Kuues sõrm. Helga Nõu

kaasa,” kiunus ta.

      „Ei, sa ei tule!

      „Ma tulen ikka!”

      „Siis ma löön sind,” ähvardas õde järgmise sammuna.

      „Ma ütlen emale!” pasundas poiss.

      Nii oli alati, alati! Iga kord, kui oli midagi tähtsat või toredat, rikkus Anari selle ära. Kui tulid tüdrukud Karina juurde mängima, ajas see jõle tattnina nende nukuasjad jalaga segamini või tiris neid endid juustest. Kui nad panid ukse vahepealt kinni, prõmmis ta jalaga vastu ust, kuni ema vahele tuli ja käskis ukse avada. Kui nad õue läksid, sihtis ta nende pihta ragulkaga. Ta oli paha, õel, kiuslik ja valelik. Karina vihkas oma venda.

*

      Sel aastal, kui Karina kümneseks sai, suvitasid nad vanaonu talus Peipsi ääres, ja seal toimus vist kõige häbistavam sündmus kogu tüdruku senises elus. Süüdi oli muidugi Anari. See oli küll poisikesetemp, aga Karinal läks kaua aega, et sellest üle saada. Seetõttu ei tahtnud ta ka kunagi hiljem enam vanaonu juurde sõita.

      Oli kuum ja põuane suvi. Naabertalus elas perekond kahe poisiga. Üks neist, Jüri, oli Karina vanune, teine paar aastat vanem. Karina kiikas pisut seda vanemat poissi (ta peab aga siin anonüümseks jääma, kuna Karina pärast mainitud juhtumit tema nime oma mälust ära kustutas). Poisid mõtlesid välja igasugust koerust ja Anari jõlkus ilmast ilma nende sabas.

      Ühel pärastlõunal korraldasid nad koos olümpiaadi. Osalesid Karina, Anari, naabripoisid ja veel ühe suvitaja viieaastane tütar Liisi. Joosti võidu, visati palli ning hüpati kaugust ja kõrgust. Oli hästi palav ilm ja Karinal oli seljas valge käisteta trikoosärk ja jalas lühikesed kummipaelaga kroogitud, punased valgete täppidega päevituspüksid. Poisid ja Liisi jooksid ringi palja ülakehaga.

      Küllap olid poisid lootnud kerget võitu, aga nende pettumuseks võitis Karina ülekaalukalt. Ta jooksis kõige kiiremini, viskas palli kõige kaugemale ja ületas endagi imestuseks kõige kõrgema tõkke. Vanem naabripoistest hüppas küll kaugemale, aga teda diskvalifitseeriti korduva üleastumise pärast. Poisid jäid õige mossi ja sosistasid midagi Anarile.

      Lõpuks tuli suur medalite jagamine. Karina ronis üles tabureti peale ja sai kolm papist kuldmedalit. Ta hoidis neid peos ja tõstis käed võidukalt üle pea. Selsamal hetkel hiilis aga Anari tema selja taha ja tõmbas järsu liigutusega Karina püksid koos aluspükstega kuni põlvedeni alla.

      Ja seal ta seisis, alasti ja palja häbemega, häbistatud ja kõikidele naerda, enne kui jõudis jälle püksid üles tirida. Naabripoisid naersid nagu koerad.

      Karina ei läinud järgnevatel päevadel enam toast välja ja nädal hiljem sõitsid nad linna tagasi. Ta pääses seega naabripoistest. Ainult vennast ei olnud pääsu.

*

      Karina oli kolmteist täis, kui ta esimest korda sügavalt armus. Viktor oli kõige ilusam poiss, keda ta elus oli näinud. Tal olid mustad kergelt lokkis juuksed, sirge nina ja puhtad näojooned, nagu rüütlil keskaegsel maalil, mis nende elutoas diivani kohal ripub. (Kui maal oleks ehtne, maksaks see pool miljonit, on isa öelnud.)

      Viktor käis juba kaheksandas. Ta muidugi endast nooremaid tüdrukuid ei vaadanud. Ei vaadanud ja nähtavasti ei näinudki. Kuidas see ometi võimalik oli? Karina nägi küll kõiki teisi, nii nooremaid kui vanemaid. Kas nad teda huvitasid, see oli iseasi.

      Nüüd tuli aga Anari mängu. (Oli ka esimene kord, kui sellest klutist kasu oli!) Nimelt käis Viktori noorem vend Janek Anariga ühes klassis ja pühapäeviti käisid nad koos mudellennuklubis. Nad lennutasid oma lennukeid vanal lennuväljal, mis asub mõned kilomeetrid linnast väljas. Isa viis Anari sinna autoga.

      Kord juhtus Karina päris kogemata kaasa sõitma, sest ta tahtis, et isa teda pärast sõbranna sünnipäevale sõidutaks. Oma hämmastuseks ja rõõmuks nägi ta, et mitte ainult Janek, vaid ka Viktor oli lennuhuviliste hulgas.

      Pärast seda hakkas Karina õige tihti, peaaegu igal pühapäeval, lennuväljal kaasas käima.

      „Mis sinul seal asja on?” küsis ema kahtlustavalt.

      „Meeldib,” vastas Karina ilma pikema seletuseta.

      Tema tõelist huvi ema muidugi ei teadnud. Ei teadnud vist keegi, peale Anari. Sest vend oli küll kiuslik ja paha, aga mitte rumal.

      Ega Karinagi ei olnud rumal. See, mis teda huvitas, jäi imekergesti meelde, kuna igavaid asju, nagu suurem osa kooliaineid, pidi ta vaevaga tuupima. Nüüd laenas ta raamatukogust kõik kättesaadavad lennualased raamatud ja õppis need pähe. Varsti teadis ta enam-vähem kõike, mis mudellennundusest teada oli. Ta küll ei ehitanud lennukeid ega lennutanud neid ise, aga ta oskas aerodünaamikat ja teadis lennukitüüpe ja mudeleid. Poisid imestasid ja kohtlesid teda aukartusega. Ka Viktor.

      Viimaks ometi oli ta saavutanud edu – Viktor pani teda tähele. Ta vaatas Karinale otsa ja ta silmades oli selge imetlus. Oli ikka nii, nagu Karina oli arvanud: poisid hindavad tarku tüdrukuid, mitte niisuguseid ajudeta kekutajaid-kõkutajaid.

      Sel kevadel oli ta õnnelik, nii õnnelik, kui keegi kolmeteistkümneaastaselt armunu olla saab. Õnn kestis mitu kuud, kaks või kolm või isegi neli, kui kaasa arvata pikad suvenädalad, mil Viktor oma perekonnaga maal suvitamas oli ja Karina tema järele igatses. Aga ka igatsus oli mingit sorti õnn, igatahes võrreldes tühjusega, mis pärast tuli.

      Tühjus on õnnetus ja see tabas Karinat sügisel, kui Viktor maalt tagasi tuli. Ka see oli Anari süü.

      Veel septembris käisid nad paar korda lennurajal, aga paaril viimasel korral puudus Viktor. Ega temaga ometi ei olnud midagi juhtunud? Koolis nägi Karina teda küll eemalt ja vilksamisi, aga seal polnud tal julgust poisi juurde minna, et aerodünaamikast rääkida. Muust ta nagu ei osanud ega julgenudki.

      Lõpuks, kui Viktor jälle järjekordselt lennurajalt puudus, päris Karina Janekilt venna kohta aru. Ta ei saanud aga selget vastust, ainult et Viktoril olevat muud teha, või umbes nii. Mis see muu nii tähtis sai olla?

      Mure kripeldas kuni ühe kolmapäevani, kui kopsatas valge kirjaümbrik postkasti ja ootas Karinat, kui ta koolist koju tuli. Kiri oli temale Viktorilt! Süda tagus, nii et tegi rinna sees haiget.

      Ma ei saanud pühapäeval tulla. Ma tahan sind näha. Tule Siili kohvikusse neljapäeval kl 5. Suudlen sind. Viktor.

      Kiri oli kirjutatud pastakaga joonelisele vihikupaberile ja käekiri oli kandiline ja konarlik, aga Karina meelest huvitav ja isikupärane. Midagi erilist pidi olema juhtunud, kuna Viktor kirjutas suudlustest. Lennurajal polnud nad veel kunagi nii kaugele jõudnud. See oli Karinale esimene armastusavaldus ja esimene armastuskiri!

      Ei tea, kas suurt õnne ongi kergem kanda kui õnnetust, sest ta ei saanud järgneva ööpäeva jooksul ei süüa ega magada ega koolitööle mõelda. Seepärast oli kindlasti hea, et hullustus kauem ei kestnud. Lõpp oli aga kohutav.

      Siili kohvik oli pisut luksuslikum kohtingupaik, kuhu just iga päev ei mindud. Tavalisemad olid näiteks Kohvikann või maksimarketi kohvik-baar, kus sai iseteeninduskorras ja odavalt kohvi, kooki ja kilepakendis võileibu osta. Siilis tuli aga ettekandjat oodata ja see protseduur maksis rohkem. Selle-eest sai siis soovi korral omaette, vaheseintega ja väänkasvudega eraldatud laua ääres istuda.

      Karina oli kohal juba kolmveerand viis. Kuna väljas oli vali tuul, mis tema vaevaga sätitud soengut rikkus, läks ta sisse ja pani aknaäärse laua kinni. Juhul kui Viktor kuskile varjatumasse kohta tahaks istuda, oli ju võimalus sinna ümber kolida.

      Ja Viktor tuligi varsti. Ta oli peaaegu täpne, kell oli ainult minut või paar üle viie … Aga ta tuli käsikäes ühe õudselt ülesmukitud kekutava-kõkutava blondiiniga. Nad möödusid Karinast, teda nägemata, ja kadusid kaugemale kohviku sisemusse.

      Karina suri.

      Aga veel enne, kui ta suri, sai ta aru, miks tema „armastuskiri” nii kandiliste ja kohmakate tähtedega oli kirjutatud. Akna taga piilusid naeru kihistades kaks vastikult tuttavat tüüpi: Janek ja Anari.

*

      Aasta hiljem jäi Anari haigeks. Algul ei teadnud keegi, mis tal viga oli. Väsimus ja peavalu ja tihti süda paha.