Sinel. Nikolai Gogol

kõigest sellest, mida püsimatu inimene endale isegi enam, kui on vaja, vabatahtlikult kaela võtab, – kui ametnikud ruttavad ülejäänud aega lõbustustele ohverdama: kes on uljam, jookseb teatrisse; kes kõnnib tänavale, määrates selle aja mõnesuguste kübarakeste vahtimisele; kes kutsutud õhtule – et panna see aeg magama komplimentide ütlemisega mõnele nägusale tütarlapsele, väikese ametnikeringi tähele; kes aga, ja seda juhtub kõige sagedamini, läheb lihtsalt omasuguse poole kolmandale või neljandale korrale, kus on kaks väheldast tuba esiku ja köögiga ning mõningate moodsate pretensioonidega, lambi või mõne muu asjakesega, mis on maksnud palju ohvreid, loobumist lõunaist ja lõbustusist; ühesõnaga, isegi sel ajal, kui kõik ametnikud olid mööda oma sõprade väikesi kortereid laiali valgunud, et mängida tormilist visti, juues selle juures teed kopikaliste kuivikutega ja imedes pika varrega piipe, jutustades kaartide andmise ajal mõnd klatši, mis on kandunud nendeni kõrgemast seltskonnast, millisest lõbust vene inimene üheski olukorras ei suuda keelduda; või kui pole millestki kõnelda, jutustada ei tea mitmendat korda põlist anekdooti komendandist, kellele tuldi ütlema, et Falconet’ monumendil on saba ära raiutud, – ühesõnaga, isegi siis, kui kõik, mis elab ja liigub, püüab end lõbustada, Akaki Akakijevitš ei andunud ühelegi lõbustusele. Keegi ei võinud öelda, et ta oleks teda kunagi mõnel piduõhtul näinud. Kirjutanud oma isu täis, heitis ta magama, muheldes juba ette homse päeva üle: mida küll jumal homme annab ümber kirjutada. Niiviisi veeres selle inimese rahulik elu; oma neljasajase palga juures mõistis ta rahul olla ja tema elu oleks veerenud nõnda kuni kõrge vanuseni, kui poleks olemas mitmesuguseid hädasid, mis on eluteele laiali pillutud, mitte üksi titulaar-, vaid isegi tõeliste sala-, õue- ja igasugu teiste nõunike eluteele, isegi nende eluteele, kes ei anna kellelegi nõu ega kuula ühegi teise oma.

      On Peterburis olemas vägev vaenlane kõigile neile, kes saavad nelisada rubla või selle ümber aastas palka. See vaenlane pole keegi muu kui meie põhjamaa pakane, kuigi räägitakse, et ta olevat tervisele väga hea. Kella kaheksa ja üheksa vahel, just sel tunnil, kus tänavad on täidetud departemangude poole minejaist, hakkab ta nii kõvasti näpistama eranditult kõiki ninasid, et vaesed ametnikud ei tea tõesti, kuhu oma nina pista. Sel ajal, kui isegi kõrgemail ametikohtadel teenijail valutab otsaesine külmast ja pisarad tulevad silma, on vaesed titulaarnõunikud mõnikord päris kaitseta. Ainus pääsetee neile seisab selles, et oma kõhnas sinelikeses nii ruttu kui võimalik need viis-kuus tänavat läbi joosta ja siis trepikojas riieteruumis tublisti jalgu vastu maad peksta, kuni sedaviisi teel kinnikülmunud võimed ja anded, mis teenistuskohustuste täitmiseks vajalikud, üles sulavad. Akaki Akakijevitš märkas juba mõnda aega, et külm hakkas talle liiga tegema eriti seljast ja õlast, hoolimata sellest et ta katsus nii ruttu kui võimalik oma seadusliku maa maha joosta. Ta hakkas arvama, kas ei ole selles viimati tema sinel süüdi. Vaadanud selle kodus hoolega läbi, ta avastas, et kahes-kolmes kohas, nimelt seljal ja õlgadel oli ta muutunud õhukeseks nagu võrk; kalev oli niipalju kulunud, et laskis tuult läbi, ja voodrit polnud olemaski. Peab teadma, et ka Akaki Akakijevitši sinel oli ametnikel naerualuseks; nad olid talt võtnud isegi sineli suursuguse nime ja ristinud ta kapotiks. Tõepoolest ta oligi mingi veidra ehitusega: ta krae vähenes iga aastaga, kuna läks teiste osade paikamiseks. Paikamine rätsepa osavusest suurt tunnistust ei andnud, tuli tõesti välja inetult ja natuke koti moodi. Näinud, milles asi seisab, Akaki Akakijevitš otsustas, et sinel tuleb viia Petrovitši juurde, rätsepa juurde, kes elas kuskil neljandal korral, sissekäiguga tagatrepilt, kes hoolimata oma kõõrdsilmast ja üle kogu näo levinud tedretähnidest tegeles kaunis edukalt nii ametnike kui kõigi teiste pükste ja frakkide parandamisega, arusaadavalt, kui oli kaine ega hellitanud peas mingit teist ettevõtet. Sellest rätsepast ei oleks õieti vaja palju kõnelda, kuid et kord juba on kombeks, et jutus peab iga tegelase iseloom olema täielikult antud, siis pole midagi teha – andke aga meile ka Petrovitš siia. Varem teda hüüti lihtsalt Grigoriks ja ta oli mingi härra päristalupoeg; Petrovitšiks hakati teda kutsuma sellest ajast, millal ta sai vabakirja ja hakkas kaunis kõvasti jooma, esialgu suurtel pühadel, hiljem aga vahettegematult igal kirikupühal, mille kohal kalendris seisis ristike. Selle poolest oli ta isaisade kombeile truu ja naisega tülitsedes kutsus teda ilmalapseks ja sakslannaks. Kuna meil nüüd juba tema naine keele peale juhtus, siis peab temastki paar sõna öeldama; kuid kahjuks temast polnud palju kuulda, vahest ainult niipalju, et Petrovitšil on naine, et ta kannab isegi tanu ja mitte rätti; ilu poolest, nagu paistab, ta ei võinud kiidelda; vähemasti, kui teda kohati, siis ainult kaardiväe soldatid heitsid pilgu tema tanu alla, liigutades vuntsi ja tuues kuuldavale mingit erilist häält.

      Ronides üles Petrovitši poole viivast trepist, mis, kui tõele au anda, oli üleni ujutatud vee ja solgiga ja täis toda nuuskpiirituse-lõhnalist õhku, mis sööb silmi ja, nagu teada, on lahutamatu kõigi Peterburi majade tagatreppidest, – ronides treppi mööda üles, Akaki Akakijevitš juba mõtiskles selle üle, kui palju Petrovitš küsib, ja mõttes otsustas, et ei anna üle kahe rubla. Uks oli avatud, sest perenaine, kes praadis mingit kala, oli ajanud nii palju suitsu kööki, et isegi tarakane polnud enam näha.

      Akaki Akakijevitš läks köögist läbi, ilma et teda isegi perenaine oleks näinud, ja astus lõpuks tuppa, kus nägi Petrovitšit, kes istus laial värvimata puust laual, jalad istmiku all nagu türgi pašal. Jalad, nagu rätsepatel töö juures harilikult, olid paljad. Ja kõigepealt torkas Akaki Akakijevitšile silma temale hästi tuttav suur varvas suure vigastatud küünega, paksu ja kõvaga nagu kilpkonna pealuu. Kaelas rippus Petrovitšil vihike harilikke ja siidniite, põlvil oli aga mingi vana kalts. Juba minutit kolm oli ta ajamas niiti nõela taha, ei saanud ega saanud silmast sisse ja oli seepärast väga pahane hämarusele ja isegi niidile endale ning pomises poolihääli: „Ei lähe, metsaline; küll sööb südant, näru niisugune!” Akaki Akakijevitšile ei meeldinud, et ta oli tulnud just säärasel hetkel, kus Petrovitš oli vihane. Ta armastas Petrovitšilt midagi tellida ikka siis, kui viimane oli juba natuke kuraasis, või nagu ta naine ütles: „puskarit täis tõmmanud, ühesilmne kurat niisugune”. Säärases seisukorras oli Petrovitš harilikult väga järeleandlik ja leplik ning kummardas ja tänas iga kord. Pärast, tõsi küll, tuli naine ja haletses ning kaebas, et mees oli ju purjus ja võttis sellepärast nii odavalt teha. Kuid viskasid kümme kopikat juurde ja asi tahe. Nüüd aga oli Petrovitš nähtavasti kaines olekus ja seepärast järsk, järeleandmatu ja meister küsima tont teab missugust hinda. Akaki Akakijevitš taipas asjade seisukorda ja tahtis juba, nagu öeldakse, anda tagasikäigu, kuid asi oli juba alustatud. Petrovitš pilutas tema suunas väga teraselt oma ainsat silma ja Akaki Akakijevitš ütles tahtmatult välja: „Tervist, Petrovitš!” – „Tervist, tervist isand,” ütles Petrovis ja kõõritas oma silma Akaki Akakijevitši käte poole, soovides näha, missugust saaki too kaasa toob.