Sinel. Nikolai Gogol

on>

      SINEL

      Ühes departemangus… jah, tõepoolest, parem mitte öelda, missuguses departemangus. Pole midagi kurjemat kui igasugused departemangud, polgud, kantseleid ja ühesõnaga igasugused ametiseisused. Nüüd juba iga erainimenegi loeb omas isikus solvatuks kogu ühiskonda. Kõneldakse, et üsna hiljuti on tulnud sisse, ei mäleta missuguse linna kapten-ispravniku palve, milles ta kirjeldab täiesti selgesti, et riigi alused on hukkumisohus ja et tema püha nime võetakse täiesti ilmaaegu suhu. Selle tõenduseks oli aga juurde lisatud mingi romantiline luuleteos, hiiglapaks köide, kus iga kümne lehekülje takka esineb kapten-ispravnik, kohati koguni täiesti purjus olekus. Seepärast siis igasuguste arusaamatuste vältimiseks nimetagem departemangu, millest on jutt, lihtsalt üheks departemanguks. Niisiis ühes departemangus teenis keegi ametnik, ja ei või öelda, et väga silmapaistev ametnik. Ta oli madalat kasvu, veidi tedretähniline, veidi punapea, pealtnäha nagu pooliti pimedavõitugi, veidi paljaspäine, kortsudega kummalgi põsel ja, kuidas öelda, hemorroidaalse näojumega… Mis parata! süüdi on Peterburi kliima. Mis puutub ta auastmesse (sest meil on kõigepealt tarvis nimetada auaste), siis ta oli see, keda nimetatakse jäädavaks titulaarnõunikuks, kelle üle, nagu teada, on küllalt paha nalja heitnud ja oma hammast katsunud mitmed kirjanikud, kellel on kiiduväärt harjumus peale suruda nendele, kes ei saa hammustada. Ametniku perekonnanimi oli Bašmatškin. Nagu sõna näitab, on ta kunagi tuletatud kingast, kuid millal, mis ajal ja mis viisil, sellest pole midagi teada. Nii tema isa kui vanaisa ja isegi tema naisevend ja üldse eranditult kõik Bašmatškinid on kandnud saapaid, ainult korda kolm aastas neid tallutada lastes. Ees- ja isanimi oli tal Akaki Akakijevitš. Võib-olla lugejale paistab see mõnevõrra veidrana ja otsituna, kuid võib kinnitada, et seda pole sugugi otsitud, vaid et iseenesest juhtusid säärased asjaolud, et polnud talle kuidagi võimalik anda mingit teist nime, ja see juhtus tegelikult nimelt nii. Akaki Akakijevitš sündis, kui ainult mälu ei peta, ööl vastu 23. märtsi. Tema ema, kadunuke, ametnikuproua ja väga hea naisterahvas, valmistus nagu kord ja kohus last ristima. Ema lamas veel sängis, mis asus ukse vastas, kuna paremat kätt seisis ristiisa Ivan Ivanovitš Jeroškin, tore inimene, kes teenis senatis lauaülemana, ja ristiema Arina Semjonova Belohrjuškova, kvartali-ohvitseri abikaasa ja haruldaste voorustega ehitud naisterahvas. Lapsevoodis viibijale anti valida ükskõik missugune kolmest nimest, mida ta ainult peaks soovima: Mokki, Sossi, või ristida laps usukannataja Hozdazati nimeliseks? „Ei,” mõtles kadunuke, „need nimed on kõik niisugused.” Et talle järele anda, löödi kalender lahti teisest kohast; jälle tuli kolm nime välja: Trifili, Dula ja Varahhassi. „See on alles karistus,” lausus naine, „küll on alles nimed, ma tõesti pole sääraseid kuulnudki. Olgu veel Varadat või Varuhh, aga äkki Trifili ja Varahhassi.” Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. „Noh, ma juba näen,” ütles naine, „nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las talle parem saab seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki.” Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš. Laps ristiti; selle toimingu juures hakkas ta nutma ja tegi säärase näo, nagu oleks ette aimanud, et temast saab titulaarnõunik. Näete siis, nõndaviisi see kõik juhtuski. Me jutustasime sellest sellepärast, et lugeja ise näeks, et kõik see sündis üsna paratamatult ja et teist nime talle anda ei olnud kuidagimoodi võimalik. Kunas ja mis ajal ta astus ametisse departemangu ja kes tema sinna määras, seda ei suutnud keegi meelde tuletada. Kuipalju seal ei vahetatudki direktoreid ja igasuguseid ülemusi, teda nähti ikka ühel ja samal kohal, ühes ja samas asendis, ühes ja samas ametis ja ta oli ikka seesama ametnik ümberkirjutuse jaoks, nii et lõpuks hakati uskuma, et ta on juba sündinud maailma täiesti valmina, mundris ja paljaspäisena. Departemangus ei osutatud talle mingit austust. Valvurid, mitte ainult seda, et ei tõusnud püsti, kui ta möödus, vaid ei vaadanud tema poolegi, nagu oleks lihtsalt kärbes toast läbi lennanud. Ülemused kohtlesid teda kuidagi külmalt-despootlikult. Mõni lauaülema abi torkas talle lihtsalt paberi nina alla, ilma et oleks öelnud sedagi, et: „Kirjutage ümber”, või: „Sähke, siin on huvitav kena aktike”, või midagi muud säärast, mis on kombeks viisakais ametiasutistes. Ja tema muudkui võttis vastu, küsimata, kes talle töö andis ja kas tal oli selleks üldse õigust. Tema võttis aga vastu ja seadis enda silmapilk ümber kirjutama. Noored ametnikud naersid teda ja heitsid tema üle nalja nii palju, kui neil jätkus kantseleilikku teravmeelsust; jutustasid tema enda juuresolekul mitmesuguseid tema kohta sepitsetud lugusid; jutustasid tema perenaisest, seitsmekümne-aastasest eidest; kõnelesid, et too eit peksab teda; küsisid, kas nende pulmad tulevad varsti, ja pildusid tema pähe paberitükke, öeldes, et sajab lund. Kuid Akaki Akakijevitš ei vastanud sellele ühtegi sõna, nagu poleks ta ees seisnud kedagi; sel polnud isegi ta tööle vähimatki mõju: kõige selle kiusamise sees ta ei teinud kirjas ühtegi viga. Ainult kui nali oli juba liiga talumatu, kui teda tõugati küünarnukist, eksitades teda tema töös, lausus ta: „Jätke mind rahule! Miks te mulle liiga teete?” Midagi kummalist peitus neis sõnus ja ses hääles, millega nad öeldi. Ses kuuldus midagi, mis tegi nõnda haledaks, et üks hiljuti ametisse määratud noormees, kes teiste eeskujul lubas endale tema üle nalja heita, jäi järsku nagu tabatuna seisma ja sest ajast saadik nagu oleks kõik ta silmis muutunud ja hakanud teisiti paistma. Mingi üleloomulik jõud tõukas teda eemale seltsimeestest, kellega ta oli tutvunud, alles pidanud neid viisakaiks seltskonnainimesteks. Kaua pärast seda seisis ka kõige lõbusamatel hetkedel tema silme ees alandlik ametnik palja pealaega ja oma läbitungivate sõnadega: „Jätke mind rahule! Miks te mulle liiga teete?” – ja neis läbitungivais sõnus kõlasid kaasa teised sõnad: „Ma olen sinu vend.” Ja vaene noormees kattis näo kätega kinni ja hiljem palju kordi elus võpatas ta, kui nägi, kui palju on inimeses inimsusetust, kui palju metsikut toorust on peidus tema peenes haritud seltskondlikkuses ja, jumal küll! isegi säärase inimese juures, keda seltskond peab üllaks ja ausaks…

      Vaevalt oleks olnud võimalik leida teist inimest, kes oleks niivõrd elanud oma kohustustele. Vähe on öelda, et ta teenis püüdlikult; ei, ta teenis armastusega. Ses ümberkirjutamises nägi ta mingit vaheldusrikast ja meeldivat maailma. Ta nägu ilmutas naudingut; mõned tähed olid tema erilised lemmikud, ja kui ta oli jälle nendeni jõudnud, siis oli ta nagu arust ära: ta naeratas ja pilgutas silmi ja aitas keelega takka, nii et paistis, nagu oleks võinud ta näost ära lugeda iga tähte, mida ta parajasti paberile maalis. Kui talle autasusid oleks antud vastavalt tema hoolsusele, siis ta oleks oma imestuseks saanud isegi riiginõunikuks; kuid tegelikult oli ta jõudnud oma teenistusega, nagu väljendusid irvhambad, niikaugele, et oli teeninud endale pandla nööpauku ja valu ristluudesse. Muide, ei või küll öelda, nagu poleks teda sugugi tähele pandud. Üks direktor, kes juhtus olema hea inimene ja tahtis teda eeskujuliku pikaajalise teenistuse eest tänada, käskis talle anda tööks midagi natuke tähtsamat kui lihtne ümberkirjutamine; nimelt lasti tal juba lõpetatud aktist koostada vahekiri ühte teise ametiasutisse; töö seisis selles, et muuta pealkirja tiitel ja paaris kohas asendada verbi esimene isik kolmandaga. See andis talle nii palju tööd, et ta oli üleni higine, hõõrus oma laupa ja ütles: „Ei, andke parem ma kirjutan midagi ümber.” Sest ajast peale jäeti ta alatiseks ümberkirjutuse peale. Väljaspool seda ümberkirjutust ei eksisteerinud tema jaoks midagi. Oma riiete üle ei mõelnud ta üldse: munder oli tal mitte rohelist, vaid mingit pruunikas-jahust värvi. Krae oli tal kitsas, madal, nii et ta kael, hoolimata sellest et ta polnud pikk, ulatus kraest kaugele välja ja paistis ebatavaliselt pikana, nagu neil kipsist kassipoegadel, kes kõigutavad pead ja keda kümnete kaupa kannavad peas Vene välismaalased. Ja ikka ning alati jäi mingit puru tema mundri külge: kas kõrreke heinu või mõni niidiotsake; lisaks sellele oli tal eriline and tänaval kõndides jõuda just parajaks ajaks akna alla, kui sealt igasugust sodi välja visati, ja sellepärast kandis ta alalõpmata oma kübaral arbuusi- ja melonikoori ja muud selletaolist rämpsu. Kunagi oma elus ei pannud ta tähele seda, mis iga päev tänaval juhtub, mida, nagu teada, paneb alati tähele temasugune noor ametnik, kelle terase pilgu läbinägevus ulatub niikaugele, et märkab isegi seda, kui kellelgi üle tänava, teispoolsel trotuaaril on püksipael lahti hargnenud, mis kutsub ta näol esile kavala naeratuse. Kuid Akaki Akakijevitš, kui ta vaataski midagi, siis arvas ta igas asjas nägevat oma puhtaid, ühtlase käekirjaga kirjutatud ridu, ja ainult siis, kui vahel ei tea kust karanud hobune pani oma pea tema õlale ja puhus oma sõõrmeist tema põsele lausa tuult, alles siis märkas, et ta ei viibi mitte rea keskpaigas, vaid ennemini keset tänavat. Jõudnud koju, istus ta otsekohe lauda, rüüpas kiiresti oma suppi ja sõi tüki veiseliha sibulaga, mitte tähelegi pannes maiku; sõi seda kõike koos kärbestega, koos kõigega, mida jumal sel ajal parajasti saatis. Märganud, et kõht hakkab paisuma, tõusis ta lauast, otsis tindipoti ja kirjutas ümber koju kaasavõetud