Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa

ei kerkinud mällu mitte kuidagi.

      Mees hakkas kellalöömise poolt kättenäidatud suunas edasi sammuma. Kõik majad, millest ta möödus, olid tuttavad, vägagi tuntud-teatud, kuid ta adus, et mingit terviklikku linnaplaani ta küll ette ei suuda kujutada. Majad olid sel moel tuttavad, nagu malendid maletajale, kuid need nupud või majad ei asunud nagu loogilises järjekorras. Segilöödud partii.

      Selles madalas majas oli kunagi lasketiir – on vist praegugi, ainult et uksel ripub tabalukk. Miks Mees lasketiire ei tea! Sa annad raha ning võid tulistada plekist mustkunstniku moega meest, kes tabamise eest tänulikult kõvakübarat kergitab. Pihtasaanud baleriin aga ärkab võpatades letargiast ja tema talendid löövad plekikriginal lõkkele. Tapakirge võid rahuldada roosat siga tulistades – ta võngahtab, kukub ja jääb üht jalgapidi konksu otsa rippuma, otsekui ootaks pika noaga kokka. Oli tiirus – kas just selles? – ka lihtsalt üks tavaline pöörlema löödav ratas, mille eelistamine teistest atraktsioonidest võis olla kasulikumgi. Kindla numbritesumma puhul said auhinna. Tema oli kord ammu-ammu oma suureks rõõmuks ja kurvastuseks võitnud pudeli šampanjat, kuid tiirupidaja ei tahtnud talle seda anda: mis poiss alkoholiga peale hakkab?! Siis sekkus keegi pulstunud habemega räpane meesterahvas vaidlusse ja lausus noomivalt: “Nii kaotab inimene usu õiglusse!” Tiirupidaja andis alla.

      “Nii võib inimene tõesti kaotada usu õiglusse!” teatas sama mees veel uksest väljudeski, kergitas siis poisile soni ning marssis – pudel peos – rõõmsalt minema. Šampusest poisil muidugi kahju polnud, aga kui selle asemel oleks talle antud šokolaadikarp…

      Šokolaadikarp… Kuskilt tuli magusat saialõhna. Seda hoovas ühest keldriaknast – ilmselt töötasid seal pagarid.

      Mees tundis nälga. Ja veel hullem – ka suitsuhimu hakkas vaevama. Suitsunälg andis end eriti tungivalt tunda, kui Mees mingi piirdepostikese lähedal lebavat sigaretti märkas. See oli täitsa neitsilik, süütu, süütamata. Ilmselt otse karbist maha kukkunud. Kuradi sigaret! Pidin ma teda üldse tähele panema; kõik eelnenu on ununenud, nüüd oleks võinud ju ka suitsetamisharjumus unuda. Aga näe, halvad kombed ei jäta inimest mitte maha, juhtugu temaga mis hullu tahes, nemad on meile ikka truud ka meie hädas, mõtles Mees ja leidis, et see on kurb ja ehk ka natuke vaimukas mõttekäik.

      Aga kuidas sa seda suitsu niisama lihtsalt maast võtad? Kunagi oli ta lugenud kellegi prantslase kirjutatud lugu “Sigaret”, mille läbiv tegevus oligi ühe mehe, mitte puruvaese, vaid ajutises rahapuuduses vaevleva kunstniku sigaretiotsingud tema sünnipäeval. Eriti hea pidavat sigaret (nii kuulutas autor) maitsema just pärast kuuma kanget koorega kohvi.

      Ka kohvi tahaks. Kuid sigaret on tähtsam.

      Mees teeskles kinganööri sidumist, ja lipsti! – peos too ihaldatud tubakajunn oligi. Kui ta seda uurida usaldas, selgus, et tegu oli koguni “Winstoniga” – tõeliselt hea mark, mis aga kole ruttu lõpuni põleb. Kasulikum olnuks leida mõni kodumaine sigaret, olgu või “Priima”.

      Tuld julges mees küsida vabalt. Eriti veel “Winstonile”.

      Suits tegi uimaseks. Ilmselt oli eelmisest tõmbamisest juba parasjagu aega möödas. Kas ma oma eelmises elus (muidugi mitte inkarnatsioonist ei mõelnud Mees) oleksin julgenud maast sigaretti üles korjata?

      Ta sammus edasi, tundes end nagu oma legendi ja koguni koordinaadid unustanud luuraja – iseäranis usaldatav, reetmisvõimeta luuraja; tuleb tunnistada, sest ei piinapingilgi lausuks ta ühtki sõna… Suits oli juba pooleni põlenud. Mees mõtles kokkuhoiule ning kustutas ta. Hoolikalt näppis ta põlenud otsalt lahtisi ebemeid ja pistis siis sigareti, filter allapoole, ettevaatlikult pintsaku rinnataskusse, sinna, kus muidu kantakse peenest riidest valgeid kokkumurtud taskurätte. Konide taskuskandmine on üsna pätlik komme, kuid see, et ta praegu niimoodi mõtleb, lubab arvata, et ta mingi päris langenud tüüp kah pole. Ning oleks ka narr, kui ta olnuks varemalt tõesti retsidivist, ja narr eriti just seepärast, et nüüd ta siis peaks hakkama oma ammuunustatud häbisid uuesti läbi põdema. Sest hädas ta ju praegu on, häda aga ajavat härjagi kaevu.

      Mees näeb toidubaari sildiga “10 minutit”. Asjalik nimetus, kümne minutiga jõuab ennast täis pugida muidugi. Vähemalt praegu, tühja kõhuga. Kuid paraku puudub tal see “asjastatud töö metallist või paberist ekvivalent”, mida rahaks kutsutakse.

      Saatus armastab musta huumorit: just nüüd kerkib tema ette kaltsakas noorhärra, kelle ülikonna algvärvuse kindlaksmääramisega eksperdilgi oleks raskusi, pilgutab kelmikalt oma luitunud punnsilmi ja kõmistab ootamatult sügaval bassihäälel:

      “Vana, viska nelikümmend kuus krossi! Puudu jääb…”

      “Mul pole kahte kopikatki,” lausub Mees häbelikult. Noorepoolne mees laseb pilgu üle Mehe käia – ei jäänud uskuma.

      “Kes valetab, see taevariiki ei pääse,” ähvardab ta ning näitab nüüd Mehele keelt. See keel on kahkjasvalge ja rabavalt pikk, ulatub lõuaotsani. Ju ollakse efektist teadlik. Tobedalt silmitseb Mees talle lahkesti näha pakutud ebatavalist maitsmiselundit, mis on nii hatune, et meenutab teatud käsnalisi, kes oma teosed puhtustarmastavatele inimestele peavad loovutama. Matšalkaks kutsutakse sihukest nühk-asjandust rahvakeeles, ja kindel see, et keele peremees selliste tulusate nahakratsuritega iidamast-aadamast saati ise kokku polnud puutunud.

      “Ihnsatel kasvab käsi hauast välja kah veel. Koerad teevad sinna peale piss-piss…”

      Oma etteaste lõpetab rahanuiaja kõlava kõhutuule laskmisega ning läheb seejärel uut objekti jahtima. Enne aga tuhnib taskuis ja ühest neist kukub välja pruun paberijunnike. Koni – nagu minulgi, mõtleb Mees nukralt.

      Või et käsi kasvab hauast välja? See pidi ikka vist neil kasvama, kes oma isa või ema löövad. Jah, kuid las see käsi kasvab pealegi, sest Mehe haud jääks praegusel juhul hoopis nimeplaadita.

      Mis puutub neljakümne kuuesse kopikasse, siis selle vastu poleks tal ka endal midagi: tassi teed ja mõne saiakese saaks vähemalt. Aga mida üldse ette võtta? Ega see näljasurm nii kähku tule, vahest saabub lõpuks ometi mingi vaimuselgus. Aga kui ei saabu? Sel juhul tuleks tööd leida. Aga kust? Dokumentideta ei võeta tööle vist isegi turuvarblasi.

      Nii mõtiskledes märkas Mees, et aktiivse rahalaenaja taskust kukkunud pruun junnike veeres ta jalge ette. Ja see polnud üldsegi mitte koni, see oli rullikeeratud rublane raha. Nii et ta sai norijalt rahalist abi. Black humour’i kõrval on ka white humour, arutles ta ning astus otsemaid toidubaari “10 minutit”. Enne aga keerutas tõrukese lahti ja silmitses ning silus seda hellalt.

      Baaris uuris Mees väga hoolikalt hinnakirja ning rehkendas.

      Ühe härjasilma tellis ta (18 kop.), kaks kohupiimapirukat (kokku 24 kop.), vorstiga võileiva (17 kop.) ning klaasi teed (4 kop.). Kokku tuli 63 kopikat. Jääb veel suitsurahagi üle – muidugi mitte “Winstoni” jaoks.

      Kõhuga on niisiis asjad natukeseks ajaks mingil määral korras; kõht asub seedimistööle, täiesti jõukohasele, ja hakkab ajule varsti natuke rikastatumat verd andma. Ehk on sellest mälule abi?

      Mis asi see meie mälu õieti on?

      Koolis näidati neile ilusat värvilist pilti, millelt lahkelt ja ontlikult naeratas meesterahvas, kellel oli põigiti poolitatud pea. See mees lubas neil oma kolba pühadesse saladustesse pilku heita. Ilus asi see aju küll polnud, vähemalt pildil meenutas ta mingit sisikonda, halli ja vastikut. Kuid seal oli ka kirkalt värvitud laike, millel nende anatoomiaõpetaja kaardikepp aeg-ajalt peatus. Need olid tsentrumid: nägemis- ja kuulmis- ja haistmistsentrumid, koguni lugemiskeskust evis too ajuomanik. Kepp kribises pappi mööda; kui ta kõdistamistsentrumit puudutaks, ei tea, kas siis hakkaks pea naeru kihistama?

      Piklik aju ja väikeaju, ning veel muidki ajusid tutvustati neile; kuskil pidi olema veel ka ajuripats – üks iseäralik imelik asjandus, mis kasvu jagas, habet aretas ning millel oli vist otsene side koguni teiste ripatsitega, nendega, mis olid poistel parajasti kasvustaadiumis ning mille kaugemaks ülesandeks pidi kujunema soojätkamine – tööjõu taastootmine.

      Näe, Mehe aju mäletab endast küllaltki palju, aga mingi osa temast on välja kuulutanud streigi; küllap