Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter

seal mägedes, teate, ja me ei saa tal lasta üksi minna – niisugusel lapsel!”

      “Kus ta praegu on?” nõudis Higgins.

      “Mollie köögis, leiba ja piima söömas; kuid Molly ütles, et teda oli väga raske sööma panna. Ja ta tahab teada, mis temaga teha. Seepärast ta helistaski sinu naisele. Ta arvas, et peaksid teadma, et poiss on seal.”

      “Jah, muidugi. Noh, ütle talle, et ta poisi siia saadaks.”

      “Mollie ütles, et ta püüdis panna teda tagasi tulema, kuid poiss ütles, et ei, tänan, parem mitte. Ta tahtis minna koju, kust ta isa võiks teda leida, kui ta teda kunagi tahab. Mr. Higgins, me – me ei SAA lubada tal niimoodi ära minna. See laps võib surra seal ülal, üksi, neis kohutavates metsades, isegi kui tal õnnestub nendeni jõuda – milles ma väga kahtlen.”

      “Jah, muidugi, muidugi,” pomises Higgins mõtlikult kulmu kortsutades. “Siin on tema kiri. Ütle!” lisas ta pisut selgema näoga. “Ehk on tema isa kirjast tema jaoks abi? Ta paistab pidavat oma isa terveks maailmaks. Tead,” hüüdis ta Mrs. Holly’le, “las mu naine helistab – veel parem, helista ise Mollie’le, palun, ja las ta ütleb poisile, et meil on talle kiri tema isalt ja ta võib selle saada, kui tagasi tuleb.”

      “Muidugi, muidugi,” hüüdis Mrs. Holly üle õla, kui ta maja poole kiirustas. Uskumatult lühikese aja jooksul oli ta tagasi, nägu säramas.

      “Ta hakkas otsekohe tulema,” noogutas ta. “Ta on rõõmust hull, Mollie ütles. Ta jättis isegi osa hommikusööki söömata, tal hakkas nii kiire. Ma usun, et näeme teda varsti.”

      “Oh, jah, me muidugi näeme teda,” kordas Simeon Holly süngelt. “Kuid see ei ütle meile, mis me temaga teeme, kui teda näeme.”

      “Ehk aitab kiri asja lahendada,” pakkus Higgins rahustavalt. “Isegi kui ei aita, ma ei muretse üldse. Arvan, et keegi tahab teda – nii tublit, tervet poissi.”

      “Kas leidsite surnu juurest mingit raha?” küsis Streeter.

      “Pisut – mõned sendid. Mitte midagi suurt. Kui poisi kiri ei ütle meile, kes on nende sugulased, siis on linna asi ta korralikult maha matta.”

      “Tal oli viiul, kas polnud? Ja poisil samuti. Kas need ei too midagi sisse?” Streeteri ümmargused sinised silmad särasid taibukalt.

      Higgins raputas aeglaselt pead.

      “Võib-olla – kui keegi neid tahaks. Kuid kes neid ostaks? Linnas pole hingegi, kes nendel mängiks, peale Jack Gurnsey; ja temal on juba üks. Pealegi on ta haige ja ta suudab hädavaevalt iseendale ja oma õele leiba ja võid osta, ilma et ta vajaks rohkem viiuleid, arvan ma. TEMA küll neid ei osta.”

      “Hm-m; ehk mitte, ehk mitte,” ühmas Streeter. “Ja nagu sa ütlesid, on tema ainus, kes oskab neid siin kasutada; ja igal juhul poleks need eriti midagi väärt. Nii et arvan, et see jääb siiski linna kaela.”

      “Jah, kuid – kui tahaksite minu nõu kuulda võtta,” katkestas Larson, “siis oleks tark poisi ees vaikida. Poleks kasu temalt midagi küsida. Me tõestasime seda küllalt ruttu. Ja kui tema omakorda hakkab TEILT midagi küsima, siis olete omadega läbi!”

      “Arvan, et sul on õigus,” noogutas Higgins irooniliselt naeratades. “Ja kuna küsimisest pole midagi kasu, hoiame lihtsalt tema ees suu kinni. Vahepeal soovin, et väike kelm kiirustaks ja siia jõuaks. Ma tahan näha, mis on TEMA kirjas. Loodan, et sellest on pisut abi mõistatuse lahendamisel, kes nad on.”

      “Noh, ta hakkas tulema,” väitis Mrs. Holly nende juurde tagasi jõudes, “nii et ma arvan, et ta jõuab siia, kui te küllalt kaua ootate.”

      “Oh, jah, ta jõuab siia, kui me küllalt kaua ootame,” kordas Simeon

      Holly tusaselt.

      Kaks meest vankris seadsid end mugavamalt oma kohtadele, ning Perry Larson, heites pisut piinliku ja vabandava pilgu oma tööandjale, laskus alumisele trepiastmele. Simeon Holly oli juba jäigalt istunud ühele verandatoolile. Simeon Holly ei “visanud” end kunagi kuhugi. Tõesti, nagu Perry Larson ütles, kui mingi asja tegemiseks oli raske viis, siis Simeon Holly leidis selle – ja tegi seda. Kuid et ta sel hommikul oli lubanud ja lubas ikka veel nii häirida oma püha töörutiini mitte millegi tähtsama pärast kui plehkupannud põngerja ootamine, oli midagi, mida Larson poleks uskunud, kui poleks seda ise näinud. Isegi praegu tekkis tal kord või kaks tahtmatult soov hõõruda oma silmi, kas need teda ei peta.

      Kuigi mehed olid Davidit oodates kannatamatud, olid nad peaaegu üllatunud, nii ruttu ta ilmus, joostes mööda maanteed.

      “Oh, kus see on, palun?” hingeldas ta. “Nad ütlesid, et teil on mulle kiri mu isalt!”

      “Sul on õigus, pojake; on küll. Ja siin see on,” vastas Higgins otsekohe, volditud paberit välja sirutades.

      Ilmselgelt ootusärev David ei avanud siiski kirja enne, kui oli hoolikalt viiulikasti maha pannud; siis alles uuris ta seda innukal pilgul.

      Kuni ta luges, vaatasid neli meest ta nägu. Alguses nägid nad pisaraid, mida pidi ära pilgutama. Siis nägid nad mingit sära, mis üha kasvas ja suurenes, kuni terve poisinägu hiilgas. Nad nägid ka tema pilgus säravat mõtisklust, kui ta kirjalt üles vaatas.

      “Ja isa kirjutas selle mulle kaugelt maalt?” sosistas ta.

      Simeon Holly kortsutas kulmu. Larson köhatas, itsitust lämmatades. William Streeter vahtis ja kehitas õlgu, kuid Higgins punastas.

      “Ei, pojake,” kogeles ta. “Me leidsime selle – ee – sealt, ma mõtlen, et – ee – su isa jättis sulle kirja oma taskusse,” lõpetas mees pisut järsult.

      Poisi näole ilmus äkki vari. “Oh, ma lootsin, et…” alustas ta. Siis ta äkki peatus, nägu jälle rõõmus. “Kuid see on peaaegu seesama, nagu ta kirjutaks seda sealt, kas pole? Ta jättis selle mulle ja ütles, mis teha.”

      “Mis seal on, mis seal on?” hüüdis Higgins äkki elavnedes. “KAS ta ütles sulle, mis teha? Siis las me loeme seda, et ka MEIE teaksime. Sa lubad meil seda lugeda, kas pole, poiss?”

      “Noh, j-jah,” kogeles David, ulatades selle viisakalt, kuid ilmse vastumeelsusega.

      “Tänan,” noogutas Higgins kirja võttes.

      Davidi kiri oli väga erinev sellest teisest. See oli pikem, kuid ei aidanud palju, kuigi oli kergesti loetav. Tema kirjas, hoolimata hüplevatest ridadest, oli iga sõna vormitud niisuguse hoolega, mis näitas isa mõtteid noortele silmadele, mis seda loeksid. See oli kirjutatud kahele märkmikulehele ja lõpus oli ainus sõna: Isa.

      “David, mu poiss (luges Higgins valjusti), ma ootan sind kaugel maal. Ära kurvasta, sest see kurvastaks mind. Ma ei tule tagasi, kuid ühel päeval tuled sina minu juurde, viiul lõua all ja poogen keeltel, et mind tervitada. Siis räägid mulle ilusast maailmast, millest oled lahkunud – sest see on ilus maailm, David; ära seda kunagi unusta. Ja kui sa kunagi peaksid mõtlema, et see pole ilus, siis meenuta, et sa ise võid teha seda ilusaks, kui tahad.

      Sind ümbritsevad uued näod, inimesed ja asjad, mis on sulle võõrad. Mõnda neist sa ei mõista, mõned neist sulle ei meeldi. Kuid ära karda, David, ja ära püüa mägedesse tagasi minna. Pea meeles, mu poiss – su viiulis peituvad kõik asjad, mis sa igatsed. Sul tarvitseb vaid mängida, ning su mägikodu lai taevas on su kohal ja su mägimetsade kallid sõbrad ja kaaslased su ümber.

      ISA”

      “See on hullem kui see teine,” oigas Higgins, kui oli kirja lõpetanud. “Selles pole tõesti mitte midagi! Kas te ei arvaks – et kui mees niisuguses olukorras midagi kirjutab – siis kirjutab ta midagi mõistlikku, millest võiks kinni hakata ja teada saada, kes see poiss on?”

      Vastust ei tulnud. Kokkutulnud mehed võisid vaid ühmatada ja noogutada nõustumise märgiks, millest ikkagi polnud mingit abi.

      V peatükk. Valenoodid

      Farmer Holly küünist leitud surnud mees pani Hinsdale’i küla kihama. See lugu oli erakordne paljudel