mees ei saanud enam üldse asjast aru, kuid otsustas mitte enam peale käia. Miks on naine lihtsa vestluse vastu? Imelik… Kuid mis teha?

      Edasi istuti vaikides. Tom võttis laualt mingi vana ajakirja ja lehitses ajaviitseks seda. Möödus veerand tundi.

      Korraga avanes uks ja Kerstin tuli nende poole. Ta oli üksinda ja nägi üsna murelik välja. Nendeni jõudnud, viipas ta peaga tuldud ukse suunas:

      „Ta paneb end riidesse ja tuleb siis ise välja. Saangi teiega enne rääkida. Oh, kuidas ma nüüd alustangi… Vaatasin ta läbi ja rääkisin temaga. See ei näe hea välja… Pikaajaline stress ja lapseeas on ta põdenud astmat ja… Ühesõnaga, asi on selles, et tal on hüpoksia. Lisaks on ta väga närviline. Ma arvan, et tal on depressioon.” Kerstin vangutas murelikult pead.

      Anna tundis, et koridoriseinad hakkasid justkui liikuma, et seal seisjatele peale vajuda. Tema nägu muutus paugupealt murelikuks, silmad suurenesid:

      „Depressioon? Jah, selle üle ma isegi ei imesta…Aga…? Mis asi on hüpoksia? Nii sa vist ütlesid?”

      Arst vaikis viivu. Vaatas neile tõsise näoga otsa, enne kui seletas:

      „Jah. Hüpoksia. See on mitte päris haigus, vaid seisund, mis ilmneb hapniku puuduliku juurdevoolu tõttu loote kudedesse ning elunditesse. Monir on olnud stressis, väga suure pinge all. Lisaks olen ma täiesti kindel, et ta põeb depressiooni. See teeb asja veel hullemaks. Praegu näeb kahjuks nii välja, et see hapnikupuudus on vist juba jõudnud kahjustada lapse aju, sest loode ei näe kuigi elujõuline välja. Ma tahaks loota, et see on vale ennustus… et lihtsalt moment on selline pingeline ja et ma eksin… Kahjuks on hüpoksiaga niiviisi, et isegi kui sünnib terve laps ja esimesel aastal areneb ta nagu kõik teised, siis hiljem võib tekkida käitumisraskusi nagu pidurdamatus, paigalpüsimatus, kehv tähelepanuvõime. Midagi kindlat muidugi veel öelda ei saa, aga see tüdruk teeb mulle suurt muret. Tuleks teha mitmeid täiendavaid uuringuid.”

      Anna ega Tom ei jõudnud veel midagi vastata, kui uks uuesti avanes ja Monir naeratades nende poole tuli, alustades juba eemalt ootamatult elavalt:

      „Liigutab. Minu laps. Ma nägin teda telekast. Täitsa kohe liigutab!“ ning täiendas siis oma ülevoolavat rõõmu kõhklusega, „aga mitte kogu aeg.” Ta vaatas Kerstinile otsa. Too neelatas ja vastas rahulikult:

      „Monir, ka loode magab vahel. Aga, küll kõik saab korda!“

      Moniri silmad läksid suureks:

      „Misasi saab korda?“

      Anna sekkus kiiresti:

      „Ee… doktor pidas silmas seda, et mis edasi saab. Lapsega ja sinuga…“

      Tom vaikis, talle polnud veel selgeks saanud, mida see kõik tähendab, samal ajal kui Anna lisas:

      „Pole midagi, mille pärast sa muretsema peaksid! Mina hoolitsen kõige eest ja kõik saab korda! Küll sa näed, see on lubadus.“ Ta noogutas jutu kinnituseks Monirile.

      Kerstin pöördus Anna poole ja ütles vaikselt:

      „Me räägime hiljem pikemalt. Võibolla annab kohe lähemal ajal midagi korraldada, viia läbi täiendavad uuringud. Ma uurin kohe homme hommikul, millised on võimalused.” Ta astus Monirile lähemale:

      „Pea siis meeles, me kõik tahame sind aidata. Ei mingit stressi! Rahu ja rõõmus meel. See on põhiline. Kõik läheb hästi! Ja laps liigutab ju! Aga ma pean nüüd minema.” Ta lehvitas neile ja läks mööda koridori oma kabineti poole.

      Anna pani käe ümber Moniri õlgade ja nad hakkasid koos minema. Tom järgnes neile kerges segaduses olles. Tüdruk oli taas muutunud vaikseks ja mõtlikuks.

      „Muretseb, vaeseke… Pole ka ime!“ mõtles Anna endamisi, „kuulis ehk, mida me rääkisime? Tõenäoliselt püüab