Külma lapsed. Jack London

kõige selle põhjustaja, keda esmalt oli põhjalikult nüpeldanud tema ema Hooniah ja siis isa Bawn, ulgus rannas kummuli lebava suure kaitsva kanuu all ja vaatas maailmale üsna pessimistliku pilguga.

      olukorra tegi veelgi hullemaks asjaolu, et Scundoo, šamaan, oli põlu all ja nii ei saanud kurjategija leidmisel tema läbiproovitud loitsudele loota. Sellest oli nüüd kuu aega möödas, kui ta oli lubanud mõõdukat lõunatuult, et hõim saaks reisida Tonkinisse potlatšile, kus Taku Jim pidi laiali jagama kahekümne aasta jooksul kogutud vara. Aga kui see päev saabus, puhus kibe põhjatuul ja kolmest kanuust, mis riskisid teele asuda, uppus üks avamerel ja kaks ülejäänut peksti vastu kaljusid puruks ja üks laps uppus. Scundoo ise seletas, et olevat tõmmanud vale koti nöörist, et see oli äpardus, kuid inimesed ei võtnud teda kuulda. Tema uksele toodavad annetused liha, kala ja nahkade näol lakkasid ja nüüd mossitas ta oma hütis, kibedas kahetsuses paastudes – vähemalt nii arvas rahvas. Tegelikult aga sõi ta hoolikalt varutud tagavaradest rikkalikult ja mõtiskles pööbli heitliku meele üle.

      Hooniah’ tekid olid kadunud. Need olid olnud head tekid, imepäraselt paksud ja soojad, ning naise uhkus nende üle oli seda suurem, et ta oli saanud need nii odavalt. Ty-Kwan ülejärgmisest külast oli olnud rumal, kui neist nii lihtsalt loobus. Hooniah ei teadnud muidugi, et need olid mõrvatud inglase tekid, kelle kadumise järel Ühendriikide kutter mõnda aega piki rannikut luuras, samal ajal kui sealt vette lastud paadid salajastes abajates puhkisid ja turtsusid. Kuna Hooniah ei teadnud, et Ty-Kwan oli tahtnud tekkidest kiiruga lahti saada, et tema enda rahvas ei peaks valitsusele aru andma, oli naise uhkus kõigutamatu. Ja kuna teised naised Hooniah’t kadestasid, ei olnud tema uhkusel otsa ega äärt, kuni see täitis kogu küla ja valgus sealt piki Alaska rannikut dutch Harborist St Mary’ni. Hooniah’ tootemit oli hakatud õiglaselt ülistama ja tema nimi oli kõikide huulil, kus iganes inimesed kalastasid või pidutsesid, ja seda kõike tänu tekkidele ja nende imepärasele paksusele ja soojusele. See, kuidas tekid kadusid, oli kõige mõistatuslikum sündmus üldse.

      «Ma ainult riputasin need maja külgseina äärde päikese kätte,» seletas Hooniah juba tuhandendat korda oma tlingiti hõimu õdedele. «Ma ainult riputasin need üles ja keerasin selja, sest di Ya, taignavaras ja palja jahu söödik, just see ta on, oli pea suurde raudpotti toppinud ja sinna kummuli kinni jäänud, jalad vehklemas nagu puuoksad tuule käes. Ja ma ei teinudki muud, kui kiskusin ta sealt välja ja toksasin paar korda peaga vastu ust, et tema arunatukest värskendada, ja, oh häda, tekke polnud enam!»

      «Tekke polnud enam!» kordasid naised aukartlikul sosinal.

      «Suur kahju,» ütles üks. «Pole enne selliseid tekke nähtud,» lisas teine. «Meil on su kaotuse pärast kahju, Hooniah,» lausus kolmas.

      Tegelikult olid kõik naised südames rõõmsad, et need talumatud, lahkarvamusi põhjustanud tekid läinud olid. «Ma ainult riputasin need päikese kätte,» alustas Hooniah tuhande esimest korda.

      «Jaa-jah,» tegi Bawn suu tüdinult lahti. «Külas ei olnud teistest küladest ühtegi keelepeksjat. Mistõttu on selge, et tekkidele pani ebaõiglaselt käpa peale keegi meie enda hõimust.»

      «Kes see võiks olla, oo Bawn?» pärisid naised nördinult kooris. «Kes võis seda teha?»

      «Või on siin nõidus mängus,» jätkas Bawn üsna rahulikult, kuigi heitis enne naiste nägudele vargsi pilgu.

      «Nõidus!» Juba ainuüksi pelutava sõna mainimisel vaibusid naiste hääled ja nad vaatasid üksteisele kartlikult otsa.

      «Jah,» kinnitas Hooniah ja tema loomuse varjatud õelus välgatas hetkelises võidurõõmus. «Klok-No-Tonile saadeti sõna ja tugevad mõlad. Pealelõunase tõusuga on ta siin.»

      Väike salk pudenes laiali ja küla üle laskus hirm. Kõikidest õnnetustest oli nõidus see kõige kohutavam. Raskesti mõistetavate ja silmale nähtamatute asjadega suutsid toime tulla vaid šamaanid ja ükski mees, naine ega laps ei võinud kuni katsumuse hetkeni teada, kas tema hing oli kurivaimude küüsis või mitte. Kõikidest šamaanidest oli naaberkülas elav Klok-No-Ton see kõige hirmsam. Keegi teine ei leidnud rohkem kurje vaime kui tema, keegi teine ei katsunud oma ohvreid hirmuäratavamate piinadega kui tema. Ükskord leidis ta isegi kurivaimu kolmekuuse imiku sees elutsemas… ühe iseäranis kangekaelse kurivaimu, keda õnnestus välja ajada alles pärast seda, kui imik oli nädala jagu okastel ja kibuvitstel lamanud. Surnukeha visati pärast seda merre, kuid lained tõid selle ikka ja jälle nagu külale pandud needuse randa tagasi ja needus ei taandunudki enne, kui kaks tugevat meest mõõna ajal välja sõitsid ja ta uputasid.

      Ja nüüd oli Hooniah saatnud sellesama Klok-No-Toni järele. oleks parem olnud, kui Scundoo, nende oma šamaan, poleks häbisse sattunud, sest tema moodused olid palju leebemad ja oli temagi kord ajanud kaks kurivaimu välja mehest, kes hiljem sigitas seitse tervet last. Aga Klok-No-Ton! Külaelanikud judisesid talle mõeldes kohutavas eelaimduses ja igaüks tundis end olevat süüdistavate pilkude keskpunktis ja igaüks vaatas omakorda süüdistavalt oma seltsilisi – viimne kui üks, välja arvatud Sime, aga Sime oligi üks irvhammas, kelle kohutav lõpp oli ette määratud vääramatusega, mida tema edu ei suutnud kõigutada.

      «Ha-ha-haa!» naeris Sime. «Kurivaimud ja Klok-No-Ton! Temast suuremat kurivaimu ei ole tlingiti maal leida.»

      «Sina lollpea! Ta on võluväe ja loitsuga juba siiapoole teel, nii et taltsuta oma keelt või muidu langeb su peale kurjus ja sinu päevad siin maal on loetud!»

      Nii rääkis La-lah, keda tunti ka Tüssajana, kuid Sime naeris põlglikult.

      «Mina olen Sime, kes ei ole harjunud kartma ega tunne hirmu pimeduse ees. Ma olen tugev mees nagu mu isagi enne mind ja minu pea on selge. Ei sina ega mina pole näinud oma silmaga neid tundmatuid kurje asju…»

      «Aga Scundoo on näinud,» vastas La-lah. «Ja samuti on näinud Klok-No-Ton. Seda me teame.»

      «Kust sina tead, et on, sa tohman?» kõmistas Sime ja üles keev veri värvis ta tugeva pullikaela tumedaks.

      «Nad on ise öelnud.»

      Sime norsatas. «Šamaan on ainult inimene. Kas tema sõnad ei või olla valskust täis nagu sinul ja minul? Päh, päh ja veel kord päh! Ja niipalju sinu šamaanidest ja sinu šamaanide kurivaimudest! Vot nii ja nii!»

      Sõrmi paremale ja vasakule nipsutades sammus Sime pealtvaatajate vahelt läbi, kes talle üliagaralt ja hirmunult teed andsid.

      «Hea kalastaja ja tugev kütt, aga õelust täis,» ütles üks.

      «ometi läheb tal hästi,» mõtiskles teine.

      «Mistõttu ole sinagi õel ja sul läheb ka hästi,» viskas Sime üle õla. «Kui kõik oleksid õelad, poleks šamaane vajagi. Päh! Te pimedust-kartvad-lapsed!»