Ohtlik lend. Isa ja tütar. Mihkel Ulman

on palgatud.

      Andres lendas sajaga peale: «Ja see jääb nüüd kõik teile?»

      «Mis mõttes?»

      «Pärandi mõttes.»

      «Oh jah… see ka ju… Vist küll.»

      «Te olete nüüd selle palee ainuomanik.»

      Liis muutus tõrksaks: «On teil midagi selle vastu?»

      Västrikul oli miskipärast visalt meeles tants aerudega. Aerud, mis ei tahtnud kuidagi püsti seista. Mõnikord ei kuula asjad sõna. Asjad juhivad tähelepanu.

      Liis oli külm nagu koeranina. Jahe ja mõõdetud.

      Neiu, kes võis sõita paadiga oma ukse eest Pärnusse, või valge mersu-kabrioga. Samal ajal, kui lihtsurelikud oigasid hõreda bussiliikluse, kallite piletite ja väljasurnud rongiliikluse pärast.

      Nojaa, kuidas sa hing muidu oma neljakrundilisest paleest suvepealinna pääsed, kui rongid siin enam ei käi.

      Lapsed kilkasid metsas. Liis vahtis puuvõradesse.

      Andrese ja Rita pilk järgnes Liisi pilgule.

      Jõnglased ronisid Valgeranna seiklusparki moodustavate nööride ja platvormide peal. Andres mõtles: pagana hea äriidee mingitel vendadel – natuke nööre ja värke ja sihuke Tarzani-rada, et lase aga olla, sebi muudkui seibi… Nojah, kes siin muidugi talvel ikka nii väga ronib. Seib tuleb suvel valmis ära sebida.

      Rita mõtles: lapsi tuleb vedada ujulasse ja seiklusparki, kohvikusse ja loomaaeda – kui lapsel on isa, on see lihtne ja jõukohane, kui lapsel isa ei ole… Siis peab ema üksi teda sellistesse seiklusparkidesse vedama ja pidama.

      Liis põrnitses puutüve pidi pedaja latva krabistavat mulatiplikat. See pisike pärdik oli siis kooliõe kapital. Nüüd, kus tal oli midagi nii erilist nagu Aafrika laps, kutsuti teda eduinimeste suvekodusse puhkama – mitte ainult et öeldi tere. Samal ajal, kui varem ei märgatud teda tervitadagi. Laps kui kapital…

      Jaak oli rääkinud ka Liisi nõusse, et nad võiksid lapse saada. Ent töö käigus selgus, et ei saa. Liis ei jäänud rasedaks. Milles asi, seda kavatses naine alles uurima hakata. Eakatel vanameestel pidi kuuldavasti seemnevedelikus päevade lõpuni sabadega poisse ringi sagima. Oli siis Liis ise rikkis või? Jamps küll, täiega ma ei või.

      Nüüd muidugi oli lihtsam, et tookord üritatud rasedust ei saabunud.

      Andres, Rita ja Liis olid paadisillale jalutanud. Lapsukesed kui elu õied kandusid mööda männitüvesid sügavamale metsa, huilged ja kilked saatsid nende pärdikulikku kulgu ning Liis mõtles endamisi, et geenid kisuvad kooliõe musta last puu otsa, uhhuhhuu!

      Liis jutustas Ritale ja Andresele oma elust. Oli seejuures väga rahulik.

      Veider?

      Kuidas te ise käituksite, kui lesestumise teate saaksite? Nutt ja hala… Ilmselt. Või mis sa siin ikka nutad ja möllad…

      «Ta käib… käis… igal hommikul võrke üle vaatamas. Tavaliselt kell neli. Täna samuti. Tõusis üles ja lubas mulle hommikusöögiks sütel värsket kala küpsetada.»

      Rita mõtles, et võiks vabalt endale samasugused hommikud saada.

      Gunn kalaga. Nii ilus…

      Süda läks pahaks.

      Rita küsis: «Kas te meile võrkude asupaiga saate kätte näidata?»

      «Vabalt saan. Ma olen temaga tihti kaasas käinud.»

      Kuidas sul siis neil teistel hommikutel und pole olnud? Nii küsis õelam osa Ritast. Tegelikult on ju selge, et mõnel hommikul tahad rohkem magada, mõnel merele minna – vähestel inimestel on õnne veeta oma hommikud nii, nagu nad just tahavad. Ega Liisi vaba voli ju temalt, Ritalt, midagi ära võtnud. Kahjuks. Nii et polnud mõtet ka sisimas kade ega õel olla. Olgem professionaalsed, tüdrukud!

      «Kus paat seisis?»

      «Paat seisab siin, madalas silla ääres. Loogiline ju,» kehitas neiu õlgu. «Kaatrite randumispaik on seal kaugemal – sügavamal silla otsas.»

      Loogiline.

      Vaadati ringi. Tulemusteta.

      Või mis tulemusi siit oodata oligi?

      Andres küsis üle: «Kas ta viimasel ajal elaski rantjee-elu? Tööl enam ei käinud?»

      Liis kinnitas: «Pool aastat tagasi lõpetas ta kõik äriasjad, tal sai nii lampideni, et ta ei taha nendest enam midagi kuulda. Kui midagi vaja, siis ajan mina tema eest asju. Pidingi muide täna linna sõitma ja Jaagu asju ajama. Ta ütles, et temal on aeg oma hinge peale mõelda ja vaimseks muutuda.

      Firmat juhib praegu Avo Remberg, tegevdirektor. Piisavalt noor, et mitte hinge peale mõelda.»

      Vaata kus nutikas, mõtles Andres.

      «Nii et tal oli teie suhtes täielik usaldus?»

      Liis naksas jäiselt: «Ta usaldas mind juba siis, kui olin tema sekretär. Nüüd, kus me oleme abielus, oleme üks. Ma loodan, et see on piisav argument?»

      Liis oli kuraasi täis. Tema põselihased tõmbusid pingule ja salaliku allika karva silmad välgatasid väljakutsuvalt.

      Oleks olnud erakordselt imelik, kui Andres poleks säärasesse särtsuga sireeni armunud. Mitte ainult sellepärast, et oma naised on teadagi vanad õelad ära peetud mammid – vormist väljas, ammendunud, igavad – mõistmatud ja pruugitud, öäk. Sellepärast ka, et see sirts kui niisugune oli ikka kuradi lahe tükk.

      Andres muigas: «Ei pruugi piisav argument olla, aga esialgu tuleb mul sellega leppida…»

      Nii, nagu tuleb leppida ka sellega, et maailma kõiki ilusaid isendeid ei saa keppida. Tunnistas Andres endale. No mida sa teed, kui säärast maiuspala vaadates mõttes igasuguseid ebaprofessionaalseid asju teed. Häbi-häbi.

      Ehkki loomulik. Läbi ja läbi.

      Rita võttis mapi vahelt välja kilekotikese nööbi ja kangatükiga. Karmiinkangas ja päris heast materjalist nööp. Mitte mingi naftatoode, vaid pärlmutter. Kõik see saak, mille Rita vastumeelselt kokku korjas, kuni Andres teada sai, et pärastlõunane buss toob lapse. Vanasti tõid kured – nüüd on lapsi toovad bussid karistuseks neile, kes õigel ajal kondoomi ei kasutanud.

      Rita näitas seda kangaproovi Liisile.

      Tüdrukud omavahel?

      Ei, kahtlustaja ja kahtlustatav.

      «Kas see pärineb mõnelt teie abikaasa pluusilt?»

      Nööp?

      Liis naeris pärast kerget ebalust ja võibolla isegi ehmatust, mille järel ta kogus end kiiresti. Tema mees ei kandnud nööpidega särke. Ta oli olnud sunnitud elu jooksul neid nii palju kandma, et nüüd eelistas sviitreid ja pusasid ja üldse paljas olla. Lotovõitja võib, ikka seesama rida.

      Mees oli ostnud end etiketi ja mis-külarahvasarvab ahistusest vabaks.

      Liis kehitas kaunist õlga: «Ei. Esimest korda näen. Jaagul ei ole sellisest kangast särki.»

      Merelt hakkas kostma paadimootori sumin, paadisilla poole oli suuna võtnud väike asjalik, ent hinnaline kaater. Liisi nägu muutus.

      Kui Rita poleks olnud nii hõivatud oma enese muredega, oleks ta seda tõsiasja klaarimalt näinud. Ja kui ta oleks juba näinud, siis oleks ka läbi näinud.

      See näoilme muutus oli nagu liblika maandumine õielehel. Õhkõrn ja kerge, ent painutas ometi näojoonedki teiseks. Pehmeks ja õrnaks. Väikesest kaatrist piisas, et karmide põselihastega noor lesk muutus ilusaks pruutis piigaks.

      Piiga õnneks ei olnud siin kellelgi silmi selle märkamiseks.

      Andres ootas last.

      Rita…

      «Avo tulebki,» teatas Liis häält asjalikuks timmides. «Härra tegevdirektor. Ma pidin temaga koos Pärnusse sõitma. Juristi ja tarnijaga oli vaja nõu pidada. Ma leian Jaagu… sealt… surnukuurist, eks ole?.. Surnukuur