Minu ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

juba selle, et Tallinn on imeline hansalinn, hea strateegilise asukohaga, siin on soodne korterit üürida, lennupiletid on odavad, kohalikud oskavad inglise keelt, palju on vahutava cappuccino’ga stiilseid lounge’e, majandus areneb jõudsalt, huvi maailma vastu on suur jne jne.

      Kui teise veinipudeli avasime, olid mu sõbrad juba mõtteis Eestisse kadunud, nende fantaasia lendles vanalinna tänavatel.

      „Muide, mis sinu meelest on kõige tuntumad klišeed Eesti kohta?” tundis Matias huvi.

      Kuigi enamik eurooplasi näeb Eestis ikka veel endist Nõukogude vabariiki, vean kihla, et kuvand Eestist kui kõrgtehnoloogilisest riigist on praegu sellest isegi võimsamalt maailma vallutamas. Möödunud jõulude ajal Toompeal Portugali saatkonnas toimunud õhtusöögi ajal rääkis näiteks suursaadik lausa selleteemalise diplomaatilise nalja. Ja ei möödu ühtegi nädalat, kui mu toimetaja Portugali uudisteagentuurist Lusa mulle ei helistaks, et saada uudiseid e-hääletuse, SMS-maksete või Skype’is töötava nelja noore portugallase kohta.

      Eestis elades tunnen end olevat osa tänapäeva-järgsest ajast. Saadan Portugali reportaaže tulevikust.

      See vastab paljuski ka sellele, mida eestlased ise armastavad oma riigi kohta välja tuua. Väljastpoolt vaatajaile seostugu Eesti selliste võtmesõnadega nagu uued tehnoloogiad, hoogustuv turism, Carmen Kassi tüüpi supermodellid, suurepärased arhitektid ja veel paremad disainerid.

      „Need neli ongi vist kokkuvõttes põhilised Eesti kohta levinud klišeed,” ütlesin Matiasele.

      Huvitav. Kuuldu avaldas kõigile sügavat muljet. Ja ma ise tundsin ennast oma uue kodu tubli suhtekorraldajana.

      „Need eestlased oskavad ennast hästi müüa,” mõtlesin. Oma sütitavas kõnes mainisin loomulikult ka peaminister Andrus Ansipi lubadust viia Eesti 2015. aastaks viie Euroopa rikkama riigi hulka.

      Matiase tüdruksõbra suule oli ilmunud muie. Oli näha, et tema minu vaimustunud „Vana Tallinna” muinasjuttu ei uskunud – see ei tundunud talle piisavalt usutav põhjus, et olin valinud eksiili 20kraadises pakases, kui võinuksin samal ajal lageda taeva all Atlandi ookeani ääres grillitud kala süüa. „Cherchez la femme…” pidi ta mõtlema. Aga ta oli palju õelam – või siis vaimukam – ja küsis:

      „Aga kas Eesti pole endine Nõukogude riik?”

      „Muidugi on!”

      „Ja mis seal miinimumpalk on?”

      „Umbes 200 eurot…”

      „Hmmm… Ma lugesin midagi seksiturismist Eestis… On see tõsi?”

      „Jep, ka see on tõsi.”

      „Ja seal peaks olema hästi palju venelasi, lugesin nende hallide passide kohta…”

      „Jah, tõepoolest, ainult ligi 100 000 venekeelset elanikku kõigist 400 000st, kes seal elavad, saavad valimistel hääletada…”

      Ja ta jätkas, lörtsides sihilikult pisut mu Balti fantaasiat, et mind tagasi reaalsusesse tuua.

      Igal juhul mul vedas: ta ei küsinud midagi Tõnismäe pronkssõduri ega HI-viiruse leviku kohta, mis on Eestis kümme korda suurem kui naaberriikides Soomes või Rootsis.

      Imago ja klišeed valitsevad maailma – see on meile juba teada. Ent me teame ka seda, et tegelik elu toimub paljuski imago ja klišeede fassaadi taga.

      Sel ööl Madridis ma taipasin lõpuks, et kuskil Toompea müüride taga peab ennast peitma mõni nutikaid soovitusi sosistav propagandageenius.

      Eesti uues isolatsioonis või Robinson Crusoe sündroom?

      mai 2009

      Ilmselgelt on ajad muutunud: Tallinn on täna palju rohkem isoleeritud kui aasta tagasi. Kui pool aastat tagasi. Jah, selles võib süüdistada üleilmset majanduskriisi ja hoida pöialt, et varsti hakkab paremini minema. Aga…

      Kasulik oleks täna tõele näkku vaadata ja endalt küsida, kas me teame, millal see kriis lõpeb, ja kas me ka oma status quo kunagi tagasi saame. Ma arvan, et ükski aus inimene pole valmis neile küsimustele vastama. Aga fakt on, et see kriis toob meie kõigi ellu uusi spetsiifilisi probleeme. Minu enda puhul on see väga tuntav, sest töö (ja endamääratud eksiil) sunnib mind sageli reisima.

      Sellepärast eristan oma Eesti-perioodis sageli kahte ajastut: eK ja pK (ehk „enne KLMi” ja „pärast KLMi”). Ei, seekord ei ole põhjuseks naftabarreli hind. On midagi muud: tundub, et Hollandi riikliku transpordi ja Tallinna-suunalise tegevuse katkestamine on muutnud drastiliselt kohalike lennupiletite hinnaloogikat. KLM lendas siit enne kaks korda päevas Amsterdami – ja tagas sealt laiahaardelise lennuvõrgustiku kõikjale maailmas –, lisaks sellele oli see kõige odavam lennufirma, mis Tallinna liinil opereeris.

      Samal ajal Tallinn-Amsterdami marsruudi tühistamisega peatas oma Berliini-liini EasyJet, enam pole ka LOTi ühendusi Varssavi kaudu. Lisaks kõigele on enamik Tallinna suunale järele jäänud lennukeid oma lendude sagedust märgatavalt vähendanud.

      „Põhjuseks on majandus, lollpea!” (ingl.k „It’s the economy, stupid!”). Isegi minule, kes ma oma majandusalaste teadmiste poolest just ei hiilga, on ilmne, et lennuhindade tõusu põhjustas pK konkurentsi vähenemine Eestis. Nii väikese turu puhul, kus liblika tiivalööki on tunda Võrust Paldiskisse, mõjub toimunu parajalt hävitava pauguna.

      Kõige rohkem kurvastab mind pK osas minu kallis Lufthansa (parim söök, parimad istmed, parim teenindus, parimad lennukid), kus edasi-tagasi reisi on viimasel ajal normaalse hinna eest saada peaaegu võimatu. Tallinn-Lissabon-Tallinna piletid, mis enne maksid 6800 krooni, on nüüd veel 40 protsenti kallimad.

      Mulle tundub ka, et nõudlusega võrreldes on muudatused pakkumise osas toimunud palju kiiremini. Tallinnast algavate lendude piletid müüakse allahindlustel välja mõne minutiga. Vaadakem kas või mugavat Czech Airlinesi: enne olid selle pakkumised ühed konkurentsivõimelisemad, nüüd aga võib alla 5000 krooni maksvatest piletitest ainult unistada. Minu lootused on viimasel ajal kõik nende kolmapäevastel meilile tulevatel uudiskirjadel: ehk so-bib üks kolmest pakutud sihtkohast ka minu kalendri ja rahakoti võimalustega.

      Riiast või Helsingist on pK lennupiletite hinnad kuni 50 protsenti madalamad kui Tallinnast. Seda tõestab ka see, et aina sagedamini eelistavad Eesti inimesed (ja turistid) alustada pikemaid lende siinsetest naaberpealinnadest. Ka see on paradoksaalne: kui me kaardi peale mõtleme, on Tallinn ju nelja linna seas (võrreldes Riia, Helsingi ja Peterburiga) kõige kesksema asukohaga. Seda perifeeria-juttu seletab seega ainult Eesti väike pindala.

      Ja siin me nüüd oleme. Isolatsioonimaik me suus on mõruvõitu. Eestlased teavad seda väga hästi – nad on ju seda kogenud ka pikal Nõukogude ajal.

      Kuidagi peab olukorda ometi muuta saama! Eestlased on ju rasketest olukordadest väljarabelemises meistrid. Hea ühendus teiste riikidega tooks kaasa positiivse lumepalliefekti.

      Mida Eesti peaks tegema, et Ülemiste-suunaliste lendude arvu suurendada? Korraldama terve aasta festivale? Hakkama odavamaks sihtkohaks? Meelitama siia rahvusvahelisi ettevõtteid? Tooma siia mõne Euroopa Liidu institutsiooni? Ennast CNNis, BBC Worldis ja Euronewsis promoma? Estonian Airil paremaid hindu ja rohkem ühendusi pakkuma?

      Toompea-eliidile natuke mõtteainet.

      Kriitilist massi on siia hädasti vaja, muidu see ääreala-kompleks aina süveneb. Ma tean, et on palju eestlasi, kes seda välismaailmast eraldatust lausa naudivad, nagu see oleks mingi iseäralik viis tähistada riigi iseseisvust ja suveräänsust. Aga selline stsenaarium oleks Eesti elustandardile ebaproportsionaalselt suur karistus, rääkimata sellest, et see võib piirata ka tulevaste põlvkondade võimalusi.

      Modernne ajastu on seisnenud keskuste loomises. Ja väga sageli tehakse seda tehislikult.

      Iga kord, kui ma juhtun Tallinna vanalinnas Mr. Robinson Clubist mööduma, läbib mind ausalt öeldes veider värelus. Nostalgia eK järele? Loomulikult. Eestist ei saa küll kunagi päris Crusoe Meeleheite saart, aga isoleeritus võib sellegipoolest kujuneda pisut problemaatiliseks.

      Vahel usutlen