Sasassa oru mõistatus. Arthur Conan Doyle

Jah, ja tuligi. Ma ei oleks uskunud, et see nii kergesti käib. Nüüd, Jack, mida kiiremini me tagasi oma hütti ja sealt edasi Kaplinna jõuame, seda parem."

      Mähkisime oma varanduse sisse ning asusime üle mägede teele kodu poole. Teel rääkis Tom mulle, et olles Middle Temple'is juuratudeng, oli ta raamatukogus sattunud tolmusele brošüürile, autoriks keegi Jans van Hounym, mis jutustas meie omaga väga sarnasest kogemusest, mis oli sellele auväärsele hollandlasele osaks saanud seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu poole, ning mille tulemuseks oli helendava teemandi avastamine. See lugu oligi Tomile pähe tulnud, kui ta kuulas ausa Dick Whartoni tondijuttu, samas kui vahendid, mis ta oli oma oletuse kindlaks tegemiseks kasutusele võtnud, olid pärit tema enda nutikast iiri ajust.

      "Me viime selle lõunasse, Kaplinna," jätkas Tom, "ning kui meil ei õnnestu sellest seal tulusalt lahti saada, on meil kasulik sellega Londoni laevale minna. Kuid lähme kõigepealt Madisoni juurde, tema teab neist asjust üht-teist ning oskab meile võib-olla öelda, mis võiks olla meie aarde õiglane hind."

      Keerasime rajalt seetõttu enne oma majakeseni jõudmist ära ning läksime piki kitsast teed, mis viis Madisoni farmi. Ta sõi lõunat, kui me sisenesime, ning hetke pärast pandi meid istuma temast teine teisele poole ning saime nautida Lõuna-Aafrika külalislahkust.

      "Noh," ütles ta, kui teenijad olid lahkunud, "mis siis nüüd on? Ma näen, et teil on mulle midagi öelda. Milles asi?"

      Tom võttis oma pakikese välja ning harutas tõsiselt lahti taskurätid, mis seda ümbritsesid. "Vaata!" ütles ta, asetades oma kristalli lauale. "Mis oleks sinu arvates selle õiglane hind?"

      Madison võttis kivi kätte ja uuris kriitilise pilguga. "Noh," ütles ta, pannes selle uuesti käest, "tahumata kujul umbes kaksteist šillingit tonni eest."

      "Kaksteist šillingit!" hüüdis Tom jalule karates. "Kas sa siis ei näe, mis see on?"

      "Soolakivi!"

      "Soolakivi, ole sa neetud! Teemant."

      "Maitse seda!" ütles Madison.

      Tom pani selle oma huultele, virutas hirmsa karjatusega maha ja tormas toast välja.

      Ma olin ise ka piisavalt kurb ja pettunud, kuid otsekohe, kui mulle meenus, mis Tom oli püstoli kohta öelnud, lahkusin majast ja asusin hüti poole teele, jättes Madisoni hämmastusest ammulisui maha. Kui ma sisse läksin, leidsin Tomi oma asemel näoga seina poole lamamas, ilmselt liiga masendatud, et mu trööstimisele vastata. Needes Dicki ja Madisoni, Sasassa deemonit ning kõike muud, lonkisin ma majakesest välja ja värskendasin end pärast väsitavat seiklust piibuga. Olin umbes viiekümne jardi kaugusel hütist, kui kuulsin sealt kostmas heli, mida ma kõige vähem oodata oskasin. Kui see oleks olnud oie või vandumine, oleksin ma seda loomulikuks pidanud, kuid heli, mis sundis mind peatuma ja piibu suust välja võtma, oli puhtsüdamlik naerulagin! Järgmisel hetkel ilmus Tom ise uksest välja, kogu ta nägu heameelest särav. "Kas riskid veel ühe kümnemiilise jalutuskäiguga, vennas?"

      "Mis! Et saada veel üks kamakas soolakivi, hinnaga kaksteist šillingit tonn?"

      "Seda enam mitte, ja sa veel tänad mind," naeratas Tom laialt. "Kuula nüüd, Jack. Oleme alles ühed lihtsameelsed tobud, et laseme end tühiasjast niimoodi segadusse ajada. Istu viieks minutiks sellele kännule ning ma teen selle asja päevselgeks. Sa oled näinud paljusid soolakivi kamakaid, mis on kalju külge jäänud, ning sama käib minu kohta, kuigi me korraldasime selle ühe ümber niisuguse segaduse. Aga Jack, kas ükski neist tükkidest, mida sa varem näinud oled, on pimeduses heledamalt säranud kui ükski jaanimardikas?"

      "Noh, seda ei saaks nende kohta küll öelda."

      "Ma söandaksin ennustada, et kui me ööni ootaksime, mida me ei tee, näeksime seda valgust kaljude vahel endiselt kumamas. Seepärast, Jack, et kui me selle väärtusetu soola eemaldasime, võtsime vale kristalli. Siinsetes mägedes ei ole selles midagi veidrat, et tükike soolakivi lebab teemandist ühe jala kaugusel. See püüdis meie pilku ning me olime elevil ja tegime end seepärast lolliks ning jätsime õige kivi maha. Usu mind, Jack, Sasassa kalliskivi lebab selle maagilise kriidiringi sees tollel samal kaljul. Tule, vennas, süüta oma piip ja lae oma revolver ning me asume teele, enne kui sel Madisoni vennikesel on aega asjale pihta saada."

      Ma ei usu, et ma oleksin olnud väga optimistlik. Tegelikult olin hakanud seda teemanti pidama kõige ilmsemaks nuhtluseks. Ometi, selle asemel, et Tomi ootused maatasa teha, teatasin, et olen teeleminekuks valmis. Milline matk see oli! Tom oli alati olnud hea mägironija, kuid sel päeval paistis tema elevus talle lausa tiivad andvat, samal ajal kui mina ronisin tema kannul, nii hästi kui suutsin.

      Kui jõudsime poole miili kaugusele kaljust, alustas ta sörki ning ei pidanud kinni enne, kui oli jõudnud ümmarguse valge sõõrini kaljul. Vaene vana Tom! Kui ma üles tulin, oli tema meeleolu muutnud ning ta seisis, käed taskutes, vaadates hajameelselt murelikul ilmel enda ette.

      "Vaata," ütles ta, "vaata!" ja osutas kaljule. Siin polnud märki vähemastki, mis oleks teemanti meenutanud. Ringi sees polnud midagi peale lameda kildivärvi kivi, milles oli üks suur auk, kust me olime soolakivi välja kiskunud, ning üks või kaks väiksemat nõgu. Ei märkigi kalliskivist.

      "Ma olen läbi uurinud iga tolli sellest," ütles vaene Tom. "Seda pole seal. Keegi on siin olnud ning kriiti märganud ja selle ära võtnud. Tule koju, Jack, mul on sellest kõigest kõrini. Oh, kas kellelgi teisel on veel nii halb õnn olnud kui mul!"

      Ma keerasin end minekule, kuid heitsin kõigepealt kaljule veel viimase pilgu. Tom oli juba kümme sammu eemal.

      "Pea!" hüüdsin ma, "kas sa ei märka selles ringis eilsega võrreldes mingit muutust?"

      "Mida sa silmas pead?" küsis Tom.

      "Kas ei puudu siin üks asi, mis enne oli?"

      "Soolakivi?" küsis Tom.

      "Ei, see väike ümar nupp, mida me pidepunktina kasutasime. Ma arvan, et me väänasime selle küljest, kui kangi kasutasime. Vaatame õige, millest see tehtud on."

      Niisiis otsisime kaljujalamil lahtiste kivide hulgast.

      "Palun väga, Jack! Me saime lõpuks hakkama! Me oleme tehtud mehed!"

      Ma pöördusin ümber ning seal oli Tom, õnnest särav ning käes väike nurgake mustast kivist. Esmapilgul tundus see olevat kõigest killuke kalju küljest, kuid alumises osas tungis sellest välja ots, millele Tom nüüd võidutsevalt osutas. See paistis algul umbes nagu klaassilm, kuid selles oli sügavust ning hiilgust, mida klaasil iialgi ette näidata pole. Seekord polnud mingit eksitust, me olime kindlasti leidnud suure väärtusega juveeli, ning kergete südametega lahkusime orust, viies endaga kaasa "põrgulise", mis oli seal nii kaua valitsenud.

      No näed, sir, olen oma jutu liiga pikaks venitanud ning sind võib-olla ära väsitanud. Mõistad, kui ma hakkan neist karmidest vanadest aegadest rääkima, siis justkui näen jälle seda väikest majakest ning oja selle kõrval ja võsastikku ümberringi ja tundub, et kuulen taas kord Tomi ausat häält. Mul pole enam palju öelda jäänud. Me saime kalliskivi abil jõukaks. Tom Donahue, nagu sa tead, on end siin sisse seadnud ja linnas tuntud inimene. Mul on hästi läinud, olen Aafrikas farmi pidanud ja jaanalinde kasvatanud. Me panime vana Dick Whartoni ärile õla alla ning ta on üks meie lähimaid naabreid. Kui peaksid kunagi siia meie kanti sattuma, sir, ära unusta küsida Jack Turnbulli – Jack Turnbulli Sasassa farmist.

      Jackmani mäekuru pastor

      Mäekurus tunti teda kui reverend Elias B. Hopkinsit, kuid üldiselt teati, et see oli autiitel, mille olid tekitanud paljud tema väljapaistvad omadused, ent mille tõestamiseks polnud tal esitada ühtki seaduslikku alust. "Pastor" oli veel üks tema hüüdnimedest, mis oli piisavalt eriline maal, kus kari on laiali puistatud ning hingekarjaseid vähe. Et tema suhtes õiglane olla, peab ütlema, et ta ei teeselnud iial, nagu oleks ta õpetajaametiks mingit eelnevat koolitust saanud või nagu oleks tal mingit üldtunnustatud kvalifikatsiooni sel alal praktiseerimiseks. "Me kõik töötame jumala armust," tähendas ta ühel päeval, "ning ei ole põrmugi vahet, kas meid on sellesse ametisse palgatud või kargame sinna omast vabast tahtest," natuke tahumatu kujund, mis Jackmani mäekuru asunikele