Külma lapsed. Jack London

nägu omandas stoilise ilme. «oh, ei tea. Vähemalt on nad siiras rahvas ja elavad oma tõekspidamiste järgi. Ja nad on hämmastavalt lihtsakoelised. Neis puudub igasugune komplitseeritus, viimasel kui ühel emotsioonil ei ole tuhat ja üks keerukat alltooniga tagajärge. Nad armastavad, kardavad ja vihkavad ning neid saab vihastada ja rõõmustada üldteada ja tavapärastel alustel, milles ei saa eksida. Elu võib metsik ju olla, aga vähemalt on seda lihtne elada. Pole mingit lipitsemist ega flirtimist. Kui sa naisele meeldid, ei häbene ta seda sulle öelda. Kui naine sind vihkab, teeb ta selle teatavaks, ja kui sul siis tekib tahtmine, võid talle peksa anda, aga iva on selles, et ta teab täpselt, mida sa sellega mõtled, ja sina tead, mida tema mõtleb. Ei mingeid eksitusi ega arusaamatusi. Pärast tsivilisatsiooni tujukat palavikulisust on sel oma võlu. Mõistad?»

      «Ei, see on päris hea elu,» jätkas ta pärast pausi, «minu jaoks piisavalt hea ja ma kavatsen selle juurde jääda.»

      Van Brunt langetas mõtlikult pea ja vaevumärgatav muie mängles ta huultel. Ei mingit lipitsemist, flirtimist ega arusaamatusi. Ka Fairfax elab seda, et Emily Southwaithe eksikombel karu küüniste vahele sattus, üsna rängalt üle, mõtles ta. Pealegi ei olnud Carlton Southwaithe üldsegi mitte kehva sorti karu.

      «Aga sa tuled ju minuga kaasa,» sõnas Van Brunt kaalutlevalt.

      «Ei tule.»

      «Tuled küll.»

      «Ma ju ütlesin, et siin on lihtne elada.» Fairfaxi jutt oli otsusekindel. «Ma saan kõigest aru ja kõik saavad minust aru. Suvi ja talv vahelduvad nagu aialippide vahelt välkuv päike, aastaajad vahelduvad valguse ja varju hägus ja aeg libiseb mööda ja elu libiseb mööda ja siis… üks kaeblus metsas ja ongi pimedus. Kuula!»

      Ta tõstis käe ning naise hõbedane leinalõng tõusis läbi vaikuse ja rahu ülespoole. Mahedalt ühines Fairfax naise kaebega.

      «o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a-ha-aa-a-a, o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a,» laulis ta. «Kuuled sa seda? Kas mõistad? Naise leina? Matuselaulu? Minu esiisade kombe järgi seatud valgete juuste tähendust? Tahumatus toreduses mulle ümber mähitud loomanahkade ja mu kõrval lebava jahioda tähendust? Ja kes ütleb, et nii ei ole õige?»

      Van Brunt vaatas teda rahulikult. «Fairfax, sa oled üks pagana tobu. Mehe murdmiseks on küllalt viiest siinsest aastast, aga sind on need haigeks teinud, peaaegu tapnud. Pealegi on Carlton Southwaithe surnud.»

      Van Brunt toppis piipu ja süütas selle, ise samal ajal kavalalt, peaaegu professionaalse huviga teist jälgides. Hetkeks välgatas Fairfaxi silmis miski, tema käed tõmbusid rusikasse ja ta tõusis poolenisti püsti, kuid siis lihased lõtvusid ja ta näis millegi üle juurdlevat. Michael, kaaskonna kokk, andis märku, et toit on valmis, kuid Van Brunt käskis vastu viibates viivitada. õhk oli vaikusest raske ja Van Brunt süüvis metsalõhnadesse – pehkivate ja kõdunevate taimede lehka, männikäbide ja okaste vaigusesse hõngu ja paljude laagrilõkete aromaatsesse hingusse. Kaks korda vaatas Fairfax midagi ütlemata üles ning sõnas siis:

      «Ja… Emily…?»

      «Kolm aastat lesk, ikka veel lesk.»

      Nende üle laskus uus vaikus, mille lõpuks katkestas naiivselt naeratav Fairfax. «Ma arvan, et sul on õigus, Van Brunt. Ma tulen kaasa.»

      «Ma teadsin seda.» Van Brunt pani käe Fairfaxile õlale. «Ei või muidugi iial teada, aga mulle tundub… tema olukorras… talle on ettepanekuid tehtud küll…»

      «Millal te teele asute?» segas Fairfax vahele.

      «Niipea, kui mehed on veidi magada saanud. Mis tuletabki mulle meelde, et Michael saab varsti juba tigedaks. Läki sööma.»

      Pärast õhtusööki, kui kriid ja karusnahavedajad olid end tekkidesse mähkinud ja norskasid, viivlesid kaks meest hääbuva lõkke ääres. Neil oli palju, millest rääkida – sõdadest ja poliitikast ja avastusretkedest, inimeste tegemistest ja aset leidnud sündmustest, ühistest sõpradest, abiellunutest ja manalasse varisenutest – viis aastat ajalugu, mille järele Fairfax janunes.

      «Nii et Hispaania laevastik löödi Santiago all tagasi,» rääkis Van Brunt parajasti, kui üks noor naine ilmus tema ette ja jäi Fairfaxi kõrvale seisma. Naine vaatas Fairfaxile vilksamisi otsa ja pööras siis rahutu pilgu Van Bruntile.

      «Pealik Tantlatchi tütar, omamoodi printsess,» selgitas Fairfax ehtsalt punastades. «Lühidalt öeldes, üks nendest peibutistest, millega mind siia jääma sunniti. Thom, see on Van Brunt, minu sõber.»

      Van Brunt sirutas käe välja, kuid naine säilitas jäiga seisangu, mis oli kooskõlas tema üldise hoiakuga. Ükski kortsuke tema näos ei mahenenud, ükski näojoon ei lõdvestunud. Ta vaatas Van Brantile läbitungival, küsival ja uurival pilgul otse silma.

      «Ega ta sest suurt taipa,» naeris Fairfax. «See oli tema esimene seltskondlik tutvustamine, muide. Aga mida sa rääkisidki Hispaania laevastiku purustamisest Santiago all?»

      Thom kükitas oma mehe kõrvale maha, jäädes liikumatuks kui pronkskuju, ainult tema uuriv pilk sähvis lakkamatult näolt näole. Ja sedamööda, kuidas Avery Van Brunt muudkui rääkis ja rääkis, tundis ta, kuidas ta selle tumma ainitise pilgu all närviliseks muutub. Keset kõige elavamat lahingukirjeldust sai ta ootamatult teadlikuks teda puurivatest mustadest silmadest, tema keel vääratas ja ta hakkas kogelema, kuni leidis taas rütmi ja sai jätkata. Fairfax, käed ümber põlvede, piip kustunud ja üdini kaasa haaratud, kannustas Van Brunti, kui too viivitas, ning manas taas silme ette pilti maailmast, mida oli uskunud unustanud olevat.

      Möödus tund, siis teine ning lõpuks ajas Fairfax end vastumeelselt jalule.

      «Cronje aeti siis lõksu, mis? oota üks moment, kuni ma Tantlatchi juures ära käin. Ta tahab sind näha ja ma korraldan sulle kohtumise pärast hommikusööki. Nii sobib, eks ju?»

      Fairfax kadus mändide vahele ja Van Brunt leidis end vahtimas Thomi soojadesse silmadesse. Viis aastat, mõtiskles ta, ja naine ei saa praegu olla palju üle kahekümne. Imetlusväärne olend.

      Eskimona peaks tal olema väike lame nina, aga vaata, see ei ole lai ega lame, vaid ehtne kongnina, millel on peenelt ja tundlikult vormitud sõõrmed nagu mis tahes valget tõugu elegantsel daamil… võid kindel olla, Avery Van Brunt, temas on indiaani verd. Ja ära pabista, Avery Van Brunt, ta ei pane sind nahka; ta on kõigest naine, olgugi et nägus selline. Pigem idamaine kui aborigeenne. Silmad on suured ja parajalt lahus, vaid veidi mongolite moodi viltused. Thom, sa oled anomaalia. Isegi kui su isa on kohaliku rahva hulgast, mõjud sa siin, eskimote hulgas, kohatuna. Kust on pärit su ema? Või vanaema? Jah, Thom, mu kullake, sa oled iludus, jäiseks külmunud väike iludus, kelle soontes voolab Alaska laava, ja ära vaata mind, palun, niimoodi.

      Van Brunt naeris ja tõusis. Naise pealekäiv pilk ajas teda segadusse. Üks koer luusis toidukottide ümber. Ta ajab koera minema ja enne, kui Fairfax tagasi jõuab, paneb kotid ohutusse kohta. Kuid Thom tõkestas tal käega tee ja tõusis mehega silmitsi jäädes püsti.

      «Sina?» sõnas ta Arktikas kõneldavas keeles, mis erineb Gröönimaast Point Barrow’ni vähe. «Sina?»

      Ja kiirelt näole tekkinud väljendusrikas ilme nõudis vastust kõigele, mida ta sõnaga «sina» teada tahtis – põhjust, miks mees üldse olemas oli, põhjust, miks mees seal oli, mehe suhteid tema abikaasaga… kõike.

      «Vend,» vastas Van Brunt samas keeles, tehes laia viipe lõuna suunas. «Vennad oleme meie, sinu mees ja mina.»

      Naine raputas pead. «Ei ole hea, kui sa siin oled.»

      «Magan ühe une ja siis ma lahkun.»

      «Aga minu mees?» nõudis naine närvilise innukusega.

      Van Brunt kehitas õlgu. Ta oli teadlik sellest teatavast salajasest häbist, umbisikulist laadi häbist ja vihast Fairfaxi vastu. Ja noort metslast niimoodi vaadates tundis ta, kuidas veri sooja palanguna näkku tõusis. See oli ju kõigest naine. Ei midagi enamat… üks naine. Jälle see sama tülgastav lugu, ikka ja jälle, sama vana kui Eeva ja sama noor kui viimati puhkenud armutuli.

      «Minu mees! Minu mees! Minu mees!» korrutas naine ägedalt, nägu kirglikult