Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter

viiuleid, ei jäänud muud üle, kui jätta surnu linnale matta. Sellest ei räägitud midagi Davidile; tõesti, Davidile räägiti kõige kohta nii vähe kui võimalik, pärast seda hommikut, kui Higgins oli andnud talle ta isa kirja. Sel ajal tegid mehed veel ühe jõupingutuse “MILLEGI jälile jõudmiseks”, nagu Higgins oli meelt heites väljendunud. Kuid poisi vastused nende küsimustele olid kõike muud kui rahuldavad, kõike muud kui abistavad, ning sageli üsna murettekitavad. Enamik mehi pidas tegelikult poissi pärast seda hommikut pisut “nupust nikastanuks” ja ta jäeti seepärast sageli üksinda.

      Kes oli see mees, ei teadnud linnaisad kindlasti mitte, ega suutnud seda ka kusagilt teada saada. Ta nimi, nagu ta oli selle kirjutanud, oli loetamatu. Ta kirjad ei öelnud midagi; ta poeg ei osanud eriti rohkem rääkida. Ja kaugelt mägedest tuli teade, et niisugune mees ja poiss olid elanud peaaegu ligipääsmatus hütis; kuid isegi see ei aidanud saladust lahendada.

      David jäeti Holly talumajja, kuigi Simeon Holly mõttes kinnitas, et ta ei kaota aega, otsimaks kedagi, kes poisi ära viiks.

      Sel päeval oli Higgins küsinud, sikutades ohjadest, et hoovi sisse sõita, peanoogutusega Davidi poole:

      “Noh, kuidas sellega jääb, Holly? Kas me jätame ta siia, kuni leiame kellegi, kes teda tahab?”

      “Noh, j-jah, ma arvan küll,” kõhkles Simeon Holly hapul toonil.

      Kuid ta naine, kes ootas tagaplaanil, kiirustas otsekohe ette.

      “Oh, jah, jah, muidugi,” väitis ta. “Olen kindel, et – et temast poleks põrmugi tüli, Simeon.”

      “Ehk mitte,” märkis Simeon Holly süngelt. “Samuti võib kindlalt öelda, et temast pole ka midagi muud – mingit kasu.”

      “Täpselt,” ütles Streeter oma kohalt vankris. “Kui ma arvaksin, et ta oleks oma soola väärt, võtaksin ta ise, kuid – noh, vaadake teda hetkeks,” lõpetas ta põlglikult õlgu kehitades.

      David, kõige madalamal trepiastmel, ilmselt ei kuulnud sellest jutust sõnagi. Nägu hingestatud, mõtiskles ta jälle oma isa kirja kohal.

      Äkiline vaikus hõivas ta tähelepanu, mida lärmakas häältesumin polnud suutnud teha, ja ta tõstis pea. Ta silmad olid tähesarnased.

      “Olen nii rõõmus, et isa ütles mulle, mis teha,” sosistas ta. “Nüüd on see kergem.”

      Pisut piinlikult vaikseilt meestelt mitte mingit vastust saades jätkas ta, nagu selgitades:

      “Te teate, et ta ootab mind – kaugel maal, ma mõtlen. Ta ütles, et ootab. Ja kui keegi mind ootab, siis võin ju jääda natukeseks temast maha. Pealegi, ma PEAN jääma, et teada saada selle ilusa maailma kohta, teate, et saaksin talle rääkida, kui ma lähen. Nii ma tegin tavaliselt seal mägikodus – rääkisin talle asjadest. Me jalutasime palju päevi, ja kui me nüüd koju jõuame, siis tahab ta, et ma jutustaksin oma viiuli abil, mis ma näinud olen. Ja nüüd ta ütleb, et pean jääma siia.”

      “Siia!” See oli Simeon Holly range hääl.

      “Jah,” noogutas David siiralt, “et õppida tundma ilusat maailma. Kas te ei mäleta? Ja ta ütles, et ma ei tohi mägedesse tagasi minna, et mul pole vaja seda teha, sest mäed ja taevas ja linnud ja oravad ja ojad on tõesti mu viiulis, teate. Ja…” Kuid Simeon Holly astus vihaselt kulmu kortsutades eemale, andes Larsonile märku järgneda, ning lõbusa pilgu ja vaikse itsitusega pööras Higgins oma hobuse ringi ja ratsutas õuest välja. Hetk hiljem leidis David end üksinda koos Mrs. Holly’ga, kes vaatas teda mõtlikult, kuigi pisut kartlikult.

      “Kas said hommikusöögi ajal kõhu täis?” küsis ta arglikult, pöördudes, nagu eelmisel õhtulgi, maailma igapäevaste asjade poole, lootuses, et need muudavad selle kummalise poisi vähem metsikuks ja rohkem inimese moodi.

      “Oh, jah, tänan.” Davidi pilk oli liikunud tagasi kirjale ta käes. Äkki vaatas ta üles, silmis midagi uut. “Mida tähendab olla – hulkur?” küsis ta. “Need mehed ütlesid, et isa ja mina olime hulkurid.”

      “Hulkur? Oh – ee – noh, lihtsalt – hulkur,” kogeles Mrs. Holly. “Kuid pole midagi, David. Ma – ma ei mõtleks enam sellele.”

      “Kuid kes on hulkur?” nõudis David, silmisse ilmumas hõõguv tuli. “Sest kui nad mõtlesid VARGAID…”

      “Ei, ei, David,” katkestas Mrs. Holly rahustavalt. “Nad ei mõelnud üldse vargaid.”

      “Siis mida tähendab olla hulkur?”

      “Noh, see on lihtsalt – hulkur,” selgitas Mrs. Holly meeleheitlikult. “Kõndida mööda teed ühest linnast teise ja – ja mitte üldse majas elada.”

      “Oh!” Davidi nägu selgines. “Siis on sellega korras. Mulle meeldiks olla hulkur, ning isale samuti. Ja me olimegi vahel hulkurid, sest sageli, suviti, ei jäänud me majja – elasime väljas terve öö ja päeva. Noh, ma ei teadnud kunagi varem, mida männid räägivad, kuni kuulsin neid öösel, nende all lamades. Sa tead, mis ma mõtlen. Sa oled neid kuulanud, kas pole?”

      “Öösel? Männid?” kogeles Mrs. Holly abitult.

      “Jah. Oh, kas sa pole neid öösel kuulnud?” hüüdis poiss, hääles ehtne kaastunne, nagu suure kaotuse puhul. “Kui sa oled kuulnud neid ainult päeval, siis pole sul aimugi, missugused männid tegelikult on. Kuid ma võin sulle rääkida. Kuula! Nad ütlevad niisuguseid asju,” lõpetas poiss, haarates kastist viiuli, ning pärast kiiret keelte proovimist, alustas kummalist, pisut õudset meloodiat.

      Ukse peal seisis liikumatult Mrs. Holly, hämmeldunud, kuid lummatud, pilk poolkartlikult, pooligatsevalt kinnitatud Davidi hingestatud näole. Ta oli ikka veel samas asendis, kui Simeon Holly tuli ümber majanurga.

      “Noh, Ellen,” alustas ta vaikse põlgusega, olles hetke rangelt vaadanud stseeni tema ees, “kas sul pole sel hommikul midagi paremat teha kui kuulata seda rändmoosekanti?”

      “Oh, Simeon! Noh, jah, muidugi. Ma – ma unustasin, mis ma tegin,” kogeles Mrs. Holly, punastades süüdlaslikult kaelast laubani, kui ta pöördus ja majja kiirustas.

      David verandatrepil ei paistnud midagi kuulvat. Ta mängis ikka veel, hingestatud pilk kaugel silmapiiril, kui Simeon Holly pööras temale oma heakskiitmatu pilgu.

      “Nii, poiss, kas sa ei oska midagi muud teha kui viiulit mängida?” nõudis ta. Siis, kui David veel mängimist jätkas, lisas ta teravalt: “Kas sa ei kuulnud mind, poiss?”

      Muusika peatus järsult. David vaatas üles pisut hämmeldunud ilmel, nagu oleks teda kutsutud teisest maailmast.

      “Kas te rääkisite minuga, sir?” küsis ta.

      “Seda küll – kaks korda. Ma küsisin, kas sa pole kunagi teinud midagi muud kui mänginud seda viiulit.”

      “Te mõtlete kodus?” Davidi nägu väljendas kerget imestust, vähimagi viha või vastuseisuta. “Noh, jah, muidugi. Ma ei saanud mängida KOGU aeg, teate. Ma pidin sööma ja magama ja õppima oma raamatuist; ja iga päev me käisime jalutamas – nagu hulkurid, nii te neid nimetate,” selgitas ta, naeratades ilmsest rõõmust, et ta kordki suutis selgitada asju sõnadega, mida tema arust kindlasti mõisteti.

      “Hulkurid, tõepoolest!” pomises Simeon Holly endamisi. Siis teravalt: “Kas sa ei teinud kunagi mingit kasulikku tööd, poiss? Veetsid sa alati päevi selles jumalakartmatus laiskuses?”

      Jälle kortsutas David kergelt imestades kulmu.

      “Oh, ma polnud laisk, sir. Isa ütles, et ma ei tohi kunagi laisk olla. Ta ütles, et kõiki pille vajatakse Elu suures Orkestris, ja et ma olin üks, teate, isegi kui ma olin vaid väike poiss. Ja ta ütles, et kui ma vaikin ega mängi oma osa, pole harmoonia täiuslik, ja…”

      “Jah, jah, kuid jäta see, poiss,” katkestas Simeon Holly järsult ja kannatamatult. “Ma mõtlen, kas ta ei pannud sind kunagi tööle – tõelisele tööle?”

      “Tööle?” David mõtiskles jälle. Siis äkki ta nägu selgines. “Oh, jah, sir, ta ütles, et mul on