Parimad hobuselood. Кomposiit autorid

hea meel, sir, kui ta seda teeks,” vastasin ettevaatlikult. Sajad inimesed lootsid oma lemmikuist selle tähtsaima võidusõidu võitjat.

      „Kerry,” lausus mustlasdaam vaikselt, „arvan, et ta võidab.” Tal oli selline hääl ja pilk, nagu teaks ta tulevikku ette. See muutis ähmase lootuse tõsiasjaks.

      „Missugune see hobune on, madame?”

      „Tal pole veel nime, ta on kaheaastane ega ole veel kunagi võidusõidust osa võtnud. Ta isaks on iiri hobune, kes on sigitanud palju mandrisõitude võitjaid, kes sai vigastada kuusteist aastat tagasi Derby ettevalmistusel ja kes müüdi ühele Festeticu perekonna liikmele. Tema ema on Iseult III, kes võitis Priz de Diane’i neli aastat tagasi.”

      „Ma tean vähe mandrihobustest,” selgitasin.

      „Ta sugupuu on suurepärane ja tema ema on tugev nagu vana tamm. Olen mustlasnaine ja tunnen hobuseid, ja ma olen vana, ettevõtlik naine,” ütles ta ja vaatas oma ilusaid, sõrmusteta, kuldseid käsi, nagu tunneks piinlikkust, rääkides midagi, mida meie, mitteromaanlased (rom – mustlaste nimetus enda kohta), vaevalt mõista suudame, „ja arvan, et tean sobivaid tunde ja päevi.”

      „Kus ta praegu on, madame?”

      „Ta on Daxis, Basse-Pyrénéedes, koos mustlasrahvaga.”

      „See on kogu lugu kokkuvõetult, Kerry: leedi Clontarf tahab, et ta hobust treenitaks Iirimaal. Kas arvad, et su vanaisa vanad tallid on veel head?”

      „Parimad Iirimaal, sir, kuid neis pole kindlasti nelikümmend aastat treenitud

      ühtegi võidusõiduhobust.”

      „Kas galopirada on hea?”

      „Muidugi, sa tead ise, sir, kui head need on. Kuid ei saa treenida treenerita ja tallipoisteta…”

      „Sellega saame hakkama,” ütles mu onu Valentine. „Ütle nüüd mulle, millise kihlveo sa saaksid tundmatu ja proovimatu hobusega pärast talve?”

      Mõtlesin hetke. Kaheaastastele oli olnud erakordselt hea aasta, suurte Inglismaa tõuaretajate panustele oli palju vastuastujaid. Lord Shere’il oli hea hobune, Mr Parisel ohtlik täkk. Arvasin, et oli viisteist head hobust, kui nad talvituvad hästi, kaks väljapaistvate võimalustega.

      „Ütleksin, et võiksid tõesti kirjutada, mida soovid. Ringil on vaid hea meel, et raha saada. Sir Jamesi ja Toison d’Ori peale pannakse nii palju.”

      „Et võita veerand miljonit naela?” küsis mu onu Valentine.

      „Seda peab tegema väga hoolikalt, sir, viiekümneliste ja sajaliste kaupa, kuid arvan, et nelisada või viissada naela teeksid selle ära.”

      „Ja kui nüüd see leedi Clontarfi hobune võidab Kahetuhande sõidu ja Derby ja Saint Legeri…”

      Midagi mu näos pidi näitama, et mul ei meeldi viibida hullude seltskonnas, sest James Carabine hakkas vaikselt rääkima ukse juurest, kus ta seisis.

      „Teie noor kõrgeausus võib rahulik olla ja kuulata oma onu ning seda daami.”

      Kuigi mu onu Valentine on äärmiselt suursugune, kuigi ta on elanud seiklusrohkel ajal, hiiglane hiiglaste keskel, on ta plaanid liiga suured praktilisteks äripäevadeks. Ja kuigi mustlasdaam oli ilus ja väärikas, võis ta olla vaid vana naine, keda hasartmängud ja tarokaardid on hulluks ajanud. Kuid James Carabine oli veenev, ta suutis alati jääda targaks ja äärmiselt mõistlikuks, vaadates kõiki sündmusi, vaimseid ja materiaalseid, elutormide käes.

      „Mida ta nõuaks treeningrahaks?” jätkas mu onu Valentine rahulikult.

      „Selle kohutava kolmiksõidu jaoks poleks viissada gini liiast.”

      „Ma ei küsi sinult paljast uudishimust, Kerry, või teabe saamiseks,” ütles mu onu Valentine. „Soovin vaid teada, kas tavaline mõistus tuleb samadele järeldustele kui minugi oma, kas need on, kui kasutada Mr Thackeray väljendit, silmnähtavad.”

      „Ma mõistan, sir,” ütlesin viisakalt.

      „Ja nüüd,” sõnas mu onu Valentine, „keda sa soovitaksid, kes võiks tulla Destiny Baysse treeneriks?”

      „Ükski suurtest treeneritest ei lahku oma tallidest, et siia tulla, sir. Ja väiksemaid ei tunne ma küllaldaselt. Kui sir Arthur Pollexfen treeniks veel ja poleks nii vana…”

      „Sir Arthur Pollexfen pole vana,” ütles mu onu Valentine. „Ta ei saa olla vanem kui seitsekümmend kaks või seitsekümmend kolm.”

      „Kuid sa ei saa oodata, et nii vana mees tuleks välja kell viis hommikul ja jaksaks galoppe üle vaadata.”

      „Kui vähe sa tunned Mayo mehi,” ütles mu onu Valentine. „Sir Arthur pole kogu oma triumfide juures kunagi Derbyt võitnud. Ta tuleb.”

      „Isegi siis, sir, kust sa saad võidusõidudžoki? Enamik omanikke otsib neid tikutulega. Ja suured vabakutselised, sa ei saa palgata ühte neist ja jääda saladuslikuks.”

      „See,” ütles mu onu Valentine, „on juba korraldatud. Leedi Contarfil on Gitano, Hispaania mustlane, keda ta piiritult usaldab. Ja nüüd,” ütles mu onu Valentine, „oleme jõudnud tõeliselt diplomaatilise osa juurde. On vaja proovihobuseid, seepärast pean sinult delikaatselt küsima, kas sa ei lubaks kasutada oma kaht äärmiselt suurepärast hobust, Pardipoega ja Saint Simoni, leedi Clontarfi hobuse treenimisel. Ma ei mõista, miks ei peaks see sulle meeldima.”

      Tuua oma kaks südamekallimat ja anda need treenida isikule, kes võitis Ascotis kuldkarika viiskümmend aastat tagasi ja polnud kaksteist aastat hobuseid treeninud, ning anda need sõitmiseks sellele Gitanole või Hispaania mustlasele, nagu mu onu teda nimetas, proovihobusteks sellele täkule, kes poleks isegi stardipaugu andja setukaks küllalt hea. Ah, ei! Mitte mingil juhul. Tegin oma südame kõvaks James Carabine’i paluvale pilgule.

      „Kas teed seda või mitte?” möirgas mu onu diplomaatiliselt.

      Mu tädi Jenepher pani käest pitsi, mida ta heegeldas, sirutas käe, ta sõrmed said mu varrukast kinni, jooksid mööda mu kätt ja said minu oma pihku.

      „Kerry teeb seda,” ütles ta.

      Nii otsustatigi.

      „Kerry,” lausus onu Valentine, „kas sa saadaksid leedi Clontarfi koju?”

      Olin väga üllatunud. Olin arvanud, et ta peatub meie juures. Ja ma olin pisut mures, sest polnud külalislahke lubada Destiny külastajal peatuda kohalikus kõrtsis. Kuid James Carabine sosistas: „Ta peatub tasandikul, isand Kerry, oma suures neljahobusevankris.” Oli raske uskuda, et see pikk väärikas daam kuldpunase hispaania salliga, kes vestles nii vaikselt ja meeldivalt, oli rändav mustlane ja kogu maailm oli tema kodu.

      „Head õhtut, Jenepher. Head õhtut, Valentine. Boshto dok, head õnne, James Carabine!”

      „Boshto dok, mi pen. Head õnne, õde.”

      Läksime täiskuisesse oktoobriõhtusse ning meie elutoa suurest kulu- ja roikatulest eemal oli õhtu kibekülm. Võis tunnetada okstel jääkirmet ja kuulda kurvitsate tiibade vihinat, keda oli häirinud mõni ekslev koer. Nii särav oli kuu, et kõik valgete tüvedega õunapuud eristusid selgelt viljapuuaias, ja kui me asusime teele Halljõe poole, võisime kaldal näha barkantiini hõbedaste purjedega – ehk kusagilt Bilbaost, suundumas Clyde’i, päeval vilets metallikandja, kuid täna õhtul laev mõnest vanast merejutust, nagu Maghalesi omast või meie oma Pühast Brendanist.

      „Feach air muir lionadh gealach buidhe mar ór,” ütles ta gaeli keeles. „Vaata tõusval merel kuldse täiskuu kuma… On täiskuu ja on tõus, Kerry; kui sa soovid midagi, siis läheb see täide.”

      „Soovin teile Derbyl edu, madame.”

      Meie ees teel liikus rühm, kus mängiti viiulit ja suupilli. Need olid mustlastest ihukaitsjad, valmis kaitsma oma valitsejannat tema koduteel.

      „Sa mõtled seda tõsiselt, ma tean, kuid sulle see idee ei meeldi. Miks?”

      „Madame,” ütlesin, „kui suudate mu mõtteid nii kergesti