Kuues sõrm. Helga Nõu

Ta ei ole enam isegi päris kindel … Alles oli ta keset enneolematut seiklust, nüüd on see järsku kadunud ja kõik on nagu varem. Mis see oli? Pea on uimane, käsi marraskil ja verine põlv valutab. Püksipõlvel on suur poriplekk. On ülim aeg haiglasse sõita.

      6. Otsus

      Siin jälle mina, Karina. Vabandage, et mu jutt enne pooleli jäi, ma ei jõudnud kõike ära seletada. Rääkisin teiega viimati, kui istusin bussi peal, teel Tartusse, aga siis tulid hoopis muud asjad vahele.

      Juhtus niisugune loll asi, et komistasin ja kukkusin bussilt maha astudes. Põrutasin põlve ära ja lõin käe veriseks. Linnas sattusin kogemata ühte antikvariaati, kus ma varem polnud käinud. Muuseas, ega te pole kuulnud, kas Wilde’i kohvik on kinni pandud või kuskile mujale kolinud? Ei ole? Noh, ükskõik.

      Poemees seal äris oli väga šarmantne, aga temaga oli midagi kummalist, mille üle ma nüüd veel tagantjärele pead murran. Ta vaatas mind sellise tulise pilguga ja ta hingeõhku oli tunda kogu ruumis. Ta soovitas mulle ühte raamatut – oodake, räägin sellest otsekohe… Enne tahan veel öelda, et siis, kui hakkasin ära minema, nägin, et tal oli otsaesisel kaks muhku ja et oli midagi imelikku ta kätega, ma ainult ei saanud aru, mis see oli. Nüüd tagantjärele tuli mul ettekujutus, et tal oli kummalgi käel kuus sõrme… Ah, see oli lihtsalt loll mõte. Oli natuke hämar ja küllap nägin valesti.

      Igatahes leidsin ühe väga laheda raamatu ja tahtsin selle osta. Siis tuli aga üks õudselt nahaalne kutt, ise invaliid ja ratastoolis. Ta karjus, et raamat olevat temale lubatud ja rabas selle minu käest ära. Nüüd mõtlen küll, et ma oleks ehk saanud selle väevõimuga tagasi rebida, kui ma tõesti oleks püüdnud. Aga ma ei saanud kuidagi vigast inimest lükata või temaga kaklema hakata, see oli võimatu. Pealegi arvasin, et on aus mäng, et poemees selgitab asja ära, sest ta oli ju mulle lubanud. Tema aga andis sellele kaabakale alla ega teinud minust enam väljagi. See kutt maksis talle muidugi rohkem, kui minul oli välja panna.

      Lõpptulemusena jäin raamatust ilma, aga kasu oli mul sellest ikkagi. Olin jõudnud seda natuke lehitseda ja mõned asjad jäid meelde. See juhtis mind nagu uuele teele ja pani mind asjadest aru saama. Sõitsin küll siia, haiglasse, nagu kokku lepitud, aga kui kogu olukorra veel kord läbi mõtlesin, jõudsin selgusele, et ongi nii, nagu raamatus seisab. Niisiis olen otsustanud, et kaon siit täna õhtul. Põgenen.

      Ma ei kavatse enam kellegi teisega arvestada. Mõtlen iseendale ja teen nagu minule endale on kõige parem. Keegi teine niikuinii ei hooli minust ja mind kasutatakse ainult ära.

      Ärge püüdke nüüd ka teie mind mõjutada ja vastupidises veenda, sest ma olen põhjalikult järele mõelnud ja tean, mida ma teen. Et te minust väga pahasti ei mõtleks, tahan siiski veel mõnda asja selgitada.

      Minu perekond on mind alatult alt vedanud. Keegi ei armasta mind. Ei mu ema ega isa ja ammugi mitte mu vend, kes on mind eluaeg kiusanud. Miks peaksin nüüd mina ennast ohverdama? Nad vedasid mind alt sellega, et teesklesid äkki armastust ja andsid mõista, et see jätkuks, kui lasen endast tüki välja lõigata.

      Oleksin pidanud aru saama, et armastust ei saa osta, ka mitte oma kehaga. Et armastus kas on või ei ole. Kui seda algusest peale oleks olnud, öelge, kas oleksid nad mind siis kolmeaastasena kaheks aastaks tädi Ilmi juurde elama saatnud, selleks, et ma tüliks ees ei oleks, kui ema oma ülikooliõpingud tahtis lõpetada? Anari võis ema juurde jääda küll, ehkki ta oli väiksem ja veel tülikam. Kas suudate ette kujutada, et teie ema annaks teid ära oma õele? Mind andis mu ema ära ja seda ma ei saa talle andeks anda. Kui ma kahe aasta pärast tagasi võisin tulla, oli liiga hilja.

      Ja nüüd, ühel õhtul kolm nädalat tagasi, olid nad sõjaplaani kavalalt välja mõelnud ja valmis kavandanud, oli ainult vaja mind lõksu meelitada. See õnnestus neil suurepäraselt. Söödaks olid nad välja toonud perekonnaalbumid ja me vaatasime pilte sellest ajast, kui olin väike. Igal pool olin ma ema süles ja isa hüpitas mind põlve peal. Kuskil ei olnud pilte tädi Ilmist. Kuskilt ei paistnud välja need kaks aastat, kui nad mind endale ei tahtnud. Sulasin vist otsekohe.

      Lisaks sellele istusime laua äärde ja nad olid ostnud sellise kreemi ja pähklitega šokolaaditordi, mis mulle eriti maitseb. Seda poleks tarviski olnudki, nad oleksid võinud oma viiskümmend kuus krooni kokku hoida! Küünlad põlesid ja me istusime kolmekesi, nii nagu me kunagi varem polnud istunud, vähemalt ma ei mäleta. Isa ja ema olid tõsiste nägudega ja mulle kippusid kangesti pisarad silma. Südames oli selline kirjeldamatult soe ja hea tunne, et ometi kord oleme perekond ja hoiame kokku.

      Ja seda nad kasutasid ära!

      „Inimesel on kõigest üleküllus,” seletas isa. „Kahte neeru pole kellelgi vaja, ühega saab väga hästi hakkama.”

      „Eks ju, kallike?” ütles ema ja võttis mu ümbert kinni.

      Ma ei mäleta, et ta mind kunagi varem kallikeseks oleks nimetanud. Isa loomulikult ammugi mitte. Ja nad mõlemad kallistasid mind. Meie peres ei avaldata peaaegu kunagi kehalist õrnust, ma pole sellega harjunud. Öeldakse ainult, et „Jumal armastab sind”, see on kõik. Aga nüüd, kui on vaja minust tükke välja lõigata, siis olin „kallike” ja mind kallistati. Kas see pole võlts?

      Saan sellest aru alles nüüd. Siis aga langesin magusate sõnade ees. Tahtsin nii väga, et nad mind armastaks.

      „Meie tubli tütar,” ütles isa uhkelt ja pani mulle dokumendi nina alla. „Kirjuta oma nimi siia, ainult igaks juhuks! Juhul kui vaja läheks,” lisas ta.

      Ja ma kirjutasingi oma nime alla. Õigupoolest ei ole minu kui alaealise allkiri juriidiliselt siduv, sain nüüd teada. On isa ja ema allkirjad, mis loevad, minult on ainult nõusolek. Või mis nõusolek! Mulle ei antud üldse aega mõtlemiseks. Sõnades kuuldus kõik nii lihtne, et ainult üks „väike-väike” operatsioon. Pannakse magama, valu ei tunne, pärast ärkad üles ja kõik on korras.

      Kõige lõpuks nad kallistasid mind veel ja ma nutsin natuke. Aga ma loll ei nutnud hirmust, vaid rõõmust. Oh ma narr! (Aga siis ma muidugi veel ei teadnud seda, mida ma täna teada sain: et armastust, peale enesearmastuse, ei olegi olemas.)

      Noh nüüd te siis teate ja ma ütlen ka teile adjöö ja good-bye. Võib-olla saate minust nüüd paremini aru. Aga kui ei saa, siis loodan, et ma teie ilusaid unenägusid ei sega.

      Lugupidamisega

      Karina Viir

      Lepaste Keskkooli 9. klassi õpilane

      7. Anari

      „Vaata nüüd oma väikese venna järele!” hüüdis ema, enne kui ta ukse enda järel kinni tõmbas. Tal oli vaja kas poodi või postkontorisse minna või muid tähtsaid asju ajada.

      Karina oli kaheksa-aastane ja Ly ootas teda õues. Just sel päeval oli tüdrukutel tähtis asi ees. Nad tahtsid salaja naabrimaja pööningule ronida, et seal keelatud ajakirju vaadata. Kord varem oli ka Anari kaasa tulnud, aga tuppa jõudes kitus see tatikas otsekohe emale: „Tädidel oli perses pragu, aga seda ei tohi öelda, see on saladus.” Karina näpistas teda selle eest käsivarrest ja sai emalt veelgi rohkem pragada. Edaspidi aga ei võtnud tüdrukud enam Anarit oma uurimisretketele kaasa.

      Seekord oli Lyga kokku lepitud, et nad lähevad pööningule koos Taunoga, kes käis juba neljandas ja oli Ly tädipoeg. Parajasti oli poiss oma emaga nende pool külas. Ly rääkis, et kord varem, kui nad kuskil maal olid, kutsus Tauno teda endaga puukuuri ja näitas nokut.

      Mõtle, äkki kavatses Tauno ka seekord näidata! Ta oli juba suur poiss ja võis teha äraarvamatuid asju. Karinale tuli ainult ettekujutusest kramp kõhtu. Nüüd aga ähvardasid lootused luhta minna, kuna teda pandi oma vennaraiska valvama. Ta pidi alati kõigest põnevast ilma jääma! Kes teab, millal Tauno järgmine kord nende majja tuleb, või kas ta enam üldse kunagi tuleb.

      „Sa ootad toas, eks?” ütles ta Anarile. „Ma tulen varsti tagasi.”

      Vend aga raputas pead ja vaatas talle kiuslikult otsa:

      „Ei