Punase surma mask. Edgar Allan Poe

juhmistunud, komberdas noor aadlik ukse poole. Kui see lahti lendas, heitis punane valgusjuga kaugele kambrisse hoovates tema varju võbelevale vaibale; ja ta võpatas, märgates, et vari – sest ta peatus hetkeks lävel, et tasakaalu tagasi saada – kattis täpselt saratseeni verd Berlifitzingi halastamatu ja võidurõõmsa mõrtsuka kuju.

      Et oma masendusest lahti saada, tormas parun välja. Lossi peaväravas kohtas ta kolme tallipoissi. Suurte raskustega ning tõsise surmaohuga püüdsid nad taltsutada tohutu suure tulekarva hobuse metsikuid hüppeid.

      “Kelle hobune see on? Kust te ta saite?” nõudis nooruk vihasel ja karedal häälel, kui ta äkki mõistis, et salapärane täkk seinavaibal sarnanes nii väga raevukale loomale siin ta silme ees.

      “Ta on teie enda oma, härra,” vastas üks tallipoistest, “vähemalt ei nõua teda keegi teine. Püüdsime ta kinni, kui ta raevust turtsudes ja vahutades põgenes Berlifitzingi lossi põlevaist tallidest. Arvasime, et ta kuulus vana krahvi välismaiste hobuste karja ja viisime ta tagasi kui põgeniku. Kuid sealsed tallipoisid keeldusid teda võtmast, mis on kummaline, sest mitmed märgid näitavat, et ta on hädavaevu leekidest pääsenud.”

      “Tähed W. V. B. on samuti väga selgesti ta laubale põletatud,” katkestas teine kannupoiss. “Loomulikult oletasin, et need on Wilhelm von Berlifitzingi nimetähed – kuid terve loss eitab üksmeelselt, et tunneb seda hobust.”

      “Äärmiselt kummaline!” sõnas noor parun mõtlikult ja ilmselt mõistmata oma sõnade tähendust. “Ta on, nagu ütlete, erakordne hobune – imeväärne hobune! Kuigi, nagu te üsna õigesti märgite, umbuskliku ja taltsutamatu iseloomuga. Olgu, las ta siiski jääb siia,” lisas ta pärast pausi, “ehk üks ratsanik nagu Friedrich von Metzengerstein võib taltsutada isegi Berlifitzingi tallidest pärit kuradi.”

      “Te eksite, mu isand; hobune, nagu me vist juba ütlesime, ei ole krahvi tallidest. Kui see nõnda oleks olnud, siis tunneksime oma kohust küllalt hästi, et mitte tuua teda Metzengersteini soost aadliku ette.”

      “Tõsi!” märkis parun kuivalt, ning sel hetkel tuli üks toapoiss lossist õhetavate põskedega ja kiirete sammudega. Ta sosistas härra kõrva, et üks väike osa seinavaibast oli kadunud, selles toas, mida ta nimetas; loetledes ühtlasi igasuguseid üksikasju ajast ja olukorrast, kuid nii vaikselt, et miski ei pääsenud rahuldama tallipoiste äärmist uudishimu.

      Noort Friedrichit paistsid vestluse jooksul erutavat mitmesugused tunded. Siiski toibus ta peagi ning ta näole tekkis otsustavalt õel ilme, kui ta jagas kindlaid käske, et teatud tuba otsekohe lukustataks ja võti talle antaks.

      “Kas olete kuulnud vana jahimehe Berlifitzingi õnnetust surmast?” ütles üks vasallidest parunile pärast toapoisi lahkumist, kui tohutu hobune, kelle aadlik oli endale võtnud, hüples ja perutas kahekordse raevuga mööda pikka puiesteed, mis viis lossi juurest

      Metzengersteini tallideni.

      “Ei!” sõnas parun järsult rääkija poole pöördudes. “Surnud, ütled sa?”

      “See on tõesti tõsi, mu isand; ning teie nimega aadlikule, arvan, pole see sugugi halb teade.”

      Kiire naeratus libises üle kuulaja näo. “Kuidas ta suri?”

      “Kärsituis katseis päästa oma lemmikhobuseid hukkus ta ise õnnetult leekides.”

      “Tõepoo-lest!” hüüatas parun, nagu haaraks teda pikkamööda ja ettekavatsetult mingi ärritav tõde.

      “Tõesti,” kordas vasall.

      “Vapustav!” sõnas nooruk vaikselt ja pöördus rahulikult lossi tagasi.

      Sellest päevast peale toimus märgatav muudatus liiderliku noore paruni

      Friederich von Metzengersteini välises eluviisis. Tõesti, ta käitumine pani kõik teatavaid lootusi hellitanud inimesed pettuma ning paljude intrigeerivate mammade plaanid läksid nurja, sest ta kombed ja käitumine erinesid veel rohkem kui enne ümbruskonna aristokraatide omast. Teda ei nähtud kunagi väljaspool ta maade piire, ning selles laias ja seltskondlikus maailmas oli ta täiesti kaaslasteta – kui mitte selleks lugeda mingi salapärase õiguse tõttu seda ebaloomulikku, peru, tulekarva hobust, kellega ta sestpeale alatasa ratsutamas käis .

      Kaua tuli talle naabritelt arvukalt kutseid. “Kas parun austab meie pidu oma osavõtuga?” “Kas parun ühineb meiega metsseajahil?” – “Metzengerstein ei küti,” “Metzengerstein ei tule,” kõlasid kõrgid ja lühikesed vastused.

      Uhke aadel ei talunud neid korduvaid solvanguid. Kutsed muutusid vähem südamlikeks – vähem sagedasteks – aja jooksul lakkasid hoopis. Õnnetu Berlifitzingi krahvi lesk oli koguni lootust avaldanud, “et parun oleks kodus, kui ta seda ei sooviks ja käiks ratsutamas, kuigi ta seda ei taha.” See oli muidugi päriliku vaenu väga rumal väljapahvatus ja tõendas vaid, kui ebatavaliselt mõttetuiks võivad muutuda meie sõnad, kui me soovime olla ebatavaliselt tähendusrikkad.

      Kaastundlikud hinged selgitasid siiski muutust noore aadliku käitumises poja loomuliku kurvastusega enneaegu kaotatud vanemate pärast, unustades ometi ta julma ning südametu käitumise kohe pärast seda kaotust. Oli ka mõningaid, kes vihjasid ta liiga kõrgele arvamusele oma isiklikust väärtusest. Teised jälle (nende seas võib nimetada perekonnaarsti) ei kõhelnud rääkimast haiglaslikust kurvameelsusest ja päritavast halvast tervisest; kui enamik näis vihjavat rohkem tumedatele ja kahemõttelistele asjadele.

      Tõesti, paruni loomuvastane kiindumus oma hiljuti omandatud hobusesse – kiindumus, mis näis saavat uut jõudu igast looma metsikust ja deemonlikust teost – muutus viimaks kõigi mõistlike inimeste silmis vastikuks ja ebaloomulikuks õrnuseks. Keskpäeva kumas – ööde surnud tundidel – haigelt või tervena – vaikse või tormise ilmaga – alati näis noor

      Metzengerstein needitud olevat selle kolossaalse hobuse sadulasse, kelle taltsutamatu metsikus sobis nii hästi ta enda iseloomuga.

      Oli seiku, mis koos hilisemate sündmustega andsid ratsaniku maaniale ja täku võimetele õudse ja pahaendelise iseloomu. Vahemaa, millest ta ühe hüppega üle kargas, mõõdeti täpselt üle ning leiti tohutult ületavat kõige fantastilisemaid ootusi. Pealegi polnud parunil looma jaoks ühtki nime, kuigi ta ülejäänud hobustel olid need isikupäraselt olemas. Isegi ta tall oli teistest kaugemal; ning mis puutub puhastamisse ja teistesse vajalikesse asjadesse, siis ei julgenud neid täita keegi teine peale peremehe enda ega ka üldse astuda selle hobuse latrisse. Märkimisväärne on ka see, et kuigi kolm tallipoissi, kes püüdsid täku kinni ta põgenemisel Berlifitzingi tallidest, olid olnud edukad ta peatamisel metallpäitsete ja lingu abil – ometi ei võinud ükski neist kolmest kindlalt väita, et ta oli selle hädaohtliku võitluse jooksul või üldse kunagi hiljem pannud käe looma keha külge. Erilise mõistuse ilminguid suurepärase ja tulise hobuse esinemises ei peaks äratama üleliigset tähelepanu, kuid siin oli teatavaid asjaolusid, mis vägisi ka kõige suuremaid ning kainemaid kahtlejaid hämmastuma sundisid; ja räägiti juhtumeist, kus loom pani imetlejate hulga, kes ta ümber oli kogunenud, oma sügava ja mõjuka pilgu abil. – juhtumeist, kus noor Metzengerstein kahvatas ja oma pilgu ta tõsise ja inimliku silmavaate ees kõrvale pööras.

      Paruni kogu teenijaskonna hulgas polnud siiski kedagi, kes oleks kahelnud selle ebatavalise kiindumuse siiruses, mis noorel aadlikul oli oma hobuse tuliste omaduste vastu; vähemalt ei keegi peale tähtsusetu ja vigase toapoisi, kelle inetus igaühele silma torkas, ning kelle arvamusel polnud mingit kaalu. Temal – kui ta mõtted üldse on nimetamisväärt – oli häbematust väita, et ta isand ei hüpanud kordagi sadulasse ilma seletamatu ning peaaegu märkamatu judinata, ja et pärast tagasitulekut pikaleveninud ning harjumuslikult ratsasõidult moondusid ta näolihased õelaks grimassiks.

      Ühel tormisel ööl tormas raskest unest ärganud Metzengerstein nagu hull oma toast ja kihutas tulise rutuga hobuse selga karates metsasügavusse. Nii harilik juhtum ei äratanud erilist tähelepanu, kuid seda ärevamalt ootas teenijaskond ta tagasitulekut, kui pärast mõnetunnist äraolekut leiti Metzengersteini palee hämmastavad ja võimsad ehitised alusmüürideni raksumas ja kõikumas taltsutamatu tule tihedast ja valkjast