Punane Sonja. Robert E. Howard

Ja ta raputas hämmeldunult pead.

      „Ainult välikahurid!” ühmas ta.” Kus põrgu päralt on kogu see raskekahurvägi, mille üle Suleiman nii uhke on?”

      „Doonau põhjas!” Ungari odamees irvitas metsikult ja sülitas vastates.” Wulf Hagen uputas selle osa sultani laevastikust. Ülejäänud osa tema kahuritest on kuulujuttude järgi vihmade tõttu sohu vajunud.”

      Gottfriedi vuntsid tõmbusid naeratusest turri.

      „Kuidas kõlas Suleimani teade Salmile?”

      „Et ta sööb ülehomme – 29. septembril – Viinis hommikust.”

      Gottfried raputas mõtlikult pead.

      4. peatükk

      Piiramine algas kahurite möirgamise, nooltevihina ja arkebuusiraginaga.

      Janitšarid võtsid enda valdusse varemeis äärelinnad, kus seintejäänused neile varju andsid. Palgasõdurite ja nooltevihma varjus asusid nad just pärast koitu metoodiliselt rünnakule.

      Piiratava kindluse kahuritornis, nõjatudes oma suurele mõõgale ja mõtlikult oma vuntse keerutades, vaatas Gottfried von Kalmbach, kuidas Transilvaania kahurimees seinalt minema pühiti, ajud peahaavast välja voolamas. Türgi arkebuus oli rääkinud müüridele liiga lähedal. Sultani välikahurid haugatasid nagu vihased koerad, lüües müüridest tükke välja. Janitšarid astusid edasi, põlvitades, tulistades ja uuesti laadides. Kuulid põrkasid kindlustustelt ja vingusid mürgiselt ringi. Üks tabas Gottfriedi kiivrit, pannes ta pahaselt ühmatama. Mahajäetud kahuri poole pöördudes nägi ta värvikat, kohatut tegelast selle kohale kummardumas.

      See oli naine, riides nii, nagu von Kalmbach polnud näinud isegi Prantsuse keigareid riietuvat. Ta oli pikk, vormikas, kuid nõtke. Terasmütsi alt tunglesid välja mässavad lokid, mis virvendasid punakuldselt päikese käes ta tugevail õlgadel. Kõrged Córdoba nahast saapad ulatusid talle poolde reide, nende sisse olid topitud kotjad püksid. Ta kandis kena Türgi soomussärki, mis oli ta pükstesse topitud. Tema nõtket pihta rõhutas vööle sõlmitud roheline siidrätik, mille vahele olid torgatud kaks püstolit ja pistoda, ning millel rippus ka pikk Ungari mõõk. Kõige peale oli hooletult visatud tumepunane mantel.

      See üllatav kogu kummardus kahuri kohale, sihtides seda viisil, mis vihjas rohkemast kui vaid põgusast tutvusest, rühmale türklastele, kes tirisid üht kahurit just laskeusalduses.

      „Eh, Punane Sonja!” hüüdis üks sõdur oma oda viibutades.” Tee neile põrgut, mu tüdruk!”

      „Selles võid kindel olla,” vastas naine, lähendades tõrvikut süüteavale.” Kuid ma soovin, et mu märklauaks oleks Roxelana…”

      Ta sõnad summutas kohutav plahvatus ja suitsukeeris pimestas kindlusetornis kõiki, kui kahuri kohutav tagasilöök tulistaja selili saatis. Ta hüppas üles nagu lahtilastud vedru ja tormas lõhe juurde, innukalt läbi suitsu vaadates, mis kadudes näitas kahurimeeste hulgas läbiviidud laastamistööd. Tohutu kuul, suurem kui mehe pea, oli tabanud täpselt kahuri kohale kobardunud rühma keskpunkti, ja nüüd lebasid nad rebestatud maapinnal, kolbad lõhki, või kehad purunenud oma tükkidekslennanud kahuri raudtükkidest. Tornides kisati rõõmsalt ja naine, keda hüüti Punaseks Sonjaks, karjus siirast rõõmust ja tantsis mõne sammu kasakate tantsu.

      Gottfried lähenes, vaadates ilmse imetlusega tüdruku kerkivaid rindu paindliku soomuse all, ta kaardus puusade ja ümarate jäsemete kaari. Tüdruk seisis nagu mees, saapais jalad harkis, pöidlad vöö vahele torgatud, kuid ta oli täiesti naiselik. Ta naeris, kui meest nägi, ja mees märkas tema silmis tantsivaid lummavaid tulukesi ja muutuvaid värve. Tüdruk tõmbas tolmuplekilise käega läbi mässuliste lokkide ja mees imetles ta tugeva keha selget roosat heledust, kus see polnud määrdunud.

      „Miks sa tahtsid tabada sultana Roxelanat, mu tüdruk?” küsis ta.

      „Sest ta on mu õde, too lirva!” vastas Punane Sonja.

      Sel hetkel kostis kõikjalt müüride ümbert kohutavat kisa ja tüdruk võpatas nagu metsloom ning haaras oma mõõga pika hõbedase välgatusega päikese käes.

      „See kisa!” hüüdis ta.” Janitšarid…”

      Gottfried oli juba teel laskeavade juurde. Ka tema oli varem kuulnud ründavate janitšaride kohutavat, vapustavat karjet. Suleiman ei kavatsenud kulutada aega linnale, mis takistas tal abitu Euroopa kallale tormamast. Ta tahtis purustada selle haprad müürid ühe tormijooksuga. Baši-bazukid surid nagu kärbsed, et katta teiste edasitungi, ja nende laibakuhjade otsast sööstsid janitšarid Viini poole. Kahuri- ja musketikuulide all tungisid nad edasi, ületasid kaitsekraavi sillataoliselt asetatud piiramisredelite abil. Neid suri ridade kaupa, kui Austria püssid möirgasid, kuid nüüd olid ründajad müüride all ja kohmakad kuulid vihisesid neil üle pea, et külvata kaost tagumistes ridades.

      Hispaania arkebuusimehed, tulistades peaaegu otse alla, võtsid nende hulgast kohutavat tolli, kuid nüüd kinnitusid redelid müüridele ja ulguvad hullumeelsed tungisid ülespoole. Nooled vihisesid, tabades kaitsjaid.

      Nende taga kõmisesid türklaste kahurid, hoolimata sellest, kas vigastasid omi või vaenlasi. Gottfried, kes seisis laskeavas, löödi pikali äkilisest kohutavast plahvatusest. Kuul oli tabanud kahuritorni, tappes pool tosinat kaitsjat.

      Gottfried tõusis pooluimaselt müürijäänuste ja laipade keskelt. Ta vaatas alla ülestormavaile urisevaile, kirglikele nägudele, kelle silmad lõõmasid nagu hulludel koertel ja mõõgad välkusid nagu päikesekiired vee peal. Jalgu harki ajades tõstis ta oma suure mõõga ja lajatas sellega. Ta lõug vajus alla, vuntsid turritasid. Viie jala pikkune mõõk sukeldus teraskiivritesse ja kolpadesse, sähvatas läbi ülestõstetud käe- ja õlaturviste. Mehed kukkusid redelitelt, tuimad sõrmed libisesid veristel pulkadel.

      Kuid nad tunglesid läbi lõhe temast mõlemalt poolt. Kohutav karje teatas, et türklased olid müürile jõudnud. Kuid keegi ei julgenud oma postilt lahkuda, et minna ohustatud paika. Uimastatud kaitsjatele tundus, et Viini ümbritseb helkiv, mäslev meri, mis kerkib üha kõrgemale ja kõrgemale ümber hukkamõistetud müüride.

      Taganedes, et teda ümber ei piirataks, urises Gottfried ja lõi paremale ning vasakule. Ta silmad polnud enam ähmased, need lõõmasid nagu sinine lõkketuli. Kolm janitšari olid ta jalge ees maas, ta mõõk lajatas välkuvate skimitaride metsa. Mõõk kõmatas vastu ta kiivrit, täites ta silmad pimedusega. Tuikudes lõi ta vastu ja tundis, kuidas ta suur mõõk tabas. Verd purskas üle ta käte ja ta tõmbas oma mõõga vabaks. Siis kostis ta kõrvalt hüüe ja ta kuulis, kuidas soomusrüü tükkideks pudenes hullumeelsete saablilöökide all, too relv liikus nagu hõbedane välk ta selgineva pilgu ees.

      See oli Punane Sonja, kes oli talle appi tulnud, ja tüdruku rünnak polnud vähem kohutav kui emapantri oma. Ta löögid järgnesid üksteisele liiga ruttu, et silm neid jälgida jõuaks; ta mõõk oli nagu valge tulelõõm ja mehed langesid nagu küps vili sirbi ees. Vihase möiratusega astus Gottfried tema kõrvale, verine ja kohutav, keerutades oma suurt mõõka. Taganema sunnitud moslemid tuikusid müüri servale, siis hüppasid redelitele või kukkusid karjudes tühjusse.

      Vanded langesid püsiva vooluna Sonja punastelt huultelt ja ta naeris metsikult, kui ta saabel tabas ja veri purskas piki selle serva. Viimane türklane kindluses karjus ja pareeris metsikult, kui tüdruk peale tungis, siis pillas oma skimitari ja haaras meeleheitlikult tüdruku tilkuvast mõõgast. Oiates tuikus ta müüri serval, verd purskamas läbi ta kohutavalt lõigutud sõrmede.

      „Kao põrgusse, koer!” naeris tüdruk.” Kurat ootab sind juba!”

      Pöörates ja väänates tõmbas ta oma saabli ära, lõigates mehe sõrmed läbi; oiates taganes too ja kukkus, selg ees.

      Igal pool löödi janitšarid tagasi. Türklaste suurtükid, mis olid vaikinud, kui võitlus müüridele jõudis, mürisesid jälle, ja hispaanlased, kes põlvitasid laskeavade juures, vastasid oma pikkade kahuritega.

      Gottfried lähenes vaikselt vandudes Punasele Sonjale, kes oma mõõka puhastas.

      „Jumala eest, mu tüdruk,”