Punane Sonja. Robert E. Howard

– Bajazid – Mehmed Vallutaja. Kuid mitte kunagi varem polnud Lääne vastu tõusnud niisugust tormi.

      Lehvivate raisakotkatiibade ees tunglesid teel ulguvad põgenikud; nende taga oli aga punane ja vaikne, täis tükeldatud kogusid, kes enam ei karjunud. Tapjad polnud poolt tundigi temast maas, kui Gottfried von Kalmbach oma hingeldava ratsu Viini väravaist sisse suunas. Inimesed müüridel olid juba tundide kaupa kuulnud ulgumist, mis oli pikkamööda üha valjenenud, ja nüüd kaugemal nägid nad päikese käes välkumas odaotsi, kui hobusemehed ratsutasid põgenikesumma, tungeldes linna ümbritsevale tasandikule. Nad nägid halja terase mängimist nagu sirpe küpses viljas.

      Von Kalmbach leidis linna suures ärevuses, inimesed keerlesid ja karjusid ümber krahv Nicolas Salmi, seitsmekümneaastase sõjamehe, kes oli Viini sõjaväeülem, ja tema abide: Roggendrof, krahv Nicolas Zrinyi ja Paul Bakicsi. Salm töötas palavikulise kiiruga, lammutades müürilähedasi maju ja kasutades nende materjali, toestamaks kindlustusi, mis olid vanad ja ebakindlad, mitte kusagil rohkem kui kuus jalga paksud, ja paljudest kohtadest varisemas ja pudenemas. Välimine palisaad oli nii habras, et seda nimetati Stadtzauniks linnahekiks.

      Kuid krahv Salmi piitsutava energia abil kerkis uus kahekümne jala kõrgune müür Stubenist kuni Karnthneri Väravani. Vanast vallikraavist sissepoole kaevati kraave, püstitati kivimüüre alates tõstesillast kuni Salzi väravani. Katustelt rebiti laasturibasid, et vähendada tulekahjuvõimalusi, ja tänavailt võeti sillutist, et pehmendada kahurikuulide mõju.

      Äärelinnad olid maha jäetud ja nüüd pandi need põlema, et need piirajaile varju ei annaks. Selle tegevuse jooksul, mida tehti saabuvate piirajate nina all, tekkisid linnas tulekahjud ja hullumeelsus suurenes veelgi. Kõikjal valitses põrgu ja kaos, viis tuhat armetut mittevõitlejat, vanad mehed, naised ja lapsed, aeti armutult väravaist välja, et nad ise varju otsiksid, ja nende karjed, kui akindžid lähenesid, ajasid inimesed müüridel hulluks. Need põrgulised saabusid tuhandete kaupa, nad täitsid silmapiirid ja liikusid linna poole korrapäratutes rühmades, nagu kogunevad raisakotkad sureva kaameli ümber. Tund aega pärast esimeste ratsanike ilmumist polnud enam ainsatki kristlast linnast väljaspool elus, välja arvatud need, kes olid kinnitatud pikkade köite otsa nende vangistajate sadulate külge ja sunnitud jooksma nii kiiresti, kui suutsid, või surnuks lohisema. Metsikud ratsanikud tiirlesid müüride ümber, karjudes ja odasid viibutades. Mehed tornides tundsid ära kohutava Mikhal Oglu tiibade järgi tema kürassil ja märkasid, et ta ratsutas ühe surnute kuhja juurest teise juurde, tähelepanelikult uurides iga laipa ja peatudes, et küsivalt kindlustuste poole vaadata.

      Vahepeal lõikas läänest Saksa ja Hispaania väeosa oma tee läbi rüüstajate kordoni ja marssis tänavatele metsiku rõõmukisa saatel, pfaltskrahv Philipp nende eesotsas.

      Gottfried von Kalmbach nõjatus mõõgale ja vaatas neid möödumas oma helkivates rinnakaitsetes ja sulgedega kiivrites, pikad püssid õlgadel ja kahekäemõõgad raudsoomustes selgadel. Tema oli kummaliseks kontrastiks oma roostes soomusrüüs, vanamoelises siit-sealt kokkukorjatud ja lohakalt kokku sobitatud varustuses – ta paistis kui minevikust välja ilmunud, loppis ja tuhmunud, vaatamas uuemat, säravamat põlvkonda möödumas. Kuid Philipp viipas talle äratundvalt tervituseks, kui särav kolonn temast möödus.

      Von Kalmbach kiirustas müüride poole, kus suurtükimehed säästlikult akindžisid tulistasid, kes tahtsid sadulast heidetud nööride abil kindlusesse ronida. Kuid teel kuulis ta, et Salm värbas aadlikke ja sõdureid kraave kaevama ja muldvalle püstitama, ning peitus ruttu kõrtsi, kus ta veenis peremeest, rangjalgset ja taiplikku valahhi, talle jooki võlgu andma, ja jõi end ruttu seisundisse, kus keegi ei saanud teda mingit tööd tegema panna.

      Ta kuulis laske, karjeid ja kriiskeid, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Ta teadis, et akindžid ründavad ja lähevad siis ümberkaudset piirkonda rüüstama. Ta oli kõrtsis kuulnud, et Salmil oli 20000 piigimeest, 2000 hobusemeest ja 1000 vabatahtlikku linnakodanikku Suleimani hordidele vastu panna, lisaks veel seitsekümmend kahurit. Jutud türklaste arvust hirmutasid kõiki – peale Kalmbachi. Ta oli omal kombel fatalist. Kuid ta avastas südametunnistuse õlles ja mõtiskles viimaks inimeste üle, keda õnnetud viinlased olid linnast välja surma ajanud. Mida enam ta jõi, seda melanhoolsemaks ta muutus, ja liigutuspisarad tilkusid ta rippuvaist vuntsiotstest.

      Viimaks ta tõusis ebakindlalt ja võttis oma suure mõõga, ähmaselt kavatsedes krahv Salmi selle asja pärast duellile kutsuda. Ta möirgas maha valahhi arglikud vastuväited ja tuikus tänavale. Ta ähmase pilgu ees kekslesid tornid ja kindlustused hullumeelselt, inimesed tõukasid teda, ise sihitult ringi joostes. Pfaltskrahv Philipp astus soomusrüü kõlinal ligi, tema hispaanlaste targad, tõmmud näod kontrastiks landsknechtide nelinurksetele nägudele ja punakatele jumedele.

      „Häbi sulle, von Kalmbach!” ütles Philipp rangelt.” Türklased on meil kallal ja sina topid oma kärsa õllekannu!”

      „Kelle kärss on missuguses õllekannus?” nõudis Gottfried, tehes korrapäratu poolringi, kui ta oma mõõga järele kohmitses.” Kurat hammustagu sind, Philipp, ma löön su peakolu selle eest sisse…”

      Krahv oli juba silmist kadunud ja viimaks leidis Gottfried end Karnthneri tornist, ainult ähmaselt teadlik, kuidas ta oli sinna jõudnud. Kuid nähtu kainestas teda otsekohe. Türklased olid tõesti Viini kallal. Tasandik oli kaetud telkidega, kolmkümmend tuhat, ütlesid mõned ja vandusid, et Püha Stefani katedraali kõrgest tornist polnud telkide lõppu nähagi. Nelisada laeva asusid Doonaul ja Gottfried kuulis, kuidas mehed vandusid Austria laevastikku, mis hulpis abitult kaugel ülesjõge, sest selle meremehed, kellele polnud kaua makstud, keeldusid laevadele minemast. Ta oli ka kuulnud, et Salm polnud midagi vastanud Suleimani nõudmisele alla anda.

      „Kafari koertes” aukartuse tekitamiseks liikus Suure Türklase sõjavägi rivikorras iidsete müüride eest läbi. Vaatepilt ajas hirmu nahka ka kõige vapramatele. Madalale liikunud päike kuldas poleeritud kiivreid, kalliskividega kaunistatud mõõgakäepidemeid ja odaotsi. Paistis, nagu voolaks särav ja kohutav terasejõgi aeglaselt Viini müüridest mööda.

      Akindžid, kes tavaliselt moodustasid eelväe, olid mööda sõitnud, kuid nende asemele ratsutasid Krimmi tatarlased, küürus oma kõrgetipulistel, lühikeste jalastega sadulatel, gnoomisarnased pead kaitstud raudkiivritega, jässakad kehad pronksist rinnakaitsete ja lakknahaga. Nende järel tulid gureebid, palgasõjaväelased, enamjaolt kurdid ja araablased, metsik, eriilmeline kamp. Siis nende vennad, sulufedžid, metsikud mehed tugevail hobustel, fantastiliselt kaunistatud karusnahkade ja sulgedega. Ratsanikud kandsid mütse ja leopardinahast mantleid, kärpimata juuksed rippusid sassis salkudena laiadel õlgadel ja räpaste habemete kohal särasid silmad fanatismist ja kanepist.

      Pärast neid tuli armee põhiosa. Kõigepealt beid ja emiirid oma vasallidega – hobuse- ja jalameestega Väike-Aasia feodaalläänidest. Siis spahid, raskeratsavägi, suurepärastel ratsudel. Ja viimaks Türgi impeeriumi tõeline jõud, kõige kohutavam sõjaväeline organisatsioon maailmas – janitšarid. Müüridel sülitasid mehed mustas raevus, tundes sugulasverd. Sest janitšarid polnud türklased. Väheste eranditega, kus türgi vanemad olid sokutanud oma järelkasvu nende ridadesse, et säästa neid talupoja rusuvast elust, olid nad kristlaste pojad – kreeklased, serblased, ungarlased, röövitud lapseeas ja kasvatatud islami vaimus, teades vaid üht isandat – sultanit, ja üht elukutset – tapja oma.

      Nende habemeta näod olid kontrastiks nende idamaistele isandatele. Paljudel olid sinised silmad ja kollased vuntsid. Kuid kõigi nende nägudelt paistis metsik raev, mille vaimus neid oli kasvatatud. Nende tumesiniste mantlite all helkis hea soomusrüü, paljud kandsid terasest peakaitseid nende kummaliste kõrgetipuliste kübarate all, mille küljes rippusid valged varrukalaadsed riidetükid, millest läbi olid torgatud vasepulgad. Pikad paradiisilindude suled kaunistasid samuti nende veidraid peakatteid.

      Peale skimitaride, püstolite ja pistodade kandis iga janitšar süütelukku, ja nende ohvitserid kandsid söepotte, et neid süüdata. Dervišid kiirustasid piki ridu edasi-tagasi, riietatud vaid kaamelivillast kalpakkidesse ja rohelistesse põlledesse, mida ääristasid eebenipuust kuulikesed, ise karjudes Ustavate toetuseks. Sõjaväemuusikud, türklaste leiutis, marssisid kolonnides, simblid helisesid, lautod pinisesid. Voogava inimmere kohal