Portree. Nikolai Gogol

oli miski muu selle põhjuseks, ainult tal hakkas järsku, ei tea millest, õudne üksinda toas istuda. Ta eemaldus vaikselt portreest, pöördus ära ja katsus mitte sinnapoole vaadata, kuid silm tahtmatult, iseendast piilus sinnapoole. Lõpuks tal hakkas õudne isegi käies; talle paistis, et nüüdsama kohe hakkab keegi tal kannul käima, ja ta vaatas igakord arglikult selja taha. Ta polnud iialgi argpüks; kuid tema kujutlusvõime ja närvid olid tundelikud, ja sel õhtul ei suutnud ta isegi endale seletada oma alateadvuslikku hirmu. Ta istus nurka, kuid ka siin paistis, et keegi on iga silmapilk talle üleõla näkku vaatamas. Isegi Nikita norskamine, mis kostis esikust, ei ajanud ära tema hirmu. Aralt, silmi tõstmata tõusis ta viimaks oma kohalt, astus sirmi taha ja heitis sängi. Sirmi pragude vahelt paistis talle kätte tema kuuvalgust täis tuba ja ta nägi seinal, otse enda vastas, rippuvat portreed. Silmad puurisid endid temasse veel kohutavamalt, veel tähendusraskemalt, ja paistis, et nad ei taha näha midagi muud kui ainult teda. Täis painavat tunnet, otsustas ta tõusta sängist, haaras sängilina ja lähenedes portreele, kattis selle üleni linaga kinni. See tehtud, heitis ta veidi rahunenult sängi, hakkas mõtlema kunstniku vaesest ja viletsast saatusest, okkalisest teest, mis tal ses maailmas ees seisab; samal ajal aga tema silmad piilusid tahtmatult läbi sirmipilu linasse mähitud portreed. Kuupaiste aina suurendas lina valevust ja talle näis, et kohutavad silmad hakkasid isegi lõuendist läbi paistma. Hirmuga teritas ta pilku, otsekui soovides veenduda, et see pole tõsi. Kuid lõpuks tõepoolest… ta näeb, ja näeb selgesti: lina pole enam olemas… portree on üleni avatud ja vahib mööda kõigest, mis asetseb ümberringi, vahib otse teda, vaatab lihtsalt temasse sisse… Tal jäi süda hetkeks seisma. Ta nägi: vanamees liigutas end, ja järsku haaras kummagi käega raamist kinni, ajas enda käte najal püsti, ulatas jalad ette ja hüppas raamist välja… Sirmipilust oli näha ainult veel tühi raam. Toas kostis sammude kaja, mis lähenes ikka enam ja enam sirmile. Süda hakkas vaesel kunstnikul kõvemini peksma. Hirmust hingetuks jäänud, ta ootas, et nüüd kohe vanamees vaatab sirmi taha. Ja tõepoolest ta vaataski, sama pronksikarva näoga ja oma suuri silmi pööritades. Tšartkov tahtis karjatada, kuid tundis, et tal pole häält, tahtis end liigutada – ihuliikmed ei kuula sõna. Avatud suuga ja hing rinnus kinni, vaatas ta seda kõrgekasvulist fantoomi, kes kandis seljas mingit asiaadi hõlsti, ja ootas, mis ta ette võtab. Vanamees istus peaaegu tema jalutsisse ja tõmbas oma avara rüü voltide vahelt midagi välja. See oli kott. Vanamees sidus selle lahti ja, haaranud kahest songast, raputas: tumedat häält tehes kukkus põrandale raskeid pulgakujulisi pakikesi; nad olid keeratud sinisesse paberisse ja igaühel seisis: tuhat kuldtükki. Pikki kondiseid käsi oma laiadest käistest välja sirutades hakkas vanamees pakikesi lahti keerama. Välgatas kuld. Kui suur kunstniku rõhuv raskus ja meeletu hirm ka ei olnudki, ta puuris oma pilgu kullasse, ta vaatas liikumatult, kuidas kondised käed teda paberist välja keerasid, kuidas ta hiilgas, tumedalt kõlas ja uuesti pakendisse kadus. Ta märkas üht rulli, mis oli teistest pisut eemale veerenud, otse tema voodijala juurde, peatsi ligidale. Kramplikult haaras ta selle ja vaatas hirmuga, kas vanamees ei märka. Kuid vanamees paistis olevat ametis oma asjaga. Ta kogus kõik pakikesed kokku, pani nad uuesti kotti ja kunstnikule vaatamata läks sirmi taha. Tšartkovi süda peksis valjusti, kui ta kuulis kaugenevate sammude kahinat toas. Ta pigistas kõvemini raharulli oma peos, värisedes ta eest kogu kehast, ja järsku kuulis, et sammud lähenevad uuesti sirmile – nähtavasti oli vanamees märganud, et üks rull puudus. Ja näe – ta vaatas uuesti sirmi taha. Meeleheitel pigistas ta kõigest jõust raharulli oma peos, pingutas kogu jõudu, et end liigutada, karjatas ja ärkas.

      Ta oli üleni külmas higis; tema süda peksis nii kõvasti, nagu süda üldse peksta suudab: rind oli säärases pitsituses, nagu oleks hing sealt iga hetk valmis ära lendama. „Kas tõesti see oli uni?” ütles ta, haarates endal mõlema käega peast kinni; kuid nähtu kohutav elavus ei olnud põrmugi sarnanev unenäoga. Alles pärast ärkamist ta ju veel nägi, kuidas vanamees asus pildiraami tagasi, tema laia kuue hõlmgi lehvis, ja Tšartkovi käsi tundis selgesti, et alles hetke eest ta oli hoidnud mingit raskust. Kuuvalgus täitis tuba, tõstes toa pimedaist nurkadest esile mõne lõuendi, mõne kipskäe, toolile jäetud draperii, püksid ja puhastamata saapad. Nüüd alles ta märkas, et ta ei lama voodis, vaid seisab jalul otse portree ees. Kuidas ta siia oli sattunud, seda ta ei suutnud kuidagi mõista. Veel enam pani teda imestama, et portree oli üleni avatud ja sängilina temal tõesti enam ei olnud. Hirmust liikumatuks tardununa vaatas ta portreed ja nägi, kuidas just otse temasse olid end puurinud selle elavad inimesesilmad. Külm higi tõusis ta näkku; ta tahtis eemalduda, kuid tundis, et jalad oleksid nagu maa külge kinni kasvanud. Ja ta nägi, ja see polnud enam uni: vanamehe näojooned liikusid ja ta huuled hakkasid venima tema poole, otsekui kavatseksid hakata teda tühjaks imema… Meeleheitliku karjatusega põrkas ta tagasi ja – ärkas.

      „Kas tõesti ka see oli uni?” Ta süda peksles, ähvardades lõhkeda. Ta kobas kätega ringi. Jah, ta lebas sängis täpselt samas asendis, nagu oli uinunud. Ta ees on sirm; kuuvalgust on tuba täis. Läbi sirmi pilu on näha portree, kaetud voodilinaga nagu kord ja kohus – nii, nagu ta selle ise oli kinni katnud. Tähendab ka see oli siis uni! Kuid rusikasse tõmbunud käsi tunneb praegugi, nagu oleks ta midagi hoidnud. Südame pekslemine oli hirmuäratavalt tugev, raskus rinnus talumatu. Ta suunas pilgu sirmipilule ja vaatas üksisilmi lina. Ja ta näeb selgesti, et lina hakkab avanema, otsekui rabeleksid ta all käed ja katsuksid teda eemaldada. „Issand jumal, mis see ometi on!” karjatas ta, lüües meeleheitlikult risti ette, ja ärkas.

      Seegi oli uni! Ta kargas sängist üles meeletuna, poolearusena ega suutnud enam seletada, mis temaga sünnib: kas on tal luupainaja kallal või on see palavikus sonimine või tõeline vaimunägemine. Püüdes natukegi rahustada hingelist erutust ja vere survet, mis peksles tihedasti kõigis soontes, astus ta akna juurde ja avas õhuruudu. Sisselöönud külm tuuleõhk elustas teda. Kuupaiste valgustas endiselt majade katuseid ja valgeid müüre, kuigi väikesed pilvekesed taevas olid sagenenud. Kõik oli vaikne: ajuti kandus tema kuulmeisse voorimehetroska kauge nagin. Voorimees muidugi magas mõnes vaikses põiktänavas, oodates hilinenud sõitjat, ja tema laisk kronu hällitas teda unele. Kaua vaatas ta läbi õhuakna välja. Taevasse hakkas juba tekkima läheneva koidu endeid; viimaks hakkas ta tundma unisust, lõi õhuakna kinni, eemaldus, heitis sängi ja uinus varsti raskesse unne nagu tapetu.

      Ta ärkas väga hilja ja tundis endas seda ebameeldivat tunnet, mis valdab inimest pärast vingu; pea valutas vastikult. Toas oli hämar; külm niiskus hõljus õhus ja tungis sisse aknapiludest, millede ette oli tõstetud pilte või krunditud lõuendeid. Pilvine, tusane nagu märjaks kastetud kukk, istus ta oma närusele diivanile, teadmata ise, mis teha või ette võtta, ja siis meenus talle kogu tema unenägu. Sedamööda, kuidas unenägu talle ikka enam ja enam meenus, tõusis see tema kujutlusse nii koormavalt elavana, et ta hakkas juba kahtlema, kas see oligi ikka uni ja lihtne sonimine, kas siin ei olnud midagi muud, kas ta polnud nägemust näinud. Tõmmanud lina eest, ta silmitses seda kohutavat portreed päevavalgel. Silmad panid tõepoolest jahmatama oma erakordse elavusega, kuid midagi eriti kohutavat ta temas ei leidnud; ainult nagu mingi seletamatu ebameeldiv tunne jäi hinge. Kõige selle juures ta ei suutnud siiski lõplikult veenduda, et see oli olnud uni. Talle paistis, et unenäo vahel oli olnud mingi kohutav katkend tõelust. Paistis, nagu oleks isegi vanamehe vaates ja ilmes miski kõnelnud, et ta oli olnud tema juures tänasel ööl; kunstniku käsi tundis ikka veel raskust, mida ta oli hoidnud, nagu oleks keegi alles nüüdsama selle tal käest ära võtnud. Talle näis, et kui ta oleks veel kõvemini rulli pihus hoidnud, siis oleks see kindlasti jäänudki talle kätte ka pärast ärkamist.

      „Jumal küll, kui ainult osakegi sest rahast oleks mulle saanud!” ütles ta raskesti ohates ja tema kujutluses hakkasid kotist pudenema rullid veetleva pealkirjaga: tuhat kuldtükki. Rullid keerdusid lahti, kuld hiilgas, nad keerdusid tagasi kinni, tema aga istus, vaade mõttetult ja liikumatult tühjusse suunatud, suutmata end sellest kujutlusest lahti kiskuda – nagu laps, kes istub magusroa taldriku ees ja neelab sülge, nähes, kuidas teised seda rooga söövad.

      Lõpuks kostis koputus uksele, mis tõi tema pahaselt ärkvele. Tuppa astus peremees koos kvartali-ülevaatajaga, kelle ilmumine, nagu teada, on väikestele inimestele veel ebameeldivam kui rikastele mõne paluja ilmumine. Selle väikese maja peremees, kus elas Tšartkov, oli üks sääraseid olendeid, nagu on harilikult majaomanikud kuskil Vassili saare viieteistkümnendas tänavas,