Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa

See on jube. Sest eks ole näiteks kuuskümmend neli korda sada seitseteist täiesti paratamatult seitse tuhat nelisada kaheksakümmend kaheksa. On ju nii?”

      Mees naeratas abitult.

      “Ja kui te mõtlete, et “miks ja mis ajast peale see nii on”, siis võite hulluks minna. “Kaua selline sigadus peab veel kestma!?” küsite te. Igavesti. Isegi pärast totaalset tuumasõda. Isegi samblike maailmas. Hirmus! See võtab himu söömiseks ja sigimiseks, mis on ju meie põhitegevused. Jaa… Ning mina pidin tegelema tööga, mis mind rusus, ahistas ja hirmutas, mis näitas mulle inimese täielikku jõuetust. Aja ja ruumiga asi õnneks nii hull pole. Geniaalsed mehed on relatiivsusteooriaga meie elu natuke leevendanud; kui mõelda, et kaks keha lähenevad teineteisele kiirusega kakssada üheksakümmend üheksa tuhat seitsesada seitsekümmend kuus kilomeetrit sekundis, siis pole nende lähenemiskiirus ikkagi suurem kui ühe keha oma. Pood kinni ja mitte üks sai! See on pisuke trööst.”

      Mees nentis teatud rõõmuga, et ta teab seda. Tuleb välja, et ta teab üsna palju. Ainult et.

      “Ning ka massiga juhtub siis toredaid asju – mängu tulevad lõpmatused, elu muutub elamisväärsemaks. Jah, kuid arveametnikku sellised asjad ei puutu, tema rehkendagu aga tööliste palku ja mullatööde kuupmeetreid.”

      Jakob tunnistas, et ta hakkas tahtlikult vigu tegema ja vallandamist nõudma, kuid temast, imearvutajast, ei tahetud kuidagi lahti saada.

      “Minu kurtmise peale kosteti, et ma vajan lihtsalt puhkust – ka looduseime pidavat puhkama. Alles siis, kui ma neile oma kõige sügavamaid mõtteid pihtisin, hakati mind kartma ja lastigi lõpuks lahti.”

      Muidugi tundis Mees huvi Jakobi sügavamate mõtete vastu.

      “Ma jäin nimelt arutlema, et kui ma kahte kuut omavahel korrutan, millal siis see kolmkümmend kuus täpselt sünnib. Mõistate? Ja see huvitas mind ka, milline kolmkümmend kuus parajasti tuleb, neid on ju arvatavasti väga palju. Ja kui ta nagunii juba enne eksisteerib, kas mul on siis üldse mõtet korrutada? Ah? Ja see, et on lõpmatu hulk kolmkümmend kuusi, on samal ajal õige lähedal sellele, et neid polegi üldse olemas.”

      Mees tunnistas, et midagi taolist pole tema ise küll kunagi mõelnud.

      “Ja füüsikas häiris mind vektorarvutus. Jällegi oma halastamatu jäikusega. Ma hakkasin looma teooriat, kus jõude kujutatakse mitte sirgete, vaid lustakalt kõverate joontena. Sellest teooriast ei tulnud muidugi midagi välja.”

      See viinud Jakobi enesetapumõtetele. Seganud aga kahtlus, et kui neid kolmkümmend kuusi äkki olemas polegi, kas võib siis kindel olla, et tema, Jakob, ise olemas üldse on…? Niisuguse kahtluse ja ebakindla asja hävitamine on veel kahtlasem ettevõtmine, absurdnegi.

      Ka ei olnud ta leidnud head moodust – seganud esteetiline külg. Uppumine olevat hea kerge surm, kuid uppunud pole teatavasti eriti meeldivad; pealegi võivat ta ehmatada mõnd lõbusat noort suplejat, kui teda üleni rohelisena vee all torpedeerib… Mürgid ja uinutid tundunud talle usaldust tekitavamatena, kuid ainult seni, kuni ta oli kohtumeditsiini õpikust näinud, kuidas need näiliselt rahulikud uinujad seestpoolt välja näevad – lahkamisel loomulikult, ja tal hakanud oma füüsisest kahju. Ei mingit rahu ja vagurust – seest on neil kõik lõhkenud ja segi pööratud – kopsud, maksad, neerud, süda… Oeh! Tal hakanud oma kehast kahju: süda tuksub nii kenasti ja ausalt ning teenib teda ennastsalgavalt, Jakob aga tahab teda lõhki käristada. See pole üldsegi kena!

      Ja siis päästiski Jakobi sürrealism. Salvador Dali olemasolu, tema maailma isepärased normaalloogika-vastasused tekitasid õndsustunde: selles kastiillases – venivate kellade, putukate ja lummavate kuumaastike ning hargikestele toetuvate poolerekteerunud falloste poolt vaevatud mehes leidis ta sugulashinge. Joan Miró jälle teinud oma kunstiga Jakobile optimismi- ja lapsemeelsuse-süsti. Elu muutus vastuvõetavaks. Maalida Jakob ei oska, ta pöördus luule poole: Apollinaire, Morgenstern, noor Aragon ja paljud teised toredad mehed tulid tema vaesesse poissmehekorterisse otsekui kallid külalised. Ta polnud enam üksi. Ka tema hakkas luuletama. Esimeseks eeskujuks oli talle sürrealismi ühe isa André Bretoni võluv luuleraamat “Hallijuukseline revolver”.

      Kuuekümnendail aastail ja seitsmekümnendate esimesel poolel jõudis Eestimaalegi sürrealismi järellainetus – meile saabub ju nii mõndagi ikka hiljem – ning Jakob leidis mõttekaaslasi. Palju õhtuid ja öid naudiskleti luulet ja kaasaegset muusikat ning rüübati rohelist teed. Ent too õnneaeg olnud lühike – enamik mõttevendi deserteeris. Nad mandusid korralikeks inimesteks, abiellusid oma Katarinadega ja läksid Oudovatesse elama; armastasid väga oma kodulinnakesi, kus pühendusid näiteks krüsanteemikasvatusele…

      Ainult Andres ja Viktor olevat seni enam-vähem truud kunagistele ühisaadetele. Viktor näiteks oli äsja luuletanud toreda jõulise luuletuse:

      “Kell, lips ja lilled

      on maas

      või maa sees!!!”

      “Eks ole vägev lakoonilisus!” hõõrus Jakob rõõmsalt käsi.

      Mees leidis ennast itsitamas, ja see leidmine hirmutas natuke. Näe, misukesi inimesi maamunal elab! mõtles ta deklameerijat vaadates. Kui ma ise poleks sassi läinud, teab, kas oleksin siis isand Jakobiga kunagi kohtunud. Tal hakkas lõbus, see oli muidugi selline kuristiku serval balansseerija kõdistav ja perversne lõbusus, kuid ahastada Mees enam ei viitsinud.

      Küll on ikka Jakobil jutud! Muidugi, neis oli ka ebaloogilist: ühest küljest pidavat Loodus igatsema kaost ja korrastamatust, stohhastikat, ent teistpidi kippuvat ta sürrealismi kägistama matemaatika ängistava paratamatusega. Kuidas see kokku sobib? Aga tont võtaks, kas kõik peabki liiga ilusti klappima? Ja entroopia mõiste on imearvutajal kah natuke sogane, üldse kipuvad humanitaarlased selliste asjadega mängima nagu lapsed leludega – väänavad ja venitavad neid mis hirmus. Jah. Kuid Jakobi tuju ta oma kahtlustega rikkuma ei hakanud – too pakub Mehele veini, lõbustab teda luuletustega, ei, ta andestab torupillkõhuga isandale kõik.

      Jakob vaikis parajasti ning uuris lugupidaval ilmel murul lebavat katkise servaga tühja klaaspurki, kuhu oli kogunenud vihmavett.

      “Surematus…” pomises ta.

      “Misasja?”

      “See purk, õigemini selles loksuv vesi viib minu mõtted surematusele,” lausus Jakob tõsiselt.

      “Kas nii, et

      Kolmapäeviti uputab Surm enda

      ploomikompoti purki.

      Neljapäeviti kraaksatab sealt meile vastu

      kolmteist helesinist Surematust…”

      “Ärge tehke tõsiste asjadega nalja!” Jakob oskas olla pahanegi. “Võtke siit purgist tilk vett ja vaadake seda mikroskoobi all. Te näetegi potentsiaalset surematust!”

      “Mis mõttes?”

      “Te näete amööbe, üherakulisi, protozooloogide lemmikuid, noor inimene. Mõistlikumad amööbid peeretasid evolutsiooni peale, nad jäid truuks, pooldumiskombele. Arvatavasti pakub selline viis küll vähem armuelamusi kui kahe isendi otsene suguline läbikäimine (kuigi, mine sa tea…), kuid pooldumine viib ju surematusele. Mõni siin elav amööb võib olla – kindlasti ongi! – juba miljardeid aastaid vana, ta hoiab ennast elus pidevate uus-sündidega. Seda võimaldab truuksjäämine lihtsuse printsiibile. Ta ei plaanitsegi läbi teha kõikvõimalikke embrüonaalseid metamorfoose, korrata liikide tekkimise totrat virvarri, fülogeneese ja ontogeneese ja nii edasi. Ei üritagi toota aina diferentseeritumaid kudesid. Amööb on tõsine konservatiiv: teelahkmel pöördus ta teise suunda kui meie rumalad eelkäijad. Meie ei pooldu, meie ei ole surematud, meie loovutasime teatud vaieldavate eeliste ja hüvede eest oma igavese elu, mida nüüd taeva-illusioonidega püüame endale tagasi luisata,” filosofeeris Jakob ja silmitses klaaspurki suure õrnusega. “Meie võime juua õunaveini ja sõita trammiga, kuid ajas oleme piiratud. Evolutsioon on puhtfiloloogilises mõttes enesetapp!”

      Tema, Jakob, ei ihka igavest elu, kuid võimalust vahetada igavene eksistents näiteks jalgratta vastu ei pidavat ta ometi