Pillimees. Enn Vetemaa

ja ta tillukesed pärlmustad silmad hiilgasid. Liigutasin end, ja hiir kadus välgukiirusel altari taha.

      Ning kogu öö otsa ei tundnud ma midagi. Magasin puupingil ja küllap vist norskasingi. Järgmisel päeval oli mul natuke häbi ning ma kadestasin vanaema, kellele kirik mõjus.

      Neist meenutustest äratas mind uuesti alanud orelimäng. Nüüd kõlas koraaliprelüüd juba hoopis teisiti. See ei võinud olla sama mängija. Kirik lõi kajama kirgastest jõulistest akordidest, ja kui prelüüd lõppes, järgnes sellele väga tore improvisatsioon. Mul on harmooniast pisut aimu ning ma kuulasin naudinguga, kuidas improvisatsioon paisus, paisus, siis veidi aeglustus ja majesteetlikumaks muutus. Lõpuks lõi mürisema orelipunkt ning järskmodulatsioonidega, dissoneerivate pidenootidega paiskus teema subdominantide kuristikku, lõi viimasel hetkel selle sügaviku kohal tiivad kotkana laiali ning tõusis siis, nüüd juba lõplikult, veelgi kindlamana ja rangemana alghelistikku tagasi. Jah, see pidi olema päris hea orelimängija.

      Prelüüd ja improvisatsioon lõppesid ning orelikapist astusid välja kaks meest: noor värvimütsi kandev üliõpilane ja väike hallipäine vanamees suure turukotiga. Vanamees võttis taskust rahakoti ja ulatas noormehele midagi, tõenäoliselt raha. Oli peetud vist orelitundi. Tudeng pistis raha hooletult mantlitaskusse, noogutas hüvastijätuks ja jooksis tuhve vahele jättes treppi mööda alla. Möödumisel heitis ta mulle pealiskaudse, veidi põlgliku pilgu – tal oli silmapaistvalt ilus, mehelike joontega nägu – ja kadus siis suurt välisust põmmutades. Aegamisi hakkas trepist alla tulema ka väike vanamees.

      „Te õpite orelimängu?” küsisin ma, kui ta minuni jõudis. Väike mees noogutas. Ta turukotist paistis piimapudel ja suur roheline kapsas.

      „Kas ainult oreli või ka Tema pärast?” Ma osutasin kõhnale ristilöödule, kes oli kõledal hallil müüril väga üksildane.

      „Jah, ka meie Õnnistegija pärast,” vastas taat tasa. „Muusika toob ta mulle lähemale.”

      „Miks te teda nii väga armastate?”

      Mees heitis mulle pika pilgu, ent ma polnud seda küsinud norivalt, ja viivu pärast ta vastas:

      „Miks ei peaks teda armastama, läks ta ju meie eest ristile. Me võlgneme talle pattude andeksandmise.”

      „Kristus huvitab mind kui printsiip. Neid on ju palju, kes on läinud inimeste eest ristile, tuleriidale või siis lihtsalt seina äärde. Aga kõik pole kaugeltki nii populaarsed. Mis te sellest arvate?”

      „Need teised olid inimesed. Inimesed peavadki inimesi armastama, aga Kristus oli Jumala poeg.”

      „Tema ohver pidi talle ju siis seda kergem olema. Mis tal kaotada oli? Ta võis loota taevaminekule ja istmele Isa paremal käel. Ning peale selle uskus ta arvatavasti, et terve inimkond saab tänu temale patud andeks.”

      Mees köhis. Kaja veeres läbi poolpimeda kiriku, tõusis võlvide alla, kustus.

      Ma jätkasin: „Inimesed on läinud surma hoopis väiksemate asjade eest – mõnikord paari-kolme sõbra päästmiseks. See on hoopis raskem.”

      „Kristus oli Jumala poeg, ja ikkagi armastas ta inimesi,” ütles mees tungivalt.

      „Olete te kindel, et inimesed seda väärivad? Ja olete te kindel, et inimarmastus jumalaid väga kaunistab? Miks ei võiks see samahästi olla jumalate nõrkus?”

      „Ah, jätke!.. Nii ei saa arutleda. Mõistus siin ei aita. See on nagu muusikaga: kui ta teis midagi ei tekita, siis on teil endal midagi puudu, mitte muusikal. Jah, mõistus siin ei aita… Ma pean nüüd minema… Ja uks tuleb kinni panna.”

      Ta pööras ringi. Vaatasin suurt rohelist kapsapead ja piimapudelit kulunud turukotis.

      „Üks hetk! Ma pean teilt veel midagi küsima…”

      Ta peatus. Mehel olid õlekarva ripsmed. Ta üks laug tõmbles närviliselt.

      „Kui teil oleks võimalus seda teie Kristust jälle ellu äratada, aga tingimusel, et risti lüüakse teie naine…”

      „Mul pole naist,” katkestas ta mind.

      „Noh, siis ema. Kas teie ema elab?”

      Mees noogutas, ta jäi viivuks mõttesse, astus mulle siis sammu lähemale ja ütles õige tasa: „Miks te mind kiusate?.. Selliseid küsimusi ei tohi esitada.”

      „Palun vastake!”

      „Ma… ma ei tea…”

      „Te ei tea! Tähendab, te oleksite peaaegu valmis…”

      Ma tundsin järsku ootamatut, hammustavat viha. See kapsapea ta kotis – omamoodi liigutav ja kaastunnet äratav – oli mulle äkki vastik. Hall kapsamugija! Ta õpib koraale, et soojendada end Suures Valguses, et leida Rahu. Kuid mis rahu see selline on, mille nimel ollakse peaaegu valmis oma lihast ema tapma? Kui haledad, töntsid mardikad meie, inimesed, ikka oleme! Aastatuhandeid on meid nuheldud, ei, me oleme end ise nuhelnud, – ja ikka ei mahu meie peakoludesse lihtne tõde, et pole ühtegi asja, ühtegi mõtet, mille nimel… Ah! Ma sülitasin. Sülitasin kiriku põrandale, ja sellest segadusse sattunud, tõttasin peaaegu jooksujalu ukse poole. Kurb ja häbi oli.

      Väike mees vaatas mulle ammuli sui järele, tõstis siis ehmunult käed ja hüüdis:

      „Mis teiega on? Mis teiega ometi on?”

      Tuul jahutas mu pead ning ma muutusin aegamööda rahulikumaks. Kurat võtaks neid närve, nad on viimasel ajal ikka päris, päris käest ära. Vaene kapsamees – ta oleks võinud ju infarkti saada. Kui ta täna oma poissmehe-ubrikus suppi keedab (millegipärast olin kindel, et tal on hale poissmehetuba ühisköögiga, kus ainuvalitseb mõni paks matroon), jah, kui ta seal seda kapsast lõigub, millele ma peaaegu jalaga oleksin virutanud, küllap värisevad tal sõrmed ja ta on üsna endast väljas. Aga enne tuduleheitmist paneb ta vist – ei, kindlasti käed risti ning palub Kõigevägevamalt armu neile vaestele sassis inimlastele, keda Jehoova oma vägevuses on karistada võtnud ning õnnistusest ja südamerahust ilma jätnud.

      Oli seda nüüd tarvis? Kapsamees nüüd ja Raul enne… Ega Rauligi polnud mõtet pilada – ta on lihtsalt juhmardiks loodud, pole selles ise põrmugi süüdi. Kui otsiks ta õige üles? Minna kohvikusse tagasi? Ei, ei viitsi… Aitab sellestki, kui talle teinekord paar avaldamata luuletust ette loen. Olen seda vahel teinud, ja siis on ta alati väga uhke ning liigutatud. Liigutatud sellest hoolimata, et luuletused talle midagi ei ütle. Aga eks just sellistest asjadest, millest hästi aru ei saada, ollakse muulgi pool liigutatud. Nii juba on.

      Sammusin Toompealt alla, nüüd Pikka jalga mööda. Tuleb välja, et ronisin siia mäe otsa ainult selleks, et lollusi teha.

      Pikk jalg meeldib mulle. Aga ainult õhtuti. Huvitav, et enamik asju mulle just õhtuti meeldib. See pole vist hea märk…

      Need puud seal müüril on kuidagi illusoorsed – pikad, sihvakad, õhtutaeva taustal. Neist võiks proovida luuletada. Ükskord purjuspäi ronisin ma selleks üles, et neid katsuda. See oli narr tegu küll, aga ma läksin härdaks ja mõtlesin, et keegi, mitte keegi ei puuduta iial neid vaeseid puid. Eks ma siis silitasingi puutüvesid, imetlesin neid ning arvatavasti pisut ennastki. Jah, vaevalt, et ma ainult nende pärast üles ronisin…

      Puud… Häh, nagu neile seda kangesti vaja oleks, et mõni neid käperdab! See suur, veidi Tartu Ülikooli meenutav maja on alt vaadates kah üsna muinasjutuline; selline peaks vist olema üks täisväärt õhuloss. Kuid see maja pole üldsegi õhuloss, seal asub mingi päris maine asutus – ministeerium või midagi selletaolist. Õhuloss, kus klõbistatakse arveid kokku!

      Pikk jalg oli tühi. Seal all, nende väravate taga, tuleb mul aga sukelduda õhtuse kesklinna tõtlemisse; seal särisevad neoontuled, Volgad pritsivad pori ja inimsumm rähkleb nagu palavikus. Ma ei tahtnud sinna… Kui õige pöörata ümber, minna Taani Kuninga aeda ja istuda veidike seal? Tallinna kesklinn nagu kõik linnade kesklinnad on ilus ainult kõrgelt vaadatuna.

      Taani Kuninga aed on mu lemmikpaiku. Seal läheduses on timuka maja, ja kõik kummitustega seotud kohad tõmbavad