Külma lapsed. Jack London

p>

      Kui võtad ette kurnava teekonna viimastest väetitest puudest ja hajali tihnikutest kaugemale, Ahermaa südamesse, kus kitsit Põhjalat peetakse eriti trotslikuks, võid leida laiuvaid metsi ja lahkeid tasandikke. Kuid maailm on neid alles avastamas. Maadeuurijad on aeg-ajalt läinud neid tundma õppima, kuid keegi pole naasnud, et oma rännakuist rääkida.

      Ahermaa – jah, see on Arktika kõnnumaa, Polaarjoone kõrb, muskusveiste ja lahjade huntide troostitu ja käre kodu. Puudeta ja rõõmutu, hõreda sambla ja samblikuga vaevu kaetud ja üldsegi mitte kutsuv – just sellisena Avery Van Brunt ta leidiski. Vähemalt sellisena nägi Van Brunt Ahermaad seni, kuni tungis aladele, mida kaartidel tähistati tühjade valgete laikudega, ning sattus kujuteldamatult lopsakatele kuusemetsadele ja tundmatutele eskimohõimudele. Ta kavatses need tühjad valged laigud kaartidelt ära kaotada – ja seeläbi kuulsaks saada –, joonistades nende asemele mäeahelikke, langatusi, nõgusid ja looklevaid jõesänge tähistavaid musti tingmärke, ning üha kasvava naudinguga mõtiskles ta võimalusele avastada uusi metsavööndeid ja põliselanike külasid.

      Avery Van Brunt ehk professor A. Van Brunt Geoloogiakeskusest, nagu kõlas tema täielik tiitel, oli ekspeditsiooni tähtsuselt teine mees ja esimene mees alam-ekspeditsioonis, mida ta oli juhtinud umbes pool tuhat miili mööda Theloni üht harujõge ülesvoolu ning mille eesotsas ta oli kohe jõudmas ühte neist avastamata küladest. Tema selja taga rühkisid vaevaliselt kaheksa meest, kaks neist Prantsuse-Kanada karusnahavedajad ja ülejäänud tursked Manitoba krii-indiaanlased. Van Bruntis voolas ainsana tõeline saksi veri, rahvuse traditsioonide kohaselt soontes vemmeldamas. Clive ja Hastings, drake ja Raleigh, Hengest ja Horsa, kõik nad sammusid koos temaga. Esimesena omasuguste seas oli ta astumas sellesse üksikusse Põhjamaa külakesse ja see mõte tekitas temas üleva, isegi joovastava tunde ning tagatulijad panid tähele, kuidas väsimus tema jalgadest kadus ja samm märkamatult kiirenes.

      Küla voolas inimestest tühjaks, kui kirev rahvahulk talle vastu valgus, vibusid ja odasid ähvardavalt käes hoidvad mehed esirinnas ning pelglikult tammuvad naised ja lapsed tagapool.

      Van Brunt tõstis parema käe, tegi üldtuntud rahumärgi, mida mõistavad kõik rahvad, ja külaelanikud vastasid sama rahumeelselt. Kuid siis tormas Van Brunti meelehärmiks välja üks nahkadesse riietatud mees ning sirutas käe tuttavliku «terega» ette. Mees oli habetunud, ta põskede ja otsmiku toon varieerus pronksist vasepruunini, kuid Van Brunt tundis temas ära omasuguse.

      «Kes sa oled?» küsis ta väljasirutatud käest haarates. «Andrée?»

      «Kes on Andrée?» küsis mees vastu.

      Van Brunt vaatas teda tähelepanelikumalt. «Püha Jüri nimel, sa oled siin päris kaua olnud.»

      «Viis aastat,» vastas mees, väike uhkusetuluke silmis. «Aga tule edasi, vestleme.»

      «Las nad teevad laagri minu telgi kõrvale,» sõnas ta vastuseks Van Brunti pilgule, mille too oma kaaskonnale heitis. «Vana Tantlatch hoolitseb nende eest. Läki.»

      Ta asus pikkade sammudega teele läbi küla, Van Brunt kannul.

      Põdranahast telgid paiknesid ebakorrapäraselt, nagu maapind seda lubas. Van Brunt lasi treenitud pilgul neist üle käia ning arvutas.

      «Kakssada, kui lapsi mitte arvestada,» tegi ta kokkuvõtte.

      Mees noogutas. «Umbes niipalju jah. Siin ma siis elangi, teistest veidi eemal – rohkem privaatsust ja nii edasi, saad aru küll. Istu. Kui su mehed toidu valmis saavad, söön koos teiega. olen tee maitse juba unustanud… Viis aastat ja ei ühtegi lonksu, isegi lõhna pole tundnud… Tubakat on?.. Aa, tänan, aga piipu? Suurepärane. Nüüd veel üks tikk ja siis vaatame, ega tubakas ole oma võlu kaotanud.»

      Mees tõmbas metsamehele omase hoolikusega tikku, vaatas kiindunult selle tärkavat leeki, nagu oleks see maailmas viimane, ning tõmbas siis esimese mahvi. Ta hoidis hinge veidi aega mõtlikult kinni, ajas siis huuled torru ning puhus suitsu aeglaselt ja hellitavalt välja. Tahapoole nõjatudes näis ta näoilme mahenevat ja pilk veidi ähmastuvat. Mees ohkas päratu rahuloluga sügavalt ja õnnelikult ning ütles siis ootamatult:

      «Issand jumal! Küll see maitseb hästi!»

      Van Brunt noogutas kaastundlikult. «Viis aastat, ütled sa?»

      «Viis aastat.» Mees ohkas uuesti. «Ja sina, nagu ma oletan, oled loomulikult uudishimulik ja tahad sellest kuulda, on ju see piisavalt kummaline olukord ja nii edasi. Ega siin polegi midagi erilist. Tulin Edmontonist muskusveiste jälgedes ja nagu Pike’il ja kõikidel neil ülejäänutel, oli minulgi ebaõnne, ainult et mina kaotasin kaaskonna ja varustuse. Nälg, vintsutused, tavaline lugu, tead küll. Ainus ellujäänu ja nii edasi, kuni lõpuks jõudsin käpuli roomates siia Tantlatchi juurde.»

      «Viis aastat,» pomises Van Brunt mõtlikult, nagu otsiks midagi mälusopist.

      «Veebruaris sai viis aastat. Mai alguses ületasin Suure orjajärve…»

      «Siis sa oled ju… Fairfax?» segas Van Brunt vahele.

      Mees noogutas.

      «Las ma tuletan meelde… John, sinu nimi on John Fairfax.»

      «Kust sa teadsid?» päris Fairfax laisalt, pooleldi mattudes vaikses õhus ülespoole keerlevatesse suitsuspiraalidesse.

      «omal ajal kirjutasid lehed sust palju. Prevanche…»

      «Prevanche!» Fairfax ajas end ootamatult erksana sirgeks. «Ta jäi ju Suitsumägedes kadunuks.»

      «Jah, aga ta pääses terve nahaga ja jõudis tagasi.»

      Fairfax nõjatus uuesti tahapoole ja jätkas suitsuspiraalide puhumist. «Mul on hea meel seda kuulda,» tähendas ta mõtisklevalt. «Prevanche, vaene vennike, oli norija-tüüp, kui tal tekkisid pearihmade kohta oma ideed. Nii et ta pääses terve nahaga? Nojah, mul on hea meel.»

      Viis aastat… see sõnapaar kummitas ikka ja jälle Van Brunti mõtteid ja miskipärast kerkis ta silme ette Emily Southwaithe’i nägu, omandades üha selgeimaid jooni. Viis aastat… Metslindude kolmnurk kluugutas madalal pea kohal, kuid pöördus siis laagrit märgates kiirelt põhja poole ja kadus hõõguvasse päikesesse. Van Brunt ei saanud neile järgneda. Ta tõmbas taskust uuri. oli tund üle südaöö. Põhjakaare pilved hõõgusid verevalt ja tumepunased kiired tungisid lõunasse, süüdates sünged metsad oma ereda kiirgusega. õhk oli hingetult tüüne, ükski okas ei liikunud ja vähimadki laagrihääled olid eristatavad ja selged kui pasunahüüd. Kriid ja karusnahavedajad tunnetasid hetke pühalikkust ja rääkisid uneleval poolsosinal pomisedes ning kokk summutas alateadlikult pottide ja pannide kolinat. Kusagil nuttis laps ja metsa sügavusest kerkis hõbedase lõngana naiserahva kaeblik leelutus:

      «o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a-ha-aa-a-a, o-o-o-o-o-o-a-haa-ha-a.»

      Van Bruntist käis judin üle, mispeale ta energiliselt käeselgi hõõrus.

      «Nii et nad lõid mulle kui hukkunule käega?» küsis kaaslane aeglaselt.

      «Nojah, kui sa tagasi ei tulnud, su sõbrad…»

      «Unustasid mu jalamaid.» Fairfax naeris kalgilt ja väljakutsuvalt.

      «Miks sa tagasi ei tulnud?»

      «osaliselt vist seepärast, et ma ei tahtnud, ja osaliselt asjaolude tõttu, mille üle mul ei olnud sõnaõigust. Vaata, kui ma Tantlatchiga tutvusin, oli ta murtud jalaga pikali maas… paha murd oli… ja nii ma siis panin luu paika ja ravisin ta terveks. Jäin mõneks ajaks paigale, et jõudu koguda. Ma olin esimene valge mees, keda ta näinud oli, ja muidugi paistsin ma väga targana ja õpetasin tema rahvale palju asju. Muu hulgas õpetasin neile sõjalist taktikat, nii et nad vallutasid neli hõimuküla, mida sa veel näinud ei ole, ja said siinsete maade valitsejateks. Muidugi õppisid nad mind kõrgelt hindama, lausa nii, et kui olin valmis lahkuma, ei tahtnud nad sellest kuuldagi. õigupoolest muutusid nad siis iseäranis külalislahkeks. Panid mulle paar valvurit sappa ja passisid mind ööd kui päevad. Ja siis tuli Tantlatch välja peibutisega… teatud mõttes… nii öelda peibutisega… ja kuna ma ei saanud nii või teisiti midagi parata, leppisin siiajäämisega.»

      «Tundsin Freiburgis su venda. Mina olen Van Brunt.»

      Fairfax küünitas hetke ajel ettepoole ja raputas Van Brunti kätt. «Sa olid Billy sõber, mis? Vaene Billy! Ta rääkis sust tihti.»

      «Veider kohtumispaik või kuidas?» lisas ta, haarates pilguga ümbritsevat ürgset