Minu ilus eksiil Eestis. João Lopes Marques

ja me kõik teame Maradona saatust.

      Kindlasti oli „Estonia: Nordic Breeze!” (vabatõlkes „Eesti: Põhjala tuulehoog!”) hoopis teistsugune unenägu. Eelmisel õhtul olin ma käinud pubis ja arutlenud sõpradega Eesti uue tunnuslause „Welcome to Estonia!” üle. Sest lõppude lõpuks oli ju tegu suure uudisega. Näis, et selle loojat Evelin Ilvest (siis veel Int-Lambot – toim.) ootasid ees ebameeldivad ajad ja veel ebameeldivam pressikajastus.

      „Usu mind, kui ma Eestisse tulin ja seda sloganit lugesin, oli minul küll siiralt hea meel teada saada, et keegi ei tahagi mulle peksa anda,” tegin sõpradele nalja.

      „Aga João, palun ütle mulle, mis on sellise väärtus?” ei jäänud Andrus rahule.

      „Pealegi meenutab see paljudele kindlasti 1994. aasta septembri tragöödiat – kui Estonia läks Soome lahes põhja,” lisas Margit.

      Selline kriitika tundus olevat liialdatud. Proua Ilvese loodud tunnuslause ei erine ju tegelikult väga palju teistest omasugustest. Rootslasedki võtsid möödunud aastal kasutusele slogani „VisitSweden” (vabatõlkes „Külasta Rootsit”), et oma riiki turistidele pisut „söödavamaks” teha.

      Tuleb välja, et Eesti pole Rootsi – maailma üks paremini turundatud riike, alates ABBAst ja lõpetades linalakkade, IKEA, Volvo ja heaoluriigi kuvandiga. Ausalt öeldes pole ma sellest massifenomenist kunagi aru saanud. Inimesed, kes Rootsit nii pimesi armastavad, ei tea võib-olla, et selle Rootsi väikelinnad võiad olla sürrealistlikumad kui David Lynchi filmid.

      Igatahes on see slogan parem kui Monty Pythoni 70ndate telesketš, kus Michael Palin laulis:

      Finland, Finland, Finland

      The country where I want to be

      Eating breakfast or dinner

      Or snack lunch in the hall

      Finland, Finland, Finland

      Finland has it all.1

      Hommiku- ja lõunasööki puudutav osa on tõsi, sellega on kõik päri, ja kui olla suuremeelne, võiks laulu lisada veel ka tuhat järve ja jõuluvana.

      Aga mõelgem ka kaugematele kohtadele. Mida te teate Michiganist? Jah, see on tohutu suur järv USAs ja kaardilt vaadates ei jää see kuigi kaugele Chicagost, mis oli varem Leedu presidendi Valdas Adamkuse kodulinn (president Toomas Hendrik Ilves elas idarannikul). Kui aga inimene loeb lauset „Find Your True North” (vabatõlkes „Leia oma tõeline Põhjala”), on see juba samm edasi. Inimesele näidatakse koht kätte. Otseses mõttes muidugi. Michigan on vist põhjas… Bingo! Ja selles tõelises põhjas! Kahju, et Michigani osariik on selle suurepärase slogani juba ära võtnud. Ei vedanud Eestil.

      Õnneks on häid näiteid veel. „Malaysia, Truly Asia” (vabatõlkes „Malaisia, tõeline Aasia”) on päris hea ja seda reklaamiti maailma tähtsamates telekanalites iga veerandtunni järel. Reklaam oli visuaalselt mõjuv ja jäi kõrvu kummitama. Need, kellel pole raha Malaisiasse sõita, saavad, kui tahavad, vähemalt duši all nende sloganitki ümiseda.

      Olgem ausad, tegu on vastuolulise ja keerulise teemaga. Proua Ilvesel lihtsalt ei vedanud, et selline kirgi küttev teema temale sattus.

      Enne Tallinna kolimist elasin ma Amsterdamis. Selle linna ole-must on raske kokku võtta: paludes turistidel enne vastamist korralikult järele mõelda, tunnistavad nad, et tegelikult on neil kanalitest, jalgratastest ja Rembrandtist suhteliselt ükskõik ja et neile on olulisem, et see linn pakub neile head „rohtu”, kanepikooki ja jalutuskäiku punaste laternate tänaval.

      Nii tekkiski kohalikul turismiametil suurepärane mõte: „Aga lähtugemgi siis Amsterdami individualismist ja kosmopoliitsest vaimust.” Ja nad leiutasid reklaamlause „I Amsterdam” (mängiti sõnadega „mina”, „olen” ja Amsterdami nimega – toim.). Ilus. Kahju ainult, et järgmisel päeval hakati igal pool Hollandis liiga agaralt sõnu väänama ja tulemuseks oli muuhulgas ka Utrecht (mäng sõnaga „sina” ja Utrechti nimega).

      Aga tagasi mu unenäo juurde. „Estonia: Nordic Breeze!” on inspireeritud tõsiasjast, et Eestis on ruumi, õhku. Seda, et Eesti on väike riik, teavad kõik, kuid tänu Einsteinile teame ka seda, et kõik on suhteline. Olgugi et Eesti on sama suur kui Holland, on siin kaksteist korda vähem elanikke. Coffee shop’ide ja Maroko kanepi asemel on siin palju imeilusat metsa ja head klorofülli. See aga tähendab rohkem ja paremat õhku – mida postmodernsetes urbanistlikes ühiskondades osatakse ka väärtustada.

      Kui „Nordic” on vajalik asukohale viitamiseks (endiselt on potentsiaalseid turiste, kes ajavad Eesti segi Etioopiaga), siis „Breeze” tähistab õhku, metsa, järvi, saari, hapnikku, vabadust…

      Kuidas seda sõnumit edastada? Lihtne. 20sekundilisest telereklaamist piisab. Klipi taustamuusika peab olema hästi sarnane „Malaysia, Truly Asia” reklaami omaga (ja „Estonia: Nordic Breeze!” muusikast peab saama hitt CNNis, BBC Worldis ja isegi Al Jazeeras).

      1) Helikopterilt filmitud ülaltvaated, propeller künnab tuult hooga juurde;

      2) lennatakse üle kogu Eesti, sõit algab Läti ja Venemaa piiri kandist ja liigutakse loodenurgani välja;

      3) kopter lendab üle Peipsi järve, kus tuul viib kalameestel mütsid peast ja kalad pangest tagasi vette;

      4) õhu- ja lähivaateid näidatakse ka tihedatest metsadest, kus mehised metsaraidurid võtavad puid maha, häiritud äkitselt tõusnud tuuleiilist, mis neile lehti näkku paiskab;

      5) näidatakse ka seda, kuidas sügavas metsas seenel ja marjul oleva vanaema saak nelja ilmakaarde lendab;

      6) näeme Pärnu rannas võrkpalli mängivaid pikkade kirevate küüntega blonde tibisid (kellel peab seljas olema uusim Nike Lycra), kes nüüd tuule pärast palli kaotavad;

      7) pöörase hoo saavad sisse Saaremaa ja Hiiumaa tuuleveskite vahvad tiivikud;

      8) kopterilt filmitakse ka lauluväljakul lõõritavaid rahvariietes lapsi, kelle juuksed korraga taeva poole sirutuvad, ja me kuuleme vaid laste ühist hüüet: „Eesti, Eesti, Eesti…”;

      9) kopterilend lõpeb Raekoja platsil, kus sepad võitlevad võimsa tuulepöörisega, atmosfääri ilmestavad taustal näha olevad keskaegsed hooned.

      Ühesõnaga, see oli ainult unenägu. Aga mitteametlik võistlus on nüüd ametlikult avatud. Vabandust, üks reegel siiski on: sõna „hansa” on absoluutselt keelatud.

      HI-viirus versus e-valimised

      märts 2007

      „Ma ei taha sellistest tellimustest enam kuulda ka! Päriselt, välismaa ajalehtede toimetajad tahavad fotosid ainult flamenco’st ja toro’dest.”

      Jah, võib uskuda, et sellised klišeed on Buenos Airesest pärit Madridi fotograafi Matiase juba ammu ära tüüdanud.

      „Kas Portugalis on samamoodi?” uuris ta minult.

      „Täpselt sama: alati fado, oivalised mereannid, odav vein ja päikselised rannad. Aga ma ise elan praegu sellest maailmast päris kaugel – alates maist on mu „baasiks” olnud Tallinn, Eesti pealinn,” vastasin.

      „Eesti! Tohoh! Ja mida teed sa Eestis? Kas see on see riik, kus kaks nädalat tagasi toimusid maailma esimesed elektroonilised valimised?”

      Kinnitasin Matiasele, et tal on absoluutselt õigus ning et ta peaks kindlasti teadma ka seda, et Tallinnas asub Skype’i arendusosakond. Mis oli ka üks põhjustest, miks ma otsustasin elada vähemalt väikese osa oma lühikesest elust karmis Põhjalas, riigis, kus wifi on elunorm.

      „Internet on minu jaoks oluline, sa tead ise, et mul on vaja mitu korda päevas infot otsida ja meile saata. Ja nii palju loomingulisem ja inspireerivam on seda teha mõnes mõnusas rahulikus lounge’is.”

      Matiase tüdruksõber astus meie juurde, näpu vahel klaas tumedat Rioja veini.

      „Kuule, João, nagunii läksid Eestisse tegelikult ikka ka

1

Vabatõlkes: ”Soome, Soome, Soome / see on maa, kus ma tahan olla / süüa hommiku- ja õhtueinet / või söögisaalis lantši. / Soome, Soome, Soome / sellel riigil on kõik, mis vaja”