Ohtlik lend. Isa ja tütar. Mihkel Ulman

oli võõra neiu territooriumi piirile tunginud. Ta oli siia kurja kuulutama tulnud. Ja pidi nüüd ütlema, et tema ei ole kinnisvarast huvitatud.

      Millest siis?

      Mida teeb mingi puhkamata ja mängimata välimusega mees sulnil suvehommikul Valgerannas, kui ta endale siia maja ei taha osta?

      «Kas on midagi juhtunud? Jaagu pärast olete, jah?»

      Millest see piiga siis nüüd seda järeldas?

      Andres küsis üllatunult: «Kus te teate?»

      Tõsi küll, tüdruku küsimus võis olla sama hästi hoopis selle mõttega, et külalised on tulnud ilmselt Jaagu jutule, mehe juurde. Mõned sponsorluseküsijad kindlasti. Päris kunstiinimeste moodi need siin välja ei näinud. Aga eks ka neid kunstiinimesi, kes siin ukse taga kraapimas olid käinud, oli väga mitmesuguseid. Boheemlas-kaltsakaid ja kombekalt triigitud ja tärgeldatud poeete.

      Jaak oli iga sellise kuldsuu või kaunishinge viisakalt vastu võtnud, reeglina välisterrassil, mitte päris toas – ja suuremal osal juhtudest «mõtlemisaega» võtnud. Oma kodust, kuhu need ettevõtlikud taidurid jumala kutsumata sisse trügisid, oli targem nad meeldivate emotsioonide ja lootusrikaste naeratustega eemale saada. Äraütlemiseks oli Jaagul sekretär, kes ka praegu büroos palgal istus ning bossile rantjee-elu võimaldas.

      Kui Liis Jaagult küsis, mille järgi too valib, kelle loomingut ja ideid toetab, selgitas Jaak, et see on puhtalt sisetunde ja maitse asi.

      «Mina kui kapitalist kaalutlen üldjoontes nii, et kui inimene ei tee sellist asja, mille eest rahvas talle maksaks, siis pole seda asja rahvale vaja. Ja miks mina, Raha-Rooväli peaksin maksma asja eest, mille eest rahvas ei taha maksta?

      Samas tean ma väga hästi, et teatud pehmete väärtuste tootmine on nii kulukas, et kui rahvas seda produkti ka ostab, siis kogu memme vaeva ta ikka kinni ei maksa. Et andekas inimene saaks oma missiooni vaatamata sellele täita, peab Rikas-Jaak kunstnikule molberti ja pintsli ostma. Valminud töö ostab mõnikord ka.

      Mõne loovuri loome meeldib mulle endale.

      Mõnel puhul ma tean, et kunstnikul on kodus kari heade geenidega lapsi, uued kvaliteet-eestlased.

      Mõnikord on muusik, kes Lõuna-Euroopasse festivalile sõitmiseks lennukipiletit ei jõua osta, mu koolivend. Pärnu värk, noh. Ostan pileti. Ostan liivakastikaaslasele smoge kah selga. Ega kella sellest kusagil. Ei palu oma aidatud sportlasel püksipersele tikkida «Onu Jaak ostis».

      Enamikku minu toetamisi ei teatagi üldse.

      Natuke peab ikka kellama ka, siis ei pea tädimaalid mind isekaks vereimejaks.

      Sellest ei piisa, et sina, mu roosavarbune-nösunina, saad kõik, mida sa tahad, ja kõik, mida sa isegi tahta ei taipa – selle eest üldsus mulle ei plaksuta.

      Üldsus tahab mitu korda aastas Pärnu teatri kavalehelt minu või mu firmade nimesid lugeda: toetas, maksis, ostis – siis lubatakse mul olemas olla.»

      Liis vastas: «Te tahate mõne etenduse jaoks sponssi küsida, jah? Ei? Teil on siis see bänd, kes Jaagule kirjutas ja demo saatis? Või olite teie need, kes tahtsid Alaskale kelgukoertega Eesti lippu viima matkata? Väga vapper algatus. Ainult et Jaak pole veel merelt tulnud.»

      Armulikult naeratav ja haigutusi neelav Liis selgitas napilt, et metseeni-onu pidi juba kolm tundi tagasi kodus olema ja teda üles ajama… Seda ei selgitanud, et filantroobi-Jaagud ei nõua oma ilusatelt noortelt naistelt tegelikult õieti midagi vastu. Nad tahavad ja maksavad. Kõige eest. Ja see on päris mõnus.

      Liis kohendas hommikumantlit. Teda oli seal sees üsna vähe. Aga iga kasin kilo oli kullahinnas.

      Andres nohises kohmetult: «Kardan, et see jääb tal nüüd tegemata… see merelt tulemine ja äratamine ja… Rita, räägi sina… Sa sobid sellisteks ülesanneteks paremini.»

      Andres lükkas Rita ette ja tõmbus ise rutakalt eemale. Läks kohe päris nurga taha ära. Autode varjualusesse. Limode vahele. Peitu. Västrik kui politseinik silmitses asjalikult ümbrust kui võimalikku sündmuspaika. Mitte miski siin ilmas pole nii, nagu meile esialgu tundub – ei truudus ega turvalisus, ei armastus ega usaldus. Mida kindlam kõik näib, seda kindlam on, et miski pole kindel. Seepärast pidi ka ilmselt õnnetult mõlki kukkunud ärimehe kodu vaatlema kui sündmuspaika. Teatridekoratsioonide moodi olid need rikkurite kodud reeglina ka. Kuidagi väga ühtemoodi. Teatud reeglite järgi rajatud. Rahast ehitatud. Nikkel ja mukkel kivi ja savi asemel. Teate küll.

      Andres tõdes, et Rooväli oli oma häärberit ehitades olnud maitsekam ja loovam kui tüüpilisest rikkurite kataloogist pärit ülirahardid. Nahkdiivanite ja mullivannide, suurte ja väikeste asjade valik oli sel mehel põnevam kui tüüpstandard. Andresele täitsa kohe meeldis. Polnud nii kõle ja püüdlik kui väiksema rahaga meestel. Oli ikka väga suure rahaga mehe pesa.

      Andresel oli õigustus üsna häbematult oma nina igale poole toppida. Ta põhjustas oma tublidusega isegi väikese varingu – kuuri seina najale asetatud aerud kukkusid ümber. Andres tõstis need tagasi. Ei tahtnud jääda. Pidid väga täpse nurga all olema püsti pandud. Siis jäid.

      Rita jäi Liisiga silmitsi. Põrnitses teise naise hommikumantli kaelust ja õlal puhkavat juuksekiharat. Kuidas sa sellisel puhul ikka silma vaatad.

      «Vaadake… Meil on kurb uudis… Teie abikaasa on surnud.»

      «Ei ole. Ta on kalal,» turtsatas Liis pahaselt.

      Tüüpiline.

      Eitus.

      Järgneb šokk.

      Hüsteeria.

      Viha.

      Lein.

      Uus rikkur…

      Tegelikult ei järgnenud. Ei tulnud hüsteeriat ega viha. Liis oli küll vägagi jahmunud, kuid kogus end kiiresti. Ta pilgutas kiiresti silmi, naksas hammastega küünt, kratsis kukalt – nagu illustratsioon kimbatuse ilmingute loetelule.

      Tüdruk küsis jalalt jalale niheledes: «Kuidas? Miks… Ära uppus või?

      Paat läks ümber… Muidugi, selline plastikust pähklikoor… Ma kartsin seda alati…»

      Rita selgitas: «Ta leiti siit mõne kilomeetri kauguselt. Paadist. Paat oli ise kaldasse triivinud. Härra Rooväli on kukkunud peaga arvatavasti vastu pinki. Ilmselt on tegu õnnetusjuhtumiga…»

      Andres tuli varjualusest, raketipüstol käes, ning püüdis nüüd professionaalselt üle olla ebamugavusest, mille tekitas võõra neiu magamistoa lävele tungimine: «Tähendab see õnnetusjuhtumi värk pole nüüd ka veel päris kindel. Me siin nüüd uurime… Niisiis – teda ei tulnud ja teie magasite siiani?»

      Liis: «Teie helistamine ukse taga ajas mind üles. Mul polnud vähimatki aimu, mis kell on. Pole vaja ju. Vaba hommik, pinged maas…»

      Andres silmitses maja paekivist fassaadi ning küsis otsekui seinalt: «Mingit tüli teil enne ei olnud?»

      «Ei!» läksid Liisi silmad taas korrapärasteks sõõrideks. «Me saime jumalast hästi läbi. Kogu aeg. Täiega. Päriselt ka.»

      Andrese suunurk tuksatas. Generatsioonid ja nende kõnepruugid… Kindlasti kasutas vana Jaak samuti selliseid täiega väljendeid, et oma noorele naisenääpsule meeldida. Et tüdruk teda kuulates igal hetkel tolle saatusliku 35 ees tagasi ei põrkaks. Mingi viiekas veel juurde – ja papi oleks võinuks olla lausa tirtsu vanaisa ju…

      Rita püsis teemas: «Ega tal mingeid terviseprobleeme ei olnud?»

      Osatate või?

      Seda Liis siiski võmmide nägudelt ei lugenud – seal seisis oletus, et teadvusekaotus võis põhjustada kokkukukkumise. Või oli eile tõsisem tinapanemine ja pohmakas seiskas südame?

      Liis ajas end sirgu, otsekui halvustataks mõnd tema pupet või lemmik-kingi: «Absoluutselt mitte. Ta oli täiesti terve!»

      Andrese pilk kobas maja ja aeda. Huvitav, kuidas see pärlküüntega jänkukene selle kolossi ja aialahmaka hooldamisega toime tuleb?

      Andres