Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

meelde, et rahakott ja teised asjad, mis ta vanaeide kastist oli võtnud, on tal alles taskus! Tal polnud seni mõttessegi tulnud neid välja võtta ja peita. Isegi nüüd, riideid silmitsedes, ei tulnud nad tal meelde. Mis see siis on? Kohe tõttas ta neid välja võtma ja lauale pilduma. Kui ta kõik oli välja võtnud ja isegi taskud pahupidi pööranud, et veenduda, et nad kindlasti tühjad oleksid, viis ta kõik need asjad nurka. Seal all nurgas oli seinast eemal seisev tapeet lõhki kärisenud: kohe hakkas ta asju sellest august sisse toppima, neid paberi taha panema. «Mahtusid sisse! Kõik silmade eest ära! Rahakott ka!» mõtles ta rõõmsalt, tõusis üles ja vahtis töntsilt nurka, kus peidetud asjad veel enam olid tapeedi eemale ajanud. Äkki käis tast värin läbi. «Mu jumal,» sosistas ta meeleheitel, «mis minuga küll on? On see mõni peitmine? Kas nõnda peidetakse?»

      Õige, tema asju ei lootnud saada, vaid ainult raha ja seepärast ei varunud ta varem peidupaika. «Nüüd aga, mille üle rõõmutsen ma siis nüüd?» mõtles ta. «Kas nõnda peidetakse? Tõepoolest, aru on mu maha jätnud!» Oimetult istus ta sohvale ja kohe hakkas väljakannatamatu külmavärin teda uuesti vabistama. Masinlikult tõmbas ta kõrvalolevalt toolilt sooja talvepalitu, mis oli pärit veel tema üliõpilaspõlvest ja oli praegu täiesti närune, laotas selle endale peale. ning uni ja jampsimine valdasid ta uuesti. Ta langes sügavasse unne.

      Mitte enam kui viie minuti pärast kargas ta uuesti üles ja tormas otsekohe hullustuses oma riiete kallale. «Kuidas võisin ma uinuda, kui pole veel midagi tehtud! Nii see ongi: pole silmustki kuuekaenla alt ära võtnud! Unustasin niisuguse asja! Niisuguse süütõendi!» Ta tõmbas silmuse kuue küljest, hakkas seda tükkideks rebima ja toppis tükid padja alla pesu hulka. «Puruksrebitud lõuendi tükid ei ärata kuidagi kahtlust; vististi nõnda, vististi nõnda!» kordas ta keset tuba seistes ja hakkas jällegi tähelepanelikult silmitsema põrandat ja kõike enda ümber: kas ta pole ehk midagi unustanud? Ikka rohkem hakkas teda piinama mõte, et temas kaob kõik – isegi mälu ja lihtne arusaamine. «Mis see ometi on? Kas tõesti algab juba? Kas tõesti algab juba surmanuhtlus? Näe, näe, nii see ongi!» Tõepoolest, pükste küljest lõigatud narmad vedelesid põrandal, keset tuba, et iga esimene inimene näeks! «Mis see minuga ometi on?» karjus ta jällegi nagu hullustuses.

      Äkki tuli tal imelik mõte pähe: võib-olla on kõik ta riided verised, võib-olla on neil palju laike, ainult tema ei näe neid, ei pane tähele, sest ta tähelepanu on nõrgenenud, laiali valgunud… mõistus tumenenud… Äkki tuli tal meelde, et ka rahakoti küljes oli veri. «Aa! Tähendab, ka tasku peab verine olema, sest ma pistsin ju rahakoti tol korral märjalt taskusse!» Kohe pööras ta tasku pahupidi ja nõnda see oligi: taskuvoodril on märgid, laigud! «Tähendab, veel pole aru täiesti kadunud, tähendab, on veel olemas kujutlus ja ka mälu, kui ma ise selle mõtte peale tulin ja seda aimasin!» mõtles ta võidukalt ja tõmbas sügavalt ja rõõmsalt terve rinnaga hinge tagasi; «lihtsalt nõrkus palaviku tõttu, hetkeline jampsimine,» ja ta kiskus vasemast püksitaskust kogu voodri välja. Sel silmapilgul valgustas päikesekiir tema vasemat saabast: sokil, mis saapast välja vahtis, paistsid nagu märgid. Ta kiskus saapa jalast: «Tõepoolest, märgid! Terve sokinina on verega läbi imbunud, vististi astus ta ettevaatamatult sinna vereloiku… «Kuid mis sellega nüüd teha? Kuhu panna see sokk, narmad, tasku?»

      Ta kraapis kõik need asjad pihku ja seisis keset tuba. «Ahju? Kuid ahjust hakatakse kõige enne otsima. Ära põletada? Aga millega seda põletada? Pole tuletikkegi. Ei, parem on välja minna ja kõik kuhugi ära visata. Jah! Parem on ära visata,» kordas ta ja istus jällegi sohvale, «ning kohe, silmapilk, viivitamata!..» Kuid selle asemel langes ta pea jällegi padjale; jällegi jäätas teda kannatamatu külmavärin; jällegi kiskus ta endale sineli peale. Ja kaua, mitu tundi veel virvendas tal hooti silmade ees: «Kohe, viivitamata, peaks kuhugi minema ja kõik välja viskama, et oleks silma alt ära, ruttu, ruttu!»

      Mitu korda katsus ta sohvalt üles karata, aga ikkagi ei suutnud. Lõplikult äratas ta kõva koputamine uksele:

      «Tee ometi lahti! Elad või oled juba surnud? Ja ikka aina põõnab aga!» karjus Nastasja rusikaga uksele tagudes. «Päevad otsa põõnab teine nagu mõni koer! Koer ongi teine. Tee lahti! Kell on juba üheteistkümne peal!»

      «Aga võib-olla pole teist koduski,» rääkis mehehääl. «Aa! See on kojamehe hääl… Mis sellel vaja?» Raskolnikov kargas üles ja istus sohvale. Süda peksles nõnda, et isegi valus hakkas.

      «Aga kes siis ukse haaki pani?» vastas Nastasja. «Näh, hakkab teine ust kinni panema! Ega sind ennast ometi keegi ära vii. Tee lahti, kurivaim, tõuse üles!»

      «Mis neil vaja peaks olema? Milleks see kojamees? Kõik on teada. Kas vastu hakata või avada? Kadunud…»

      Raskolnikov ajas enda üles, kummardus ettepoole ja võttis haagi ukse eest.

      Kogu ta tuba oli nii suur, et ta võis haagi päästa asemelt tõusmata.

      Nii see ongi: seal seisavad Nastasja ja kojamees.

      Nastasja mõõtis teda kuidagi imelikult oma pilguga. Raskolnikov vahtis väljakutsuva ja meeleheitliku näoga kojamehele otsa. See ulatas vaikides talle halli, kahekordselt kokkupandud paberi, mis oli pitseeritud pudelilakiga.

      «Teateleht, kontorist,» lausus ta paberit andes.

      «Missugusest kontorist?..»

      «Kutsutakse, tähendab, politseisse, kontorisse. Mõistagi, mis kontorisse.»

      «Politseisse?.. Milleks?»

      «Aga kust mina seda tean. Nõutakse, siis mine.» Ta vaatas tähelepanelikult Raskolnikovi, laskis pilgu toas ümber liikuda ja pöördus minema.

      «Päris haigeks jäänud teine,» tähendas Nastasja teda üksisilmi vahtides. Ka kojamees pööras silmapilguks pea ümber. «Eilsest päevast saadik palavik,» lisas teenija juurde.

      Raskolnikov ei vastanud ja hoidis paberit käes, ilma et oleks seda avanud.

      «Ära parem tõusegi,» jätkas Nastasja härdaks saades, kui ta nägi, et Raskolnikov jalad sohvalt põrandale libistab. «Oled haige, siis ära mine: põlema ei lähe. Mis sul käes on?»

      Raskolnikov heitis pilgu: paremas käes olid tal pükstelt lõigatud narmad, sokk ja väljakistud tasku tükid. Nõnda oli ta nendega maganudki. Pärast selle üle järele mõeldes tuli tal meelde, et ta palaviku ajal oli poolunes kõike seda kõvasti-kõvasti peos surunud ja uuesti magama uinunud.

      «Missugused närud ta kokku on korjanud ja magab nendega nagu mõne varandusega…» Ja Nastasja pistis haiglaselt närvliku laginaga naerma. Raskolnikov peitis kohe kõik sineli alla ja vahtis ainiti teenijale otsa. Ehk ta küll sel silmapilgul väga vähe suutis arukalt mõelda, ometi tundis ta, et inimesega ei käida nõnda ümber, kui teda tullakse kinni võtma. «Kuid… politsei?»

      «Kui ehk jooksid teed? Tahad või? Toon; jäi järele…»

      «Ei… ma lähen; lähen kohe,» pomises Raskolnikov jalule tõustes.

      «Sa ei saa ju trepistki alla.»

      «Lähen…»

      «Nagu tahad.»

      Nastasja läks kojamehe järel minema. Raskolnikov tõttas kohe valguse kätte sokki ja narmaid silmitsema. «Laigud on, kuid mitte väga selged; kõik on määrdunud, hõõrdunud ja pleekinud. Kes enne ei tea, ei näe siin midagi. Nastasja, tähendab, ei võinud eemalt midagi tähele panna, jumalale tänu!» Siis avas ta värisedes teatelehe ja hakkas lugema; ta luges kaua, enne kui viimaks aru sai. See oli harilik teateleht politseijaoskonnast, et ta täna pool kümme ilmuks jaoskonnaülema kontorisse.

      «Millal see siis on juhtunud? Minul pole ometi politseiga midagi tegemist! Ja miks just täna?» mõtles ta piinavas arusaamatuses. – «Issand, kui ometi rutem!» Ta tahtis peaaegu palvetamiseks põlvili laskuda, kuid hakkas naerma – mitte palvetamise pärast, vaid iseenda üle. Ta hakkas ruttu riideid selga ajama. «Kui kaon, siis kaon, ükskõik! Sokk on vaja jalga tõmmata!» tuli tal korraga mõte, «tolmus hõõrdub veel rohkem ära ja märgid kaovad täiesti.» Kuid niipea kui ta soki jalga sai, tõmbas ta selle kohe jälle ära, täis jälkust ja ahastust. Tõmbas ära, kuid mõistes,