Parimad hobuselood. Кomposiit autorid

ja kui ta sündis ja oli võõrutatud ja tugev, saatsin ta oma lordi juurde, sest iga mees tahab oma poisslast ja iga perekond mantlipärijat. Aga kui poiss oli kakskümmend neli, tuli ta minu juurde tagasi, sest rändava mustlase ja vihase iirlase vered ei sobi kokku. Temast ei saanud kunagi Contarfi krahvi. Ta suri, kui mu lord veel elas. Ta abiellus Herne’iga, Tyso lapselapsega, toreda tüdrukuga. Ja mu poeg sai surma Balkani sõdade ajal.

      Nialli naine – mu poja nimi oli Niall – kuulis seda, ja kui noor Niall oli küllalt vana, saatsime ta minu lordi juurde. Mu lord oli selleks ajaks vana, vanem kui ta aastad, ja väga vaene. Kuid minu raha ta vastu võtta ei tahtnud. Mu lord suri, kui Nialli Niall oli koolis, nii et väikesest poisist sai Clontarfi ja Kincora krahv. Ma jälgisin, et tal oleks küllalt raha, kuid ta abiellus vaese iiri naisega ja nad said kaks last, Nialli ja Alicki. Ta oli hobustest huvitatud ja ratsutas hästi, nagu mu inglastest sõbrad mulle rääkisid. Kuid ta sõitis Punchestowni võidusõidu ajal halval hobusel ja tegi kiviseina juures vea. Ta laskis tal kiviseina juures pead tõsta. Too heitis pea üles ja viskas ta vastu seina, nii sai Nialli Niall surma. Ta naine, väike iiri tüdruk, pööras oma pea elust kõrvale ja suri.

      Poisid on nüüd viisteist ja kolmteist aastat vanad ja astuvad varsti maailma. Tahan, et neil oleks hea võimalus ja et neil oleks raha. Olen olnud rikas ja siis vaene ja siis väga rikas ja jälle vaene ja jälle rikas ja nüüd vaene. Aga kui see ettevõte õnnestub, siis läheb poistel hästi.”

      „J-jahh,” vastasin.

      „Sa ei paista väga entusiastlikuna, Kerry.”

      „Meil on ütlus,” vastasin, „et võidusõidul võidetud raha on vaid laenatud.”

      „Kui oleks viimnepäev ja oleks viimane sõit viimasel päeval ja sa võidaksid pisut, mida sa siis ütleksid?”

      „Siis ütleksin, et see on minu väike võit.”

      „Siis saame vaid oma väikese võidu pärast tuhandeaastaseid kaotusi.”

      Olime laagri juurde jõudnud. Suure tule ümber olid pikad tõmmud mehed värviliste kaelarättidega, kes paistsid tagasihoidlikumad ja puhtamad kui inglise mustlased. Nad tõusid vaikselt, kui mustlasleedi saabus. Suured tähnilised dalmaatsia koerad tõusid samuti. Hämaras võis näha kinniseotud hobuseid, vaiksed nagu puud.

      „See on Destiny Bay nooruk,” sõnas vana leedi, „kes on nii lahke, et on meie sõber.”

      „Sa shan, rai!” ütlesid nad vaikselt ja viisakalt. „Kuidas läheb, sir?”

      Leedi Clontarfi teenija kiirustas mantliga ette, pahandades ja rääkides inglise keelt suurepärase viisakusega. „Käitud halvasti, õde. Käid öösel kõndimas, nagu tüdruk kevadel kohtamas. Härrased, te ei tohi oma rawnee’d väljas hoida, ta on vana ega tunne end hästi.”

      „Supplistia,” tõreles leedi Clontarf, „sul pole rohkem kombeid kui uriseval koeral.”

      „Olen rawnee valvekoer,” sõnas tüdruk.

      „Madame, teie teenijal on õigus, ma lähen nüüd.”

      „Kerry,” peatas ta mind, „kas oleksid mu väikeste poiste sõber?”

      „Tõeline sõber,” lubasin ja suudlesin ta kätt.

      „Jumal õnnistagu sind!” ütles ta. Ja ma lahkusin laagrist, et koju minna. Jahimehe kuu laskus maailma serva poole ja Farewelli majakas välkus mere poolt valgelt ja punaselt ja minnes märkasin, et tuul Iirimaa poolt oli tugevnenud ja Bilbao paat veerles kirdesse tüürpoordi suunas. See paistis mulle hea endena.

      Neil päevil, enne mu tädi Jenepheri abielu Patrick Herne’iga, oli töö Destiny Bays jaotatud niimoodi: mu kallis tädi Jenepher juhatas majapidamist. Mu onu Valentine kavandas ja juhatas rodeohobuste, samuti ka lammaste ja musta Dexteri karja kasvatamist, mis muutsid Destiny Bay nii kardetuks Dublini hobuse-show’l, Bathis ja Westis. Minu tööks olid farmid. Mulle jäi ka ülesanne valmistada leedi Contarfi ja mu enda hobuste jaoks ette tallid ja treeningupaigad. Oli kergendav seiklus loobuda naeristest, nisust, odrast ja seemnetest, et uurida treeningupinna olukorda. Minu vana-vanaisa ajal, enne ühenduse aega, oli Destiny Bays treenitud paljusid Curragh’ võitjaid. Mullapinnas oli seal kriidine ja läbipõimunud taimejuured on pisut vetruvad ka kõige kuivema ilmaga. Leidsin oma vana-vanaisa pooleteise miilise raja ja kahe ning poole miilise, kurviliste ja lühemate erinevalt kaldus galopiradadega. Mu vanaisa oli kasutanud neid noore mehena, kuid põhiliselt jahihobuste jaoks, hobused müüdi suurtele Hispaania ja Austria rügementidele. Kuid minu rõõmuks olid tallid nii head nagu varemgi. Kaetud kuivatatud pillirooga, nõudsid nad vähe parandusi. Põrandad olid kriidist ja latrid kenasti ventileeritud. Seal olid ka suured vihmaveepaagid, mis on kõigist vetest parim treeniva hobuse jaoks. Seal olid ka mõned latrid rahutute hobuste jaoks. Olin pisut mures valgustuse pärast, kuid mu onu Valentine ütles mulle, et sir Arthur Pollexfen ei lubanud treeninguperioodil kunstlikku valgust. Hobused läksid magama koos kanadega ja tõusid kukelauluga.

      Mu enda hobused võtsin Robinsonilt ära tema tundeid riivamata. „Nii see praegu käib, Robinson,” ütlesin talle. „Me püüame Destinys teha hullumeelseid asju ja ma ei anna hobuseid teisele treenerile. Ma toon teise treeneri sinna. Rohkem ei või ma teile ütelda.”

      „Polegi vaja, Mr Kerry. Viige nad sinna, kuhu soovite. Mul on kahju väikese täkuga hüvasti jätta. Kuid ma soovin teile edu.”

      Ostsime veel kolm hobust ja hobuse Ann-Dolly jaoks. Nii et kuue hobusega oli meil päris tore väike tallike. Kui nägin sir Arthur Pollexfeni, siis mu süda võpatas pisut, sest ta paistis nii väga pärinevat eelmisest sajandist. Väike, punakate põskedega, piiskopi valgete juuste ja viisakusega, poleks ma kuidagi arvanud, et ta suudab talli juhtida. Arvasin, et ehk oli ta liiga vanaks saanud ja kaua mõelnud Kohast, Kuhu Minna, ja meie olime katkestanud tema mõtisklused ja tema oli kaotanud oma elujõu. Temaga tuli Destiny Baysse kaasa ta teener, ja kuigi me soovisime, et ta oleks jäänud meie majja, eelistas ta viibida majakeses tallide läheduses. Ma ei tea, mis tema riietega lahti oli, kuid need olid antiiksed, kuigi ilusalõikelised. Ta ei kandnud kunagi ratsapükse, vaid sinakast lõuendist pükse, mis olid tema lakksaabastele tõmmatud. Lilleline satiinvoodriga vest, lühike kerge jakk, hall kõvakübar ja kindad. Alati oli ta nööpaugus värske lilleõis, mida ta teener tõi igal õhtul Destiny Bay kasvuhoonetest ja hoidis üleöö veeklaasis, millesse oli kallatud pisut viskit. Nimetan seda erakordseks, sest enamik võidusõidumehi ei kanna lilli. Nad arvavad, et lilled toovad halba õnne, aga kust tuli niisugune ebausk, ei oska ma ütelda. Ta õhtupüksid olid samuti saabastel pandlaga kinni tõmmatud, või pigem olid need niisugused püksid, nagu kannavad sõjaväelased, ja kuigi neil polnud kunagi viike, polnud neil ka kunagi kortse. Ta ei joonud portveini pärast õhtusööki, kui leedid olid lahkunud, vaid selle asemel viskipunši, mida James Carabine oli talle valmistanud. Võrreldes tugevate rangesilmsete treeneritega, keda ma teadsin, täitis see mahe, leebe jutuga vanahärra mind kahtlustega.

      Kuid esimesel hommikul, kui ma treeningjooksule läksin, sain vanast mehest teistsuguse mulje. Päike oli vaevalt tõusnud, kui ilmus vanahärra, sama kenasti riides nagu läheks Ballsbridge’i show-ringi. Ta teener hoidis ta suurt halli hobust, kui tema hüppas sadulasse sama kergelt nagu poiss. Ta hobune tundis end sel hommikul hästi ja tema ning mina läksime treeningupaiga poole teele kergel kapakul, vana härrasmees oma jalustes pooleldi seistes, põlved kergelt sissepoole, ratsutades nagu kasakad, ta punane terjer tema kannul lippamas. Kui me kiirust vähendasime, rääkis ta mulle oma hobuse sugupuust, kes põlvnes läbi Matchemi ja Whalebone’i Oliver Cromwelli suurest sõjaratsust Valgest Türklasest või Place’i Valgest Türklasest, nagu teda kutsus lordprotektori hobusekasvataja. Kuulates, kuidas ta räägib hobusekasvatuse keerdkäikudest, tundsin kergendust. Siis mõistsin, kui suur treener ta oli. Treeningupaigas oli ta nagu vägesid käsutav marssal, nii suurt austust näitasid kõik tema vastu üles. Hobuse turjal küürutavad poisid, ta peadžoki, teenrid, kõik vaatasid punakasrusket nägu, isegi kui ta ütles vähe või mitte midagi. Tal pidid silmad kuklas olema, arvasin. Sest kui täkk, kelle olime toonud Mr Gubbinsilt, Galtee More’i varss, hakkas tõrkuma ja poiss paistis maha kukkuvat, hüüdis vana mees vaikselt ja teravalt: „Ära nüüd kuku, poiss.” Ja poiss ei kukkunudki. Punane terjer vaatas treeningut terase pilguga