Nukitsamees. Oskar Luts

Ega ometi ema meid otsima ei saatnud?“

      „Küll ma minnes kõnelen. Aja tüdruk üles. Lähme!“

      „See on ju Iti,“ ütles Kusti õde äratades. „Mispärast sa tüdruk ütled? Ütle: Iti.“

      „Kõh, kõh, kõh,“ naerab vanaeit. „Hea küll, olgu siis Iti. Tõsta Iti jalule.“

      Iti on unine ja pahur ja ei taha kuidagi tõusta. Viimaks, kui Kusti talle seletab, et nad vanatädi saatel koju hakkavad minema, saab ta unest siiski kuidagi viisi võitu ning hakkab venna najale toetades ja silmi hõõrudes astuma. Marjakorvid võtab Kusti mõlemad enda kätte, et õel kergem oleks käia.

      Vanatädi läheb ees, aeg-ajalt üle õla tagasi vaadates, kas lapsed temale ka tõesti järele tulevad. Teekond läheb üle mätaste, puukändude ning tuulest murtud kuuskede; vahel torkab terav raag Itile jalga, mispeale väike tüdruk tihkuma hakkab, et ta enam edasi ei saa minna.

      „Küllap saad,“ sisistab siis vanaeit tigedalt. „Varsti jõuame pärale, küll siis puhkad jalgu.“

      Kui Kusti õele kosutuseks marju pakub, käratab vanamoor üsna ootamata:

      „Ärge te õgige ühti marju. Neid on mulle omalegi tarvis.“

      Niisugused sõnad ei meeldi Kustile sugugi. See on imelik, mispärast saatis ema neile just niisuguse tigeda vanamoori järele? Kas siis teisi, lahkemaid inimesi enam ei olnud, keda otsima saata?

      Ja kõige pahem: mida kauem nad lähevad, seda õelamaks muutub eit. Iti astub jälle kogemata terava oksa peale, hakkab nutma – juba eit seal juures ja ähvardab koguni lüüa oma kõvera kepiga, kui tüdruk jalamaid edasi ei tule.

      „Mispärast sa nii tige oled, vanatädi?“ küsib Kusti. „Ära ole Itile kuri – Iti on pisike.“

      Seepeale ei ütle vanamoor midagi, vaid sisistab ainult läbi hammaste.

      „Hm …“ raputab Kusti pead. „Kodu lähedal peaks ta ometi lahkemaks minema. Ei, kui ta nii ikka edasi teeb, siis ei lase ma emal talle mitte midagi anda.“

      Kuid kodu lähedusest pole veel mingit märki; mets ei jää sugugi hõredamaks, vaid läheb ühtelugu tihedamaks. Peale murdunud puude ja kändude ähvardavad nüüd veel pähklapuu tihnikud tee hoopis kinni matta, ja kui nad neist suure hädaga läbi poevad, siis kisuvad teravad oksad Kusti särgi ja Iti õhukese jaki puruks.

      Kui Itikese jõud juba täiesti otsas näib olevat, hakkab puude vahelt tuli vilkuma. Mõninga sammumise järele jõuavad nad lagedale platsile väikese majakese juure.

      „Noh,“ ütleb vanamoor, „olemegi kodus. Kasige sisse!“

      „Kuidas?“ kohkub Kusti. „See võib küll sinu kodu olla, vanatädi, aga meie kodu ei ole see mitte.“

      „Küll ta on teie kodu kah,“ kähistab eit, „ära sa targuta ühti, poiss. Vaata, kui sa ruttu sõna ei kuula, siis kõbin sind selle kepiga.“

      Nüüd saab Kusti aru, et neil enam õige asjaga tegemist ei ole, kuid pole midagi parata: kuri vanamoor seisab kepiga kannul, peab majasse astuma, saagu mis saab.

      See on madal ja poolpime tuba, kuhu eit Kusti ja Iti sisse tõukab. Juba lävelt märkavad lapsed väga paha haisu, mis neile ruumist vastu hoovab. Akna all laual pesemata sööginõude ja söögijätiste keskel põleb väike i-pea lamp, mis rohkem suitseb kui valgustab. Laua juures on pikk kasimata pink poriste räbalatega. Teisel pool on suur ahi, millelt vana hall vanamees röödakile alla vahib ja omale midagi habemesse posiseb. See on kõik, mis Kusti esialgu tähele paneb. Pärast esimest kohkumist näeb Kusti veel, et ahju kõrval on sigade molli sarnane lapse häll.

      „Kas näed, vanamees,“ ütleb eit keppi nurka pannes, „nüüd tõin omale metsast lapsehoidja ja sigadesöötja. Nüüd pole mul endal enam vaja niipalju oma vanu konte vaevata.“

      „Hmhüh,“ uriseb vanaätt ahjuservalt, „viska nad siia üles, ma vaatan, missugused nad on.“

      „Oh mis sa neist ikka vaatad,“ vastab vanamoor, „eks sa homme valges näe. Lase lähvad magama, küllap ma nad hommiku vara tööle panen.“

      Neid sõnu kuuldes jookseb Kustil jälle külm judin üle selja, samuti kui metsaski öökulli huikamist kuuldes. Iti surub enese venna kõrvale ja nutab tasa: ka tema aimab paha.

      Siis hakkab miski olevus end hällis liigutama ja häält tegema. See hääl on väga veider; Kusti pole veel kuulnud, et hällist kunagi niisugune hääl oleks kostnud: see on ennem põrsa röhkimine kui inimeselapse nutt. Vanaätt võtab oma kõrvalt pika kargu ja tõnksab sellega hälli nii tugevasti, et vibu laes katkeda ähvardub. Röhkimine vaikib; nähtavasti on ‘laps’ sarnase kiigutamisega juba harjunud.

      Rohkem ei anta lastele aega oma uut „kodu“ vaadelda.

      „Nüüd katsuge, et ahju taha magama saate!“ käratab eit.

      „Aga enne tahame ometi süüa,“ ütleb Kusti südant rindu võttes. „Mõtle, vanatädi, me pole hommikust saadik midagi söönud!“

      „Voeh, või süüa kah tahab teine! Too siia marjakorvid, muidu õgid mul öösel marjad ära – kus siis selle kahju ots. Poe ahju taha, küll ma sulle sinna süüa toon.“

      Kusti talutab nutva Iti ahju taha ja vaatab, kuidas sinna parem oleks maha heita. Aga ahjutagune on päris käest ära. Vanade saapalabade, sukasäärte ja nartsude peal liiguvad prussakad ning kõiksugused vastikud putukad, otsekui oodates, millal võiksid laste kätesse ja jalgesse kinni hakata. Ahjutaguse elanikkudel on justkui hais ninas, et nad täna magusama õhtusöögi saavad kui harilikult.

      Kuid pole midagi parata, maha peab heitma, sest väsimus on nii suur, et jalad nõtkuma kipuvad. Poisike lükkab prahi jalaga kõrvale, seadib esite Iti ahju ääre ja heidab siis ka ise enam kui vastikule asemele.

      Parajasti kui ta sellega on valmis saanud, viskab vanaeit kaks konti ahju taha, öeldes:

      „Võtke, siin on teie õhtusöök!“

      Seepeale kustutatakse tuli, vanamoor ronib ähkides ahju peale ning majakeses on vaikus.

      „Kas tead, Iti,“ sosistab Kusti õele tasahiljukesi kõrva sisse, „asi on halb. Meie oleme vist mõne kurja nõia küüsi sattunud. Inimesest vanaeided ei ole kunagi nii tigedad. Ja siis nägin ma veel, et sel vanamehel, kes seal ahju peal pikutab, niisugused kühmud pääs on, justkui väiksed sarved. See ei tähenda head. Tasa, tasa, Iti! Ära nuta. Kuula, mis ma sulle edasi ütlen. Siit katsume, et me minema saame, mida varem, seda parem. Ootame, kuni vanamoor vanaätiga magama jäävad, siis teeme ukse tasahiljukesi lahti ja jookseme ära. Ükskõik kuhu, kui me aga siit ära saame. Tasa, tasa. Teeme nii, nagu oleksime magama jäänud.“

      Varsti algabki ahjul valju norskamine, mis kogu maja näib põruma panevat.

      III

      „Nüüd, Iti,“ ütleb Kusti tasa, „tõuse üles, võta mu käest kinni ja tule mulle kikivarvul järele. Vaata, et sa vähematki kõbinat ei tee, sest nõiamoorid on erga unega, kuigi nad magades valjusti norskavad.“

      Iti tõuseb põksuval südamel ja annab vennale oma erutusest higise käekese. Siis hiilivad mõlemad ukse poole nagu kaks vaimu. Minnes puutub Iti kogemata hälli nurga külge, vibu hakkab laes nagisema. Põgenejad seisavad hinge pidades ning Kusti pigistab noomituseks õe kätt, et see nii ettevaatamata oli.

      Õnneks kestab norskamine ahjul endist soodu edasi – hädaoht on esialgu möödas. Lapsed astuvad pimedas ruumis edasi, jõuavad juba ukse juure ja Kusti hakkab värisevate näppudega haaki lahti tegema. Seal kostab väljast järsku kõva müdin, otsekui jookseksid majakese lähedal lahtipääsnud hobused. Kusti kuulatab silmapilgu, jõuab otsusele, et müdin ruttu lähemale tuleb, ja talutab õe ahju taha tagasi. Vaevalt on lapsed oma endisele kohale jõudnud, kui ukse pihta rusikaga põrutatakse.

      „Tee lahti, vanaeit!“ hüüab keegi jämeda häälega, otsekui tuleks see hääl tõrre põhjast.

      Ahjult ei tule esiteks ühtki vastust,